Möödunud aasta detsembris ühes raamatute lugemist kui kaduvat oskust käsitlenud „Ööülikooli“ saates esitati mõttekäik: „Aga seda, et sa pead pubekatele kirjutama eraldi noorsooraamatuid, sest neile on päriskirjandus liiga raske, seda kuuldes tekib ohutunne, et me tekitame vaimse mugavuse, et hoiame noortest eemal kõik needsamad läbielatavad pinged …“ Oleme saates kõlanud murelike seisukohtadega igati päri, kuid noortekirjandusega tihedalt kokku puutuvate inimestena ei saa me kuidagi eeltsiteerituga nõustuda. Noortekirjanduse olemuse ja vajalikkuse üle arutledes väldime siinkohal sõna „pubekas“, kuna see esineb liiga sageli halvustavas, murdeealisi noori solvavas tähenduses.

Mis on noortekirjandus?

Kuna noortekirjandus spetsiifiliste tunnustega kirjanduse alaliigina on Eestis jõulisemalt esile kerkinud alles sel sajandil (sobilikku ja huvipakkuvat lugemisvara on ilmunud noortele küll juba mitusada aastat), siis võib-olla ei tunta seda piisavalt hästi ega osata selle kohta ka arvamust kujundada. Juba selle lühikese aja jooksul on noortekirjandusest kujunenud mitmekesine nähtus, kusjuures keegi selle määratlejatest ei ole väitnud, et see on üldkirjandusest lihtsam või vaimset mugavust soosiv. Vastupidi, noortekirjanduse pärisosaks on inimese kõige keerulisema eluetapi, kujunemisaastate pingete ja painete mõtestamine, noorele lugejale sõbrakäe ulatamine ajal, mil ta jätab seljataha lapsepõlve turvatsooni ja astub täiskasvanute maailma, mis on täis teadmatust ja väljakutseid. Noortekirjanduse keerukuse tingib muu hulgas ka asjaolu, et inimese arengufaasid elukaare alguses ja ka noored ise on väga erinevad, mis tähendab, et ka neile mõeldud kirjandus peab olema heterogeenne. Seda on püütud süstematiseerida küll vanuseastmete, teemade, žanride või mõne muu tunnuse alusel.

Noortekirjanduse noorem sihtgrupp on murdeealised vanuses 12–15 ning vanem sihtgrupp noored vanuses 16/18–21 eluaastat. Vanuserühmade määratlemisel ei ole üksmeelt: piirid võivad varieeruda ajas, ruumis ja ka individuaalselt. Vanuse määratlemise teeb veel keerulisemaks aktseleratsioon – inimese arengu kiirenemine, mis tähendab, et praegused 12–13aastased käituvad, mõtlevad ja kogevad maailma nagu 16–18aastased poole sajandi eest. Teemade poolest katavad noorteraamatud noore inimese elutegelikkuse laia spektrit, alates koolielust, kus ei puudu ka kiusamine, sõprus- ja armastussuhete kujunemisest, hobidest ja subkultuuridesse kuulumisest kuni keeruliste suheteni oma päritoluperekonnas või noorte maailmaparandamise ambitsioonini. On selge, et vastavalt teose tegelaste vanusele ja kitsamale teemale valitakse ka loo esitamise vorm, mis võib ulatuda päevikulaadsest pihtimusest ja arenguromaani tunnustega jutustusest kuni kriminaalse seiklusjutu või galaktikatevahelist suhtlemist käsitleva düstoopiani.

Murdeealiste kirjanduse tähtis roll

Keskendume siinkohal murdeealistele mõeldud kirjandusele. Esmalt tuleb seega rääkida murdeealistest endist, kellele see mõeldud on. 12- kuni 15aastane noor seab rööpaid edasiseks eluks. Ta langetab kaalukaid otsuseid oma kutsevaliku osas, on tavaliselt leidnud endale meelepärase(d) hobi(d) ning õppinud tundma ja väärtustama inimesi enda kõrval, olgu need vanemad, sõbrad või teised täiskasvanud (nt õpetajad, treenerid, huviringide juhendajad). Eriti järskude hormonaalsete ning sotsiaalsete muutuste tõttu käituvad noored sel eluperioodil sageli näiliselt irratsionaalselt või kaootiliselt. On teada, et teismelise ajus arenevad intensiivselt just need osad, mis vastutavad analüüsi- ja empaatiavõime ning enesekontrolli eest. Tegemist on lastega, kes proovivad oma kiiresti arenevat organismi kontrollida. Samuti on teada, et emotsionaalne ja kognitiivne areng käivad käsikäes: kui puudub võimekus tulla toime tunnetega, on häiritud ka mõtlemine. Murde­ealine alles õpib tegema mõistlikke otsuseid ja hindama riske. Murdeealistele mõeldud kirjandusel on siinkohal täita ülimalt oluline roll: toetada nende sotsiaal-emotsionaalset arengut, olla üheks võimalikuks ventiiliks kõigi pingete puhul, mis selles vanuses inimesi painavad ja mille leevendamise tähtsust kirjanduse abil mainiti ka „Ööülikooli“ saates. Võib julgelt väita, et murdeealistele suunatud kirjanduses (ja kogu noortekirjanduses) saab käsitleda inimese arengu seisukohalt kõige huvitavamat ja ühtlasi ka kõige olulisemat aega.

Loomulikult ei kulge areng alati ja iga noore puhul ühtviisi. Ühevanused noored võivad oma sotsiaalses, vaimses või emotsionaalses arengus olla eri etapis ja teha seetõttu ka raamaturiiuli ees erineva valiku. Alati on olnud neid, kes jätavad sellest nn raamatutrepist üles ronides mõned astmed vahele ja haaravad riiulist endast vanematele või täiskasvanutele mõeldud raamatuid. Ja samamoodi on ikka ja jälle ka selliseid, kes loevad pea kolmekümnestena meelsasti teismeliste kirjandust.

Eeltoodu võib kujuneda väljakutseks autorile, sest lisaks kirjanduslike karakterite eripärale peab ta tundma õppima ka noorte maailma, nende arengu eripära, muusika- ja riietumiseelistusi, käitumist ühismeedias, maneere, slängi, subkultuurilisi identiteete jms ning põimima need elemendid ka oma teostesse. Kas see on lihtsustamine? Meie arvates mitte. Kui üks kolmeteistaastane poiss räägib raamatulehekülgedel sõbraga oma vanaisa sõnadega ja mõtleb vanainimese elutarku mõtteid, siis pole see lihtsalt usutav. Sellise tegelasega on noorel lugejal raske, kui mitte võimatu samastuda ja ta tõenäoliselt loobub sellise raamatu lugemisest. Keskmisel 12- kuni 15aastasel noorel ei ole veel nii laialdast sõnavara nagu gümnaasiumiealisel ja ka tema mõttekonstruktsioonid ja probleemid on teistsugused. Keskmine kaheteistaastane naudib kogu südamest Katie Kirby „Lottie Brooksi“ sarja raamatuid, Sally Harrise „Topelt-Felixit“ või Sara Shepardi raamatut „Penny joonistab parimat sõpra“, aga pole veel valmis lugema Jay Asheri raamatut „Kolmteist põhjust“, V. E. Schwabi „Võlukunsti tumedamat poolt“ või Wolfgang Herrn­dorfi teost „Miks me varastasime auto?“, kui nimetada viimaste aastate tõlkenoortekirjanduse menukeid, gümnaasiumiealine aga küll.

Murdeearaamatute lai palett

Teeme ühe mõtteeksperimendi: kaotame ära kõik murdeealistele sobivad raamatud (kuigi ainuüksi see mõtegi tundub ohtlik). Alustuseks kõrvaldame maailmakirjanduse klassikaks saanud teosed, nagu Charles Dickensi „David Copperfieldi“ (1850), Mark Twaini „Tom Sawyeri“ (1876), Ferenc Molnári „Pál–tänava poisid“ (1906), J. R. R. Tolkieni „Kääbiku“ (1937), Astrid Lindgreni „Meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti“ (1946) ja J. K. Rowlingu „Harri Potteri“ sarja (1997–2005). Eesti kirjandusklassikast lisame sellesse nimekirja näiteks Richard Janno „Vutimehed“ (1935), Jüri Parijõe „Teraspoisi“ (1937), Silvia Ranna­maa „Kadri“ (1959), Jaan Rannapi raamatu „Agu Sihvka annab aru“ (1973) ning Heljo Männi, Holger Puki, Silvia Truu, Aino Perviku ja Leelo Tungla noorte­jutud. Veel kujunevatele isiksustele suunatud ehk easpetsiifiliste raamatute loetelu võiks väga pikalt jätkata. Mis selle mõtteeksperimendi tulemusel muutuks? Kas lasteraamatutest välja kasvanud teismelised hakkaksid kohe lugema A. H. Tammsaare ja Ristikivi romaane või toimuks veelgi suurem võõrandumine raamatutest, sest neile eakohast ja neid kõnetavat kirjandust ei ole? Kas 17aastane, kes pole nooremana eakohaseid raamatuid lugedes omandanud lugemisharjumust ja tundnud, et kirjandus võib rääkida ka temavanuste elust, hakkab lugema Louis-Ferdinand Céline’i või Franz Kafka teoseid? Kas see pole mitte ebarealistlik ootus, ühe olulisima arenguetapi vahelejätmine ja suure lugejarühma eiramine?

Pidades silmas vaid viimast viit aastat, võib julgelt öelda, et 12- kuni 15aastastele noortele on ilmunud väga head kirjandust. Tõlketeostest võib näiteks esile tuua järgmised: Nikola Huppertzi „Elamiseks liiga pikk“ (2024) ja „Kaunis nagu kaheksa“ (2022); Victoria Schwabi „Luude tunnel“ (2021) ja „Hingede sild“ (2021); Jemma Hatti „Seiklejad ja äraneetud loss“ (2021) ja „Seiklejad ja saladuste linn“ (2023); Kimberly Bradley „Õed hundid“ (2021); Christine Nöstlingeri „Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga“ (2020); Arndís Þórarinsdóttiri „Surmasõlm“ (2023); Jørn Lier Horsti „Hauaröövli mõistatus“ (2023), Jenny Jägerfeldi „Minu suurejooneline elu“ (2020). Häid raamatuid on ilmunud ka eesti autoritelt, kuigi neid võiks rohkem olla: Reeli Reinausi „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“ (2020) ja „Rahel, Anders ja ajaaugud“ (2021); Jaanus Vaiksoo „Kinga“ sarja raamatud, Ketlin Priilinna „Evelini elu“ (2020); Tiina Laanemi „Kollase Kassi Komando“ (2020); Kristi Piiperi „Libahundid“ (2022); Helen Käiti „Pirita kloostri kummitus“ (2021); Kersti Kivirüüdi „Mina, Raimo. 5. klass“ (2021); Ilmar Tomuski „Uks“ (2023); Mann Loperi „Inglite linn“ (2022); Kadri Hinrikuse „Piire kombates“ (2023); Tuul Sepa „Haki ordu“ (2024) jt.

On raske öelda, mis tõukab neid autoreid murdeealistele kirjutama. Kas missioonitunne ja soov rikastada selles vanuses noorte lugemisvara ning meelitada neid lugema? Või mõlkus neil lihtsalt meeles just see konkreetne lugu täpselt sellele vanuserühmale? Üks on aga kindel: noortele kirjutavad autorid pole unustanud murdeealist enda sees – ehk seda, kes nad ise kunagi olid – ja pöörduvad tagasi kord juba läbielatud teemade, olukordade, mõtete ja tunnete juurde.

Ajatud ja uued teemad

Murdeealistele suunatud kirjandus ei jää žanrilises, stiililises ega temaatilises mõttes alla ei üld- ega lastekirjandusele. See hõlmab sisuliselt kõiki noortega seotud arenguid ja valdkondi ning on esindatud ulmekirjanduse eri alaliikides, kujunemislugudes, seiklus-, krimi- ja põnevusjuttudes, koomiksites jt žanrides. Vanemate noorte kirjandusega võrreldes on aga murdeealistele mõeldu seikluslikum, helgem ning lõbusam – rohkem lastekirjanduse moodi. Nende erinevus väljendub aga selles, et järjest olulisem on neis tekstides noore inimese iseseisvumine, vanematest eemaldumine, n-ö oma tee leidmine elus. Kui mõnel juhul sisaldavadki murdeealistele kirjutatud raamatud kasvatuslikku aspekti või pedagoogilist alatooni, mis on easpetsiifilise kirjanduse puhul sageli paratamatu, siis heas kirjanduses on see vaevu aimatav. Selles mõttes ei sarnane tänapäeva noortekirjandus paljude Nõukogude ajal ilmunud teostega, kus on järgitud sotsialistliku ühiskonna rangeid ideoloogilisi suuniseid ja kuulutatud vastavaid tõdesid otse ja läbinähtavalt.

Murdeealiste kirjandus easpetsiifilise kirjandusena on kõige laiemas mõttes sotsialiseerumise vahend: see aitab lugejal ühiskonda sobituda, õpetab, millised on kultuuris olulised väärtushinnangud ja käitumisnormid ning millest tuleks hoiduda. Läbi aegade on noortekirjanduses rõhutatud sõpruse ja empaatia olulisust, julgustatud teistest eristuma, astuma raskustele julgelt vastu ja mitte alla andma. Iga aegruum lisab sellele oma täienduse. Näiteks on tänapäeva murdeealiste kirjanduses olulisteks teemadeks kujunenud üksindus, sotsiaalne ebaküpsus, riskikäitumine, aineline kitsikus, vaimse tervise mured, suhteprobleemid eakaaslastega (k.a kiusamine), sõltuvus tehnoloogilistest uuendustest jms, mida paarkümmend aastat tagasi ilmunud teostes veel (nii ulatuslikult) ei esinenud. Autorid on ajastuspetsiifilisi (noorte)probleeme käsitlenud teose põhiliinis, aga põiminud ka kõrvalliinidesse, sest muidu võib üldpilt saada liiga sünge ja peletada noored raamatu juurest hoopis ära.

Loomulikult – ja nagu eespool öeldud – leidub noortekirjanduses kõike, ka puhtalt meelelahutuslikke ja põnevale (koolivaheaja)seiklusele üles ehitatud teoseid. Nende eesmärk ei ole ilmtingimata midagi või kedagi õpetada, millegi eest hoiatada või millegi pärast lohutada, vaid pakkuda pigem head eakohast meelelahutust, lugemise mõnu. Usume, et tänapäeva eestikeelne noortekirjandus pakub kaasamõtlemise ja -elamise pinget kõikvõimalike huvide, murede ja hobidega lugejale. Kui noor inimene leiab kirjandusest teda huvitavatele küsimustele vastuse, näeb, et talle olulisi teemasid võetakse tõsiselt, siis tekitab see usalduse raamatute vastu – ja see loob aluse lugemisharjumuse tekkimiseks. Täiesti omaette küsimus, mida siinses kirjatöös lahata ei ole võimalik, on kirjanduse ja teiste meediumide (muusika, film, ühismeedia jms) noorte tähelepanu nimel konkureerimine, kus kirjandus kipub järjest sagedamini kaotajaks jääma.

Vähene nähtavus

On veel üks asi, mis teeb meile seoses murdeealiste kirjandusega muret, nimelt selle nähtavus või õigemini nähtamatus kirjanduse üldpildis. Sellest ei räägita ja seda ei väärtustata või kui räägitakse, siis pigem halvustavas ja üleolevas toonis. Nõukogude ajal paigutati noortekirjandus katustermini „lastekirjandus“ alla ega rõhutatud selle eripäraseid tunnuseid. Heal juhul räägiti murdeealistele mõeldud kirjandusest koolikohustuse-keskselt – kirjandus keskmisele kooliastmele. Tänapäeval ei ole noortekirjandus enam/ainult kooliga seotud ning see eristub ka üsna selgelt lastekirjandusest, nagu eelnevalt selgitasime. Paraku ei ole veel kujunenud arusaamist noortekirjandusest kui omaette spetsiifilisest kirjandusnähtusest, mis vajab eraldi tähelepanu ja väärtustamist.

On küll mõningaid positiivseid märke, kuid mitte piisavalt. Näiteks tunnustavad Lastekaitse Liit ja Eesti Lastekirjanduse Keskus alates 2018. aastast häid noorteraamatuid (lasteraamatuid alates 2009. aastast). 2021. aastast on hea noorteraamatu kategooria jaotatud omakorda kaheks: noortekirjanduseks murdeealistele ja noortekirjanduseks nendest vanematele noortele. Tallinna keskraamatukogu tähistab tänavu aprillis juba viiendat korda noortekirjanduse päeva, 2020. aastal asutati aga Eesti Noortekirjanduse Ühing, mis koondab noortekirjanduse loojaid, lugejaid ja uurijaid, tutvustab head noortekirjandust ning koolitab noortele kirjutavaid autoreid. Tartus toimub 2017. aastast peale mitmete (kirjandus)organisatsioonide ja raamatukogude eestvõttel laste ja noorte kirjandusfestival „Luup“.

Kurvastav on aga see, et näiteks Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia määramise puhul noortekirjanduse kategooria üldse puudub. Seesugune kategooria, laste- ja noortekirjandus, oli olemas aastatel 2006–2020, hiljem millegipärast seda enam pole. Samuti ei korraldata meil ühtegi loomekonkurssi, mille sihtrühm oleks varateismelised ehk siis umbes 10–13aastased lapsed/noored. On olemas põlvepikuraamatu konkurss (0–7aastastele), lastejutuvõistlus (5–9aastastele) ja noorteromaani-võistlus (14–18aastastele), kuid kümne-, üheteist-, kaheteist- ja kolmeteistaastased jäävad vähemalt konkursi statuutide poolest halli alasse. Ometi võiks lastejutuvõistluse ja noorteromaani-võistluse sihtrühma ühele või teisele poole nihutades näiteks viimast korraldada vaheldumisi murdeealistele ja vanematele, väärtustada nii ka seda vanuserühma ning suurendada seeläbi autorite huvi neile kirjutamise vastu.

Enamik ilmselt nõustub, et inimeseks kasvamisel pole esimesed üksteist eluaastat olulisemad kui järgmised üksteist, ja meie lapsed on meile armsad ka siis, kui nad on saanud kaheteistaastaseks või vanemaks. Me muretseme selle pärast, et murdeealised loevad vähem kui varem. Mida on meil võimalik teha, et see huvi kasvaks? Kas murdeealised võiksid suhestuda neile kirjutatud kirjandusega paremini, kui teostes tõepoolest räägitaks neist endist ja kui sellist kirjandust ei nimetataks alatihti lastekirjanduseks? Või kui ei väidetaks, et noortekirjandust ei ole vaja, sest see on liiga lihtsakoeline ja teeb vaimselt mugavuks.

Easpetsiifilise kirjanduse vajalikkust mõisteti Eestis juba vähemalt sada aastat tagasi. Viimase 25 aasta jooksul on noortekirjandus aga läbi teinud tormilise arengu: plahvatuslikult on kasvanud tekstide hulk, kusjuures väga hea tõlkekirjanduse kõrval ilmub ka arvestataval tasemel algupärandeid. Teemade ja žanride mõttes väga mitmekesised noortekad pakuvad võimalusi meelelahutuseks ja närvikõdiks, aga ka tõsisteks mõtisklusteks keerulistel sotsiaalsetel, poliitilistel, keskkonnakaitselistel, filosoofilistel vm teemadel. On raske ette kujutada tänapäeva noore inimese kujunemist, kui murdeealiste kirjandust üldse ei oleks. Täiesti võimatu tundub see eesti raamatu aastal. Tahaksime kogu südamest loota, et just see aasta loob uusi võimalusi murdeealistele mõeldud kirjandusele.

Jana Maasik, Noortekirjanduse Looja

Ave Mattheus, Noortekirjanduse Uurija