Murranguks ühiskonnas peab areng sageli jõudma absurdini, vint tuleb üle keerata – selleks, et nihkes nähtus tõuseks selgelt ja salgamatult inimeste silme ette. Absurdiga kaasneb aga enamasti ka millegi või kellegi ohvrikstoomine. Praegusel juhul toodi ohvriks eesti muusikalise kõrgkultuuri eest südilt seisnud muusikanõunik Siiri Siimer.
Vastutustundega muusikud – interpreedid, heliloojad, õpetajad, muusikateadlased, kriitikud, ajakirjanikud, muusikaelu organiseerijad, ametnikud jt – peaksid ühinema tõeliselt ja mitte ainult formaalselt, et astuda välja eesti muusikakultuuri säilimise eest.
Aga milleks meile on vaja muusikalist kõrgkultuuri või miks me üldse peame arutama kõrgkultuuri tähenduse üle tänapäeval? Isegi selline probleemipüstitus tunduks normaalses ühiskonnas veider.
Lühidalt väljendudes: kõrgkultuur on iga rahva säilimise põhieeldus ja kui sellel lastakse lamestuda ja alla käia, siis ühel hetkel tagasiteed enam ei ole. Ka ükskõik kui edukas majanduskasv ei saa seda taastada. Kõrgkultuuri häving võrdub rahvuse hävinguga. See on küll elementaarne tõde, ent vajab ilmselt taas väljaütlemist.
Viimastel aastatel on palju kirjutatud kõrgkultuuri õhemaks muutumise ohust seoses loomemajanduslikult agressiivse „tootlikkuse” ja kunsti „enesetasuvuse” nõudega. Eesti (ja muidugi mitte ainult Eesti) kultuuripoliitikasse imbunud ja seal üha enam laiutama hakanud ühedimensiooniline müügimehelik mõtlemine koos vastava terminoloogiaga pani tundlikumad inimesed võpatama juba kümmekond aastat tagasi. Tegemist on kõrgkultuuri tasalülitamise protsessiga mõtlemist-süvenemist eirava massikultuuri, meelelahutustööstuse ja selle taga olevate võimustruktuuride poolt, ent eestlaste väikese rahvaarvu juures võivad fataalsed tagajärjed tulla kiiremini kui mujal.
Nende arengutendentside puhul seisame silmitsi põhimõttelise vastuoluga kunsti olemuse ja müügimaailma, kõrgkultuuri ja tarbimismentaliteedi vahel. Kõrgkultuuri ei ole võimalik tarbida, sest kunsti olemus ei allu tarbimisele. Vaimsus ja hingestatus ei ole müüdavad kategooriad, sellest on lihtsalt võimalik sobiva häälestatuse korral osa saada. Kõrgkultuuri loomise ja edasikandmisega seotud inimesi ei saa asetada surve alla, et nad võimalikult palju „toodaksid” või üha artistlikumalt „sooritaksid”, sest ühel hetkel pole siis enam tegemist kunsti, vaid sisutu reprodutseerimise või puhta kommertsiga.
Muusika on inimese süvamõõtme avaja. Muusikaline kõrgkultuur ei ole mingi luksuskaup, sest see tegeleb filosoofiliste põhiküsimustega – inimelu mõtte ja tähendusega ning inimese ja maailma suhetega. Hinge puudutav muusika võib viia kuulaja sisse sügavamatesse teadvuskihtidesse, kui seda võimaldab igapäevane edu- ja saavutustekultusele orienteeritud elu virvarr. Kiht kihi haaval sügavamale liikudes saab inimene hakata keskendunumalt ja avaramalt teadvustama nii iseennast kui ka seda maailma, mida valitsev mentaliteet arvab end oma nn teaduslikus enesekindluses tundvat, ent millest inimese viis meelt on võimelised tegelikult haarama üksnes kaduvväikese protsendi.
Meelelahutustööstus, mis tungib kultuuritarbimise surve tõttu üha enam ka süvamuusika alale, seevastu ähmastab ja tuimastab inimese sügavamat eneseteadvustamist, produtseerides väga „jätkusuutlikult” kuulekat, sügavama analüüsi võimeta ja seega hästi manipuleeritavat lambakarja.
Lõpetuseks: me elame keerulisel suurte väljakutsetega ajajärgul, kus kõik mõtlevad inimesed on kutsutud üles võtma vastutust transformatsiooniprotsesside eest ühiskonnas, astuma välja oma elukutsega piiritletud raamidest, ametijuhendeist jms, et võtta vastutus nii oma rahva ja kultuuri säilimise kui ka kogu planeedi säilimise eest. Meil on lähiajal lahendada tunduvalt rohkem keerulisi probleeme, kui seda on massimeedia kanalitest lugeda. Meil ei ole seda luksust, seda aega, et sulgeda silmad ja kõrvad probleemide ees, lihtsalt sellepärast, et nendega tegelemine on ebamugav ja nõuab julgust ning vanadest raamidest välja astumist. Me peame midagi ette võtma kohe, igaüks vastavalt oma annetele ja võimetele. Meil peab olema julgust elada tõeliste väärtuste kohaselt ja mitte muganduda reaalpoliitiliste olude ja ettekirjutustega. Ükski võim ega ükski ametnik ei ole igavene, nad on ametis vaid niikaua, kuni teatavad jõuvahekorrad ühiskonnas on kallutatud nende kasuks. Kui aga need nähtamatud jõuvahekorrad muutuvad – ja meie võimuses on seda muuta –, siis teiseneb ka see ametnikehulk, kelle käes on kultuuripoliitiliste otsuste tegemine.
