Iga kord, kui poliitikud oma kokkulepped äkki üles ütlevad ning kitsas ringis ja suletud uste taga uut lepet sõnastama hakkavad, seiskub ühiskond või vähemasti selle poliitikakujundusest otseselt sõltuv osa ärevas ootuses, kuni suitsu ja hämu seest ilmub uue plaani lõpptekst, sedapuhku „Koalitsiooni aluslepe“. Sellest selgub, kas „meie kohta ka midagi on“. Kultuurivallas on selguse asemel saabunud aga hoopis segadus.
Lugedes aluslepet Reformierakonna kodulehelt, leiab majanduse peatükist järgmised laused: „Rahvusvaheliste kultuuri- ja spordisündmuste kaudu tugevdame Eesti kuvandit ja panustame eksporti. Muudame kultuuri ja spordi Eesti majandusharuks läbi rahastusmudeli uuendamise.“ Väiksema koalitsioonipartneri Eesti 200 kodulehel rippuvas tekstis ega ka selles, mida vahendab ERR, kolmapäevase seisuga neid lauseid ei ole.
Kummaline, sest päritolu järgi võiksid need ideed just pigem Eesti 200-le kuuluda. Miks peaks Reformierakond oma ministri sellise Heraklese tööga koormama, kui varasemates lepetes on suudetud sellest hoiduda ning piirdutud sõnumiga, et otsitakse „täiendavaid võimalusi eraraha kaasamiseks“. Otsingud muudkui jätkuvad, maha on peetud terveid otsingukonverentse, tellitud ja loetud uuringuid, kuid mida pole, see on kaasatud eraraha. Aasta eest pakkus arenguseire keskus lühiettekandes ülesande lahendamiseks välja kolm stsenaariumi, millest ühiskonnale tulusaim näis maksuvaba annetamine koos riigi rahalise võimendusega. Kuid seegi mõttekoja panus langes õigusloomeprotsessi vallandamata teiste omasuguste juurde surnud ideede Valhallas.
Kuid sõltumata sellest, kas alla kirjutati tekstile, milles sisaldub kultuurist majanduse tegemine, või sellele, kus lubadust ei ole, on valitsev mõttesuund kätte näidatud. Soov on võtta ette midagi laiahaardelist, teha kõik korraga korda ning seda kõigest nelja nädalaga. Just sellise armuaja on võimuliidu juhid andnud igale ministrile selleks, et kasvatada alusleppe peale süvasisuline „valdkonnapõhine poliitikadokument“. Reformierakonna kodulehel on kirjas, et „poliitikavaldkondade läbirääkimisi juhivad valdkonna eest vastutav minister koos partnererakonna valdkonna juhiga, kui on, siis soovitavalt ka komisjoni esimees“.
Seega peab kultuuriminister Heidy Purga koos kellegagi Eesti 200st (eeldada võiks, et see on riigikogu kultuurikomisjoni liige Kadri Tali, kui just ei leita kedagi rahanduskomisjonist) sisuliselt kahe peale välja mõtlema ja paberile joonistama kultuuri läbinisti uue rahastamismudeli. Seda eeldusel, et ministeeriumi ametnikel ei ole see mudel juba ammu valmis meisterdatud ja ministeeriumi keldris tolmu kogumas, aga sotsialistid ei ole lubanud seda varem käiku lasta.
Pessimist arvab kohe, et ei tule sest plaanist midagi, vajub sisinal sohu ära, nagu kinnitab kogemus hoopis väiksemate rahastusmudelite meisterdamisest kultuuri alal (näiteks teatrite rahastamine või vabakutseliste loovisikute sotsiaaltagatised). Optimist saab vähemasti mai alguseni loota ja võib-olla koguni tulemust mõjutada. Poliitikakujunduse alanud faasi reeglites asjatundjatega suhtlemist küll ette ei nähta, sest „sisuvalikutes ja aruteludes löövad kaasa kõik valdkonnas soovivad partnererakondade juhatuse ning fraktsioonide liikmed“. Muudel ei maksa sinna tülitama tikkuda. Tikun siiski.
Uue rahastusmudeli loomise ainus eesmärk saab olla valdkonnas ringleva raha hulga järsk kasvatamine. Ma ei ole kohanud ühtki teemat vähegi nuusutanud otsustajat, kes ei nõustuks väitega, et kultuur on Eestis aastaid olnud alarahastatud. Vastupidist võivad rääkida vaid kultuuri (kitsamalt kutselise kunstitegemise) suhtes täiesti immuunsed, nakatumata primitiivid ja selliste (nende hulk ei ole suur isegi riigikogus) verbaalsele terrorile ei tohi ükski kultuuriminister alluda.
Kõigepealt meeldetuletuseks, et kultuuriministeeriumi kaudu eelarvest raha saajate staatus erineb õiguslikult. Seega ei ole kuidagi õigustatud kauane praktika jaotada raha võrdse vaesuse põhimõttel, sõltumata ülesannetest ning põhjendatud vajadustest. Igaühele midagi, solidaarsed kannatused jne vastavalt sellele, kui palju või vähe rahandusministeerium suvatseb kulutamiseks anda.
Avaõiguslikke institutsioone seadusega luues ja neile ülesandeid määrates on parlament pannud endale, mitte valitsusele, ministrile või ametnikele kohustuse kindlustada seaduse täitmiseks vajalik ressurss. See tähendab, et kultuurivalla avaõiguslikud, näiteks rahvusringhääling, rahvusraamatukogu jt, peaksid oma eelarvetaotluse esitama otse riigikogule, seda põhjendama ja kaitsma riigikogu kultuuri- ja rahanduskomisjonis, kes omakorda määravad rahandusministeeriumile ülesande kirjutada põhjendatud kulu katteks vajalik summa riigieelarve eelnõusse. Seadused on täitmiseks ja kuni riigis ei ole sõjaseisukorda välja kuulutatud, kehtivad need iga päev, sõltumata rahvusvahelisest olukorrast või nafta hinnast. Alternatiiv on mõistagi olemas: parlament saab end vastutusest vabastada, tühistades avaõiguslikud institutsioonid sünnitanud seadused ning andes need asutused täielikult täitevvõimu hallata ja muutuva tuju meelevalda.
Ses meelevallas on juba ees valdav osa kultuuri püsikehadest eelarvest tegevustoetust (alati ebapiisavat) saavate valitsuse asutatud sihtasutuste kujul. Ka tegevustoetuste rida eelarves ei kujune põhjendatud vajaduste alusel. Kui nelja nädalaga ei õnnestu leida vahendeid aastatega kaevatud augu täiteks, saab mõne lihtsa ja sihtasutuste elu kergendava liigutuse siiski ära teha. Poliitilisse õhku on juba visatud mõte, et midagi peaks ette võtma Riigi Kinnisvara ASiga. Õige.
Esimese sammuna tulebki viivitamatult sihtasutuste omandisse anda või tagastada kogu kinnisvara, mis kultuuriasutustelt aastate jooksul on äriühingu rüppe läinud ettekäändel, et nii majandatakse paremini ja teenitakse veel kasumitki lisaks. Ei ole tõendeid, et peremees olemise asemel üürnikuna tegutsemine midagi paremaks või odavamaks oleks teinud. Eriti teravalt puudutab see Kumu ja ERMi, mille uhked hooned on kultuurkapitali rahaga RKASilt ausalt välja ostetud, ent sellele vaatamata endistviisi firma omandis.
Teiseks – ja seda ammu teada asja ei pea liigbürokraatiat otsiv ettevõtjatest nõukoda uuesti avastama – on vaja sihtasutused vabastada riigi tugiteenuste nime all toimuvast mõttetust ja kulukast dubleerimisest. Või suudab mõni poliitik tõendada selle dubleerimise kasulikkust? Ei suuda. Summa, mis topelttöö alt vabaneks, ei ole küll teab kui suur, aga sama tähtis kui kokkuhoid on ka sõnum, et asutusi usaldatakse, nende finantsiline iseseisvus ja tegutsemisvabadus on väärtus, mitte probleem.
Kui need kaks otsust nelja nädalaga ära teha, ei ole plussi kirjasaamiseks esialgu rohkem vajagi. Ja saabki rahulikult pühenduda pikemale mõtisklusele, mida veel võiks tähendada see, et kultuur on majandusharu, kui seda juba on meedia ja kirjastamine, filmitööstus ja meelelahutusäri jms ning üsna ammusest ajast on käibel ka sellised mõisted nagu „loomemajandus“ ja „loomeettevõtlus“. Aga miks ka mitte korraldada alustuseks koalitsioonierakondade liikmetele esseevõistlus teemal „Kultuur – Eesti majandusharu“? Kui parteilased seal veel ka varjunime all esineksid, saaks avalikku tähelepanu ja lõbu kapaga. Ja mine tea, ehk saabuks ka poliitiline selgus ja konsensus küsimuses, mis see on, mida põhiseaduse preambulis nimetatakse keele ja kultuuri säilimise tagamiseks läbi aegade. Ega ometi rahastusmudel?
