Mehed võivad naistepäeva suhtuda mitut moodi: naisi lillede ja kingitustega meeles pidada või sellest üldse mitte välja teha. Võib ka Kristjan Randalu kombel sel puhul autorikontserdi teha. Ei saa öelda, et naistepäeva õhtul Mustpeade majas antud kontsert oleks kuidagi eriliselt naistepäevaga seotud olnud, kui välja arvata, et kontserdi lõpus kinkisid meesmuusikud naismuusikutele lilleõie, aga sügava elamuse osaliseks said ilmselt nii naised kui ka mehed.

Kristjan Randalu seostub muusikuna eelkõige džässiga, kuid tema juured on tugevalt süvamuusikas. Immo Mihkelson kirjutab kontserdi kava­lehel, et „tema jazziesitustest otsitakse süvamuusika jälgi ning iga järjekordse klassika­publiku ees toimunud autori­kontserdi järel usuvad kriitikud, et Randalu loodud muusikas lihtsalt peab kusagil olema ka viiteid jazzile“. Sageli peabki selline žanri- ja stiiliülesus tema puhul paika: parim näide on tema Robert Schumanni laulutsükli „Dichterliebe“ ehk „Poeedi armastus“ seade, aga ka Randalu versioon Heino Elleri „Kodumaisest viisist“. Kõnealusel kontserdil oli jälgi džässist minimaalselt, nii et kui ei teaks autori tausta, oleks kuuldud muusika võinud puhtalt süvamuusika alla liigitada.

Randalu on ise nimetanud oma mentoriteks Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsat, viimaselt on kuulda ka otseseid mõjutusi, eriti vokaalteostes. Nagu Kõrvitsa loomingki, võib Randalu muusika tunduda veendunud atonaalsuse austajatele liiga ilusana, ilusat muusikat armastavate inimeste arvamust esindab aga hästi üks kontserdijärgne selja tagant kuuldud vestlus: „No oli ikka dissonantse.“ – „Oi, ära üldse räägi …“ Keda tonaalsuse-atonaalsuse probleem ükskõikseks jätab – kuulun ise nende hulka –, neile oli õhtu täidetud mitmekesise ja kaasahaarava muusikaga.

Kontserdi avaloona kõlas esiette­kandes „Three Soliloquies“ ehk „Kolm ainukõnet“ soolovioolale Liisa Randalu meisterlikus esituses. Selle teose tugevaim külg on tsükli terviklikkus. I osa „Largo“ on prelüüdilik. II osa „Quasi guitara“ on kontrastne vaheosa, kus mõnusat svingi lisavad glissando-­käigud, kusjuures vioolat mängitakse kitarri asendis. III osa „Prestissimo“ annab aga loole kiire ja konkreetse lõpu. Teose üldmulje oli sümpaatne, aga minu meelest jäi see natuke ebakindlaks, kuivaks ja tehni­liseks.

Täieliku meeleolupöörde tõi „Inner Asylum“ ehk „Sisemine turvapaik“ vioolale, klaverile ja keelpilliorkestrile. Teos on kirjutatud 2016. aastal pühendusega Liisa ja Kalle Randalule, kes olid ka koos TKOga selle esiettekandjad. Esitajad olid sel korral samad, vaid Kristjan Randalu asendas oma isa klaveri taga. „Inner Asylum“ koosneb viiest osast: „Chiusura“, „Crossing“, „Lünk“, „Valse hésitante“ ja „Aufbruch“. Osade peal­kirjad on Randalu andnud eri keeles ning selgitanud seda nõnda: „Üks ja ainuke keel oleks terviku minu jaoks muutnud liiga paikseks või inglise keele puhul neutraalseks.“

Randalu on seda teost nimetanud autobiograafiliseks jutustuseks. Ilmselt on muusikas vähegi kodus inimesed kursis tema eluloo põhifaktidega: lahkumine Eestist 1988. aastal, teismelise­aastad ja (muusika)õpingud Saksamaal, hilisem enesetäiendamine Londonis ja New Yorgis ning tagasipöördumine Eestisse. Kõik see on „Inner Asylum’is“ nähtavasti muusikasse pandud. Kuna aga muusika ei võrdu sõnadega ja annab edasi vaid emotsioone, ei riski ma hakata teosele mingit programmi külge pookima, et ei tekiks olukorda nagu 1949. aastal, kui Enn Võrk üritas seletada Heimar Ilvese keelpilli­kvartetis toimuvat: „Ma katsun väljendada mõtteid, millised tekkisid selle teose kuulamisel: subjektiivne elu, abielupaari elu, kes hästi ei sobi. Nende elu läheb sassi. Teises osas on mees löödud, kurva­meelne, püüdes leida unustust viinast. See tal aga ei õnnestu, unustada ta ei suuda. Muusika manas esile kurvatoonilise elulise momendi.“* Olgu lisatud, et Võrk tegi seda vaid soovist oma kolleegi represseerimisest päästa – ei olnud ju puhas, „sisutu“ muusika tollal lubatud.

Kui tulla tagasi Randalu teose juurde, siis jäi painama peaaegu kogu teost läbiv tume, ärev ja kuidagi kurjakuulutav alatoon, välja arvatud neljanda osa „kõhklev“ valss. Võiks ju järeldada, et Randalu elukäik on olnud täis katsumusi ja raskeid valikuid, aga las sellega oletused piirdudagi. Hoopis põnevam on teose muusikaline külg. Esimene osa algab justkui mitte millestki – üksikutest klaverinootidest, mille heli on moonutatud keelte summutamisega, ning sellest hakkab tasapisi välja kasvama midagi suuremat. Randalu loomingu üks tugevaid omadusi on uue muusikalise materjali ja korduste hea tasakaalustatud vahekord: ei hakka igav, aga ometi võib kuulaja pidevalt tabada midagi tuttavlikku. Eriti muljetavaldav on ainus eestikeelse pealkirjaga osa „Lünk“, mis võiks justkui viidata millelegi tühjale, kuid on kõige sisutihedam ja rütmikam osa, mille klaveripartii tuletab aeg-ajalt meelde, et Randalu on ikkagi džässpianist. Neljanda osa valsirütmis vioola- ja klaveriduett toovad küll rahunemise, kuid mõtlikus ja nukras meeleolus, mida rõhutab veelgi hiljem liituv orkestripartii. Viimane osa, mille pealkiri võiks tähendada algust, taastab agressiivse meeleolu, mis jääbki kestma teose äkilise lõpuni.

Viimasena – kui mitte arvestada lisalugu – kõlas naistepäeva õhtul kontserdile pealkirja andnud koorile ja keelpillidele loodud teos „The Moment of Thy Dawn“ ehk „Sinu hommikuvalguse hetk“, kus tekstidena on kasutatud Ralph Waldo Emersoni, Henry David Thoreau ja Emily Dickinsoni luulet. Emerson ja Thoreau esindavad Ameerika transtsendentalismi, seevastu Dickinson oli tugevasti mõjutatud liikumisest, mille põhiidee oli uskumine inimese ja looduse headusse, mida aga ühiskond ja institutsioonid rikuvad. Kõik Randalu valitud tekstid keerlevadki just selle teema ümber. Head on vesi ja mets, mis võivad aga halbades kätes palju kahju teha; üks hetk hommikuvalgust on parem kui aasta linna kurbust ja kalgust – nii võiks viie kasutatud luuletuse mõtte üldistatult kokku võtta. Randalu teos on seitsmeosaline, tekstiga osade vahele on mahutatud ka üks puhtinstrumentaalne ja üks sõnadeta koori ja orkestri osa. Emersoni „Vesi“, Thoreau „Loodus“ ja Dickinsoni „Järelmäng“ ülistavad loodust ning kuigi neis luuletustes on ka süngem pool, mõjusid esialgu Randalu kasutatud üsnagi tumedad toonid nendes osades natuke ootamatult. Ise olin tunnetanud neid luuletusi palju helgemana, kuid mida osa edasi, seda veenvam oli Randalu rõhuasetus. Seevastu Dickinsoni „Kes röövis paljaks metsa“ on ühemõtteliselt pessimistlik. Üllatav pööre saabub aga viimases, Emersoni luuletusel „Vabandus“ põhinevas osas, mille mažoorne helilaad ja üldine positiivsus justkui lunastab kogu eelneva üsnagi sünge meeleolu.

Mulle väga meeldib, kuidas Randalu tekstiga ümber käib. On liigagi palju kuuldud selliseid kooriteoseid, mille alusena on kasutatud väärt luulet, aga tekst jääb ülimalt keerulise muusikalise faktuuri tõttu täiesti tabamatuks ja kuulajal pole vahet, kas tegemist on Shakespeare’i või suvaliselt ritta laotud sõnadega. Randalu on aga pannud luule muusikasse nii, et iga sõna on küll arusaadav, aga helikeel ei ole seetõttu muutunud lihtsakoeliseks: seda aitavad vältida ootamatute liikumistega meloodiad, värske harmoonia ja värvikas orkestratsioon ning a cappella ja orkestri­saatega laulu vaheldumine.

Ühtegi sõna ei ole ma siiani veel öelnud esitajate kohta – aga see ongi kõige raskem osa. Tõnu Kaljuste, EFK ja TKO ning loomulikult Kristjan Randalu ise on sellise tasemega esinejad, keda on nii palju kiidetud, et taas kõiki neid kiidu­sõnu ritta laduda näib väga üksluine. Ütlen siis lihtsalt ja otse: esitus oli väga hea.

* ERA.R-1205.2.485