„Peas hakkas trummeldama mõte: taevas küll, milline elu mõnel inimesel ikka on! Linnu-uurija, kes on veetnud kogu oma elu keset looduse ilu ja stiihiat! Kusjuures temast sai sellist tööd tehes suur teadlane, lõpuks koguni professor! Mõtlesin, just niisugune elu pakuks ka mulle suurimat naudingut!“
Raivo Mänd, „Poiss kadakaselt saarelt“
Nädalapäevad tagasi anti avalikkusele teada isikud, keda vabariigi president tänavu riikliku autasuga tunnustab. Loetletute seas oli Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavalerina zooloog ja loomaökoloog, Tartu ülikooli emeriitprofessor Raivo Mänd.
Loodetavasti ei olnud ära märkimise ajendiks professoril 2. detsembril 2024 täitunud 70 eluaastat. Kes see ikka vananemise üle rõõmu tunneb ja seda eeskujuks seab, eriti kui juubilar ise oma kirjutamis- ja õpetamistuhinas verstapostiga ei samastu. Autasustamisele esitajate ja otsustajate jaoks oli kindlasti tähtsaim Raivo Männi töö akadeemilisel põllul. Peale Randvere algkooli, Kingissepa kaheksaklassilise kooli ja keskkooli ning Tartu riikliku ülikooli 1978. aastal cum laude lõpetamist töötas Raivo 24 aastat teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituudis, kaitses 1986 teaduste kandidaadi (PhD) kraadi linnumunade populatsioonisisese varieeruvuse kohta ning töötas alates 1992. aastast Tartu ülikoolis loomaökoloogia professorina. Silmapaistva akadeemilise karjääri jooksul on ta avaldanud enam kui 120 kõrgetasemelist teaduspublikatsiooni, juhendanud kümmekonda doktorikraadi taotlejat, osalenud nii Eesti kui rahvusvaheliste ajakirjade toimetaja ja retsensendina. Lisaks eelnevale on loomulikuna kaasnenud intensiivne ja üliõpilaste seas väga populaarne õppejõu töö, teaduse populariseerimine; tänuväärne, kuid sageli ka väga koormav administratiivne ja ühiskondlik tegevus ülikoolis ja erialaorganisatsioonides. Ta on mitme suurepärase emakeelse populaarteadusliku raamatu (nt „Elukunstnikud: teejuht käitumise ökoloogiasse“, Huma 1998 ja „Ürgema needus ja teisi jutte loodusest ning inimestest“, Varrak 2022) autor. On loomulik ja samal ajal imetlusväärne, et mitmed tema õpilased ja juba ka õpilaste õpilased töötavad ülikoolis professorina. Evolutsioonibioloogina rõhutab Raivo ka ise sageli, et õpetaja töö tulemuslikkust näitab just akadeemiliste lastelaste edukus. Seda võivad kõik tema kolleegid eeskujuks võtta.
Lisaks eelnevalt kirjeldatule tahan eraldi esile tõsta veel kaht erilist rolli, mida professor on saatuse tahtel ainukordselt täitnud ja mille pärast eesti looduskultuur võib talle lõpuni tänulik olla. Raivo oli esimeste seas, kes pärast Eesti vabanemist meie loodusteaduste ja -kõrghariduse suure laeva otsustavalt ja arusaadavalt uue selge kursi poole pööras. Selle tähtsust ei osata või taheta senini mõista. Eestvedaja osa oli sageli määrav. Tagantjärele võib 1980ndate lõpus, 1990ndate alul meie akadeemilises elus toimunu näida lihtsa ja loomulikuna. Siiski oli see aeg tulvil suurte põhimõtete ja isiklike ambitsioonide heitlusi, avatud maailma poole püüdlemist vs. harjumuspärasest mugavusest kinnihoidmist. Raivo maapoisilikult siiral ja samas kompromissitul eestvedamisel sisenes Eesti loomaökoloogia tingimusteta üleilmsesse teadusruumi koos kaasnenud rahvusvahelise eelretsenseerimise ja publitseerimisega. Esmatähtsaks seati korralik baasharidus, mille peale sai hiljem rakendusi ehitada, tegutseti avatult, õpilaste heaks, ilma korporatiivsusele, moevooludele, toiduahelatele allumiseta. Mäletan, millist imetlust, kõhinat ja ka kadedust põhjustas Raivo poolt 1986. aastal Ameerika ornitoloogiaühingu ajakirjas The Auk avaldatud artikkel. Kuigi tegemist on lühikese ja metoodikale pühendatud tööga, tsiteeritakse seda tänapäevani. See, et uurimistulemused on väärtuslikud ka teistele ja aitavad kaasa teadmiste üldisele arengule, on teadlasele parim tunnustus. Kindlate põhimõtetega kapteni eeskuju oli selles liikumises väga tähtis. See suunas loomaökoloogia koos tema peagi kiiresti edasi arenenud kõrvalharudega (looduskaitsebioloogia, käitumisökoloogia, evolutsiooniline ökoloogia) läbi heitlike aegade ja tõmbetuulte. Suuresti tänu pikaajalisele sihikindlale eestvedamisele on see valdkond Eestis praegu üks kõige kõrgemal rahvusvahelisel tasemel olev loodusteaduste osa. Seda ei suudetud mõnelgi teisel lähedasel erialal, kus edasiminek on seetõttu olnud palju heitlikum.
Teiseks pean hindamatuks professori rolli teaduse populariseerijana. Kõrvuti eelmainitud raamatute, populaarteaduslike artiklite ja avalikele esinemistega peab eraldi esile tooma tema kaht mälestusteraamatut („Poiss kadakaselt saarelt“, Huma 2021 ja „Reisides läbi elu“, Varrak 2024). Kindlasti on autor eneselegi teadmata olnud paljudele loodusteadlase või -kaitsja elust unistavale noorele eeskujuks ja toestajaks. Kuigi professor ütles hiljuti siinkirjutajale, et „raamatuid loetakse minimaalselt ja noor inimene üldse mitte“, ei ole see hinnang (sealhulgas ka tema enda tööde tähendusele) adekvaatne. Tõlli ja Mullutu küla kraavides ja karjamaadel elurikkust avastava poisikese kujunemine ülikooli professoriks ja rahvusvahelise tasemega loodusteadlaseks võiks tuge anda igale unistajale – miski ei ole võimatu. Lisaks romantilisele (ja kahtlemata väga hinnalisele) innustusmissioonile peab aga rõhutama selliste kirjutiste ajaloolist väärtust. Teaduslik biograafia kui ajalookirjutamise ja -analüüsi žanr on viimastel aastakümnetel tõusnud tähtsaks teadus- ja kultuuriloo uurimise allikaks. Nii peaks vastne aumärgi kavaler järgmise tööna kirja panema oma eriala autobiograafilise ajaloo. On hädatarvilik detailselt ja ühiskonna arenguga seostatult dokumenteerida see loodusteaduste ajaloo periood, kui liiguti totalitaarselt nõukogude teaduste akadeemia põhiselt teaduskorralduselt vabale maailmale omasele ülikoolipõhisele süsteemile. Eesti loodusteaduste ajaloo varamus on suurepäraseid autobiograafilisi töid näiteks 1920.–30. aastate ja 1960.–70. aastate kohta. Kui me jätame isikuajalooliselt unarusse unikaalse ja üha enam uskumatuna näiva üleminekuperioodi ning oma teadusloo taas ülesehitamise, on seda viga hiljem võimatu parandada.
Nii kunagine Ärgesoo kõrtsis peatunud tundmatu loodusteadlane kui nüüd Saaremaa värvikirevatel niitudel lippavad lapsed on professori üle uhked ja veidi ka kadedad. Unistused on selleks, et nad teoks saaksid.
„Mõistsin väga hästi, et kui pole loodust, pole ka linde, mida uurida. Kuidas ma siis terve oma pika elu jooksul linde uurida saanuksin! Minu kodu lähedal keset suurt lagedat kolhoosipõldu oli mingil põhjusel üks üles harimata jäetud mõnehektariline metsatukk. Otsustasin selle kuulutada looduskaitsealaks.“
Raivo Mänd,
„Poiss kadakaselt saarelt“
