Eesti muusikaturu fookuspäev on siinsel tasandil kujunenud isegi tähtsamaks teadmiste jagamise ja kohtumiste ürituseks kui TMW, sest kõigil muusikavaldkonnas ilmselt ei ole ekspordihuvi. Pealegi on TMW nii suur, et teemad hajuvad ja vajalike inimestega ei pruugi trehvata. Selles mõttes aitäh koroonale, sest sel kiirete muutuste ajal TMW tiim fookuspäeva käima pani.

Tänavune fookuspäev oli sissepoole suunatud ja üldsusele mõeldud sõnumeid oli kuulda vähem kui tavaliselt. Kui eelmise aasta fookuspäeva põhjal sain sõnastada selged poliitilisele võimule suunatud karjed,¹ siis praegu paistab, et valdkonnas on nii-öelda virisemisest väsitud. „Nii-öelda“ sellepärast, et päris virisemiseks ei saa mu meelest kitsaskohtadele tähelepanu pööramist nimetada, eriti kui on põhjendatud vajadus ühe arvestatava majandussektori ettevõtluskeskkonna olukorda poliitiliste otsustega parandada.

Seekord jäigi mulje, et kuna nõrgemad on niigi tegevuse lõpetanud ja tugevamad peavad kuidagi, hambad ristis, vastu, tehti valik näidata, kui leidlik ja vastupidav rahvas muusikatööstuses tegutseb. Nii see ju ongi, ehkki vaimse tervise vitamiine vajavad ka vaprad ja ilusad – ja fookuspäeval tegeleti sellegi teemaga.

Fassaadina sooviti esile tuua, et töö muusikatööstuses käib, nii et lust vaadata: ettevõtlikumad muusikud on muusikategemise kõrvalt käima tõmmanud kõrvaläri. Esitleti loomingulisi turundusprojekte, mis on aidanud väheste vahendite, kuid nutikusega promoda eesti muusikute albumeid, kontserdireise või festivale. Kõige tipuks on Eestis (ja siinsete firmade korraldusel ka mujal Balti riikides) sel suvel tulemas rekordarv välisstaaride suurkontserte: Tallinna lauluväljakul AC/DC, Justin Timberlake ja Imagine Dragons, väiksemates kontserdipaikades veel mitmeid. Live Nationil on sel suvel Baltimaadel suisa seitse suurt staadioni-show’d. Muu seas mainis Live Nationi juht Eva Palm, et paljud suured välisartistid soovisid esineda just Tallinnas, aga paraku ei leidunud Tallinna lauluväljakul sobivaid kuupäevi. Neli artisti jõudis seega Leetu ja mõni mujale. Kontserdipiletid müüakse võrreldes varasemaga ka siinmail välja kiiresti. Sellega seoses sai PLG juhi Jaanus Beilmanni ettekandest teada, et Eestisse ennustatakse peaaegu 150 000 kontserdituristi tulekut. Juba praegu on Eesti suveüritustele Piletilevi arvestuste järgi müüdud välismaale 120 000 piletit. Pool suve tavapärasest piletikogusest on arvatavasti juba müüdud.

Music Estonia juht Ave Sophia Demelemester tutvustas selle liikmete hulgas tehtud küsitlust. 2024. aasta oktoobri seisuga on sel 101 liiget (5. märtsiks 106 liiget), kelle hulgast küsitlusele vastas 51. Vastajate peamised tegevused on mänedžment (41%), kontserdikorraldus (29%) ja artist/esineja (27%). Muusika­valdkonna kitsaskohtadena Eestis ja üleilmselt on küsitletud välja toonud peamiselt raha vähesuse ja kulude kasvu, maksutõusu ja toetuste languse, vähese koostöö ja võrgustumise ning muusika­valdkonna jätkusuutlikkuse küsitavuse. Teiste kitsaskohtadena on mainitud ka muusika kahanevat väärtust (AI), keskmise suurusega kontserdipaikade (300–1000 inimest) puudust, vähest julge­olekut suurüritustel ning muusika­meedia vähesust/puudumist. Mitu mainitud muret oli fookuspäeva kavast kõrvale jäänud, kuid võeti siiski juhuslikult jutuks.

Mõneti üllavana ei käsitletud seekord eraldi tehisaru teemat, mis on viimasel ajal meedias palju küsimusi tekitanud. Küll käis läbi, et piletimüügiplatvormidel kasutatakse aina rohkem adumeid ehk tehisaru, et rakendada dünaamilist hinnastamist. Ka Eesti Autorite Ühingu tegevjuht Mati Kaalep mainis esitluses muusika autoritasude allikaid (tele, kaabel-TV, taustamuusika, kino, välismaa, sünkroniseerimine, online/voogedastus, VOD+järelvaatamine), mida tehisaru (ilmselt) mõjutab, aga kahjuks ta ei täpsustanud seda. Loodetavasti teeb ta seda edaspidi. Et tehisaru mõjust loomingulisele tegevusele ei räägitud, on mõistetav, sest alles hiljuti leidis aset Music Estonia osalusel korraldatud muusikatehnoloogiale ja tehis­intellektile pühendatud päev.²

Mulle näis, et probleemteemade ja n-ö tegeliku seisu arutelu hoiti üldse fassaadist ja „meil läheb oi kui hästi“ jutust seekord võimalikult eraldi. Tarvilike muudatuste vajalikkusest pidevalt rääkimisest ei ole olnud suurt midagi kasu. Kultuuriürituste käibemaksuerisust ei ole ikka veel ning seda pole vist tõsiselt arutatudki. Eraraha kaasamise kohta tutvustati 2024. aastal uuringut, aga et plaanitaks midagi päriselt teha selle soodustamiseks (s.t maksusoodustusi), ei ole kuulda. Kas ELi fondide raha paremaks kasutamiseks on tehtud näiteks koolitusi, nagu pidas tähtsaks Heidy Purga veel riigikogu kultuurikomisjoni liikmena? Ei ole samuti kuulda olnud. Järelikult on põhjust nende teemade kohta muudkui küsida ja küsida. (Seoses küsimustega: fookuspäeva korraldajatel soovitan edaspidi planeerida rohkem aega küsimustele, sest need võivad olla ka vestlusringis osalejatele värskendavad ja näidata mõnd teemat harjumatu nurga alt.)

Kuna häid uudiseid jagub, ei taheta halbadest asjadest, millest on jahutud aastaid, järsku enam eriti rääkida, kuigi olukord on mingis osas läinud halvemakski. Aga muidugi on muusikatööstuses enamasti arukad inimesed ja vahest ei julgetagi enam paranemist loota, kui vaadata pööraseid välisuudiseid. Kaitsekulud tõusevad ja aamen. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad, nagu ütleb vanasõna.

Kus on riik?

Muidugi on südantsoojendav kuulda, et leidub häid lahendusi, kuidas halval ajal ikkagi toime tulla, oma äri turundada, ikka paremaid hitte meisterdada, arendada paremini artisti ja mänedžeri koostööd jne, aga kõige selle kõrval oli minu meelest midagi tähtsat puudu. Tallinna kultuuri eest vastutav abilinnapea Kaarel Oja võttis avasõnades lühidalt kokku katsumused, millega kultuurivaldkond peab praegusel halbade uudiste ajal silmitsi seisma, sedastades, et oluline on just kõik füüsiline, mis annab põhjuse päriselt kokku tulla. Seega on ka elav esitus järjest olulisem: igale väliskülalisele, kes tuleb suvel lauluväljakule, on suhe Eestiga isiklikum, ja seega on see ka julge­oleku seisukohalt tähtis (midagi sellist rääkis Oja ka). Tema jutuga jõudis mulle kohale, mille järele olin janunenud. Mõnel teistsugusel ajal võib see näida tühi sõnamulin, aga praegu on hädasti tarvis, et ka riigi tasandil ütleks keegi, et see, millega muusikatööstus ja kogu muusikavaldkond tegeleb, on ikka veel tähtis, et kõik need inimesed ei ole maha jäetud. Isegi kui muusikaette­võtjad toetuvad riiklikele või regionaalsetele rahasüstidele imevähe ega küsi riigilt palka, on mõningate toetuste kärpimine neid ikkagi mõjutanud. Eelkõige mõjutab kontserdikorraldust aga tähtsate otsuste tegemata jätmine ja kehv majandus­keskkond, mis asetab Eesti naaberriikidega võrreldes ikka väga nirusse seisu.

Heidy Purga tegi viimase särava ja asjaliku ülesastumine muusikaturu fookuspäeval 2023. aastal³, just hetk enne üle kultuuriministeeriumi ukseläve astumist. Kultuuriministrina on aga ju teatavasti nii kiire ja seekord ta valdkonna üheks olulisemaks kujunenud kohtumispäeva jaoks aega ei leidnud. See fakt kõneleb iseenda eest. Päeval viibis kuulajate seas muusikanõunik Kertu Aksiim, kes kahjuks ei osalenud vestlustes.

Kultuuriministeeriumist võttis ainsana sõna andmevaldkonna juht Rasmus Kask. Muusikatööstuses ja neil fookuspäevadel on aastaid olnud mureks vähesed ja omavahel seostamata andmed. Sain aru, et andmete kogumise mõte oli kultuuriministeeriumi seisukohast algselt toetuste jagamise süsteemi parandamine ja mõju hindamine – näiteks, kas turutõrked juba läbi ei saa (!). Kõikidele sellistele küsimustele Kase sõnul andmekogu abil siiski vastata ei saa. Tema kokkuvõte fookuspäeval oli, et andmeid on, aga iga osaline on neid kogunud ja kasutanud oma vajadustest lähtuvalt ja nii on neid ka sisuliselt keeruline kokku panna ja jagada, sest asju nimetatakse erinevalt. Andmemudeli väljatöötamise aluseks on nüüd võetud endise Live Music Estonia haru juhi Henri Roosipõllu analüüs, milline võiks olla muusikavaldkonna andmekogu.

Helen Sildna küsis: mis saab, kui andmed kokku saavad? Vastus oli: „Loodame, et siis saavad paremad poliitilised otsused.“ Paraku ei ole aastaid märgata, et kultuuriministeerium oleks oluliste probleemidega edasi liikunud, eriti kui mure (nt vabakutseliste sotsiaalgarantiid) ulatub ka teiste ministeeriumide haldusalasse. Üks uuring teise järel, aga tegutsemist ei paista. Kultuuriinimesed on kaotanud lootuse, et kultuuriministeeriumis on võimekust midagi otsustada või kultuuri eest võidelda. Sellest pole avalikkuses mingit märki. Kultuuri­minister on peidus, teeb haruharva pressikonverentse ja annab aru riigikogu ees. Kui kulisside taga käibki kibe töö, siis vähemalt sellisel üritusel sobiks ministril või mõnel ministeeriumi sisulist tööd tundval isikul asutuse saavutustest ja tegevusest väike ülevaade teha, et usaldust hoida.

Niisiis teeb Kask kultuuriministeeriumis vajalikku tööd – aga kuidas, on jäänud mulle ka pärast isiklikku kokkupuudet sellega ähmaseks. Nimelt olin kutsutud ministeeriumi muusikavaldkonna andmevajaduste kaardistamise töötuppa, mis pidi vältama kolm tundi. Vastasin, et ei saa pakutud päeval nii kaua aega ministeeriumis veeta, ja uurisin, kas saaksin osaleda veebi kaudu. Vastuseks sain: „Kahjuks on töötuba mõeldud kohapealsena. Üle veebi on keeruline harjutusi kaasa teha.“ Hiljem saabus teade, et huvipuudusel jääb üritus ära. Kelle huvi puudusel? Oletan, et aeg on ka teistel muusikavaldkonnas tegutsejatel kallis vara ja et ringmängu mängima ei saa paljud keset nädalat pooleks päevaks tulla, isegi kui tahaks andmetega aidata. Kutsun üles, et kui on vaja midagi teada saada, siis esitage konkreetsed küsimused, mitte ärge korraldage laialivalguva eesmärgiga kohvitamisi.

Maksud

Vähesed viitsisid fookuspäeval rääkida, et Eesti maksukeskkond on siiski täiesti kohutav. Kui suure osa päevast naeratati, siis alles päeva lõpupoole räägiti sellest, milline on tegelik seis, eriti väljaspool suuremaid linnu. Väikestes kohtades pigem pakitakse festivale kokku või pannakse pausile, sest kohalik omavalitsus ei saa ajutiselt või püsivalt kultuuriüritusi enam toetada ja puudujäävat osa ei õnnestu täita ka piletitulu või eraraha toel. Ka suurürituste korraldajatel ei pruugi eelarve nulli jõuda, sest rahvaarv ei ole nii suur, et kõigile üritustele jaguks piisav hulk publikut. Selline olukord suunab tuntud festivali- ja kontserdi­korraldajad keskenduma era- ja korporatiivüritustele, sest seal raha liigub.

Ühena mitmest võttis kontserdi­korralduse aina kehvema turuolukorra, sealhulgas käibemaksu teema üles 30aastase staažiga korraldaja Andrius Videnski. Tal ei jagunud usku, et lähiajal suudetaks välja võidelda kultuuri­ürituste käibemaksu­erisus, aga meenutas, et Eesti kõrge käibe­maksu­määr on välisesinejate siiatoomise teinud väga raskeks. Kuna Eestis on kadunud kõik konkurentsi­eelised, siis on siinsed korraldajad praegu võrdsed kõigi teiste, märkimisväärselt väiksema käibemaksuga turgudega – kui raha ei ole, siis artist ei tule.

Põneval kombel on selle artikli lõpetamise ajal alanud valitsusremont (Reformi­erakond ja Eesti 200 jätkavad ilma sotsiaaldemokraatideta) ning peaminister Kristen Michal lubab, et esimeses järjekorras jäetakse ära majandust pidurdavad maksutõusud, sealhulgas tühistatakse ettevõtete 2% tulumaks, mis pidi jõustuma 1. jaanuaril 2026.⁴ Kui nii läheb, toob see uudis ka muusika­ettevõtetele kergendust. Kuulaksin huviga, kuidas fookuspäeval kõnelnud valitsuse uuendust kommenteerivad, milliseid plusse ja miinuseid esile toodaks.

Regionaalelu rõõmud ja mured

Üks huvitavamaid vestlusringe oli Eesti eri paikkondades tegutsevate korraldajate jutuplokk. Ka varem on muusikaturu fookuspäeval kuulda olnud, et kohalikud omavalitsused suhtuvad kultuuriteemadesse väga erinevalt. On omavalitsusi, kus tehakse kõik selleks, et tuua linna või väiksemasse kohta rohkem kvaliteetset kultuuri ja nähakse korraldajais meeldivat partnerit. Ent on ka neid, kus kultuurikorraldajasse suhtutakse koguni tõrjuvalt ja leitakse, et ta võiks ise leida kõik võimalused, kuidas omadega toime tulla, äkki koguni omavalitsusele suurürituse korraldamise suurepärase võimaluse eest peale maksta. Tartu kui Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna programmi raames sai teadupärast kange koostööõppuse kogemuse kogu Lõuna-Eesti. See ei olnud ju ainult Tartu, vaid 20 Lõuna-Eesti omavalitsuse kultuuriaasta ning loodetavasti võetakse (maakondadeülene!) koostööoskus ja muugi õpitu kultuuripealinna-ajast kaasa. Sellest tegi lühiülevaate „Tartu 2024“ Lõuna-Eesti koordinaator Annela Laaneots ning kultuuripealinna programmi mõjude põhjal korraldatakse 18. ja 19. septembril veel seminar sarjas „Kultuurikompass“.

Seekord tegi Nargenfestivali produtsent Kadri Tikerpuu väga efektse stand up’i meenutava etteaste ja näitlikustas, kuidas ta hangib raha, et viia Arvo Pärdi päevade suure koori ja orkestriga kontserdid Tallinnast välja, näiteks Hiiumaale või Paidesse. Üks jabur infokild oli see, et iga omavalitsuse taotlusvoor on ise ajal ja neid aegu tuleb pinnida telefoni teel. Sealjuures ei tea oma­valitsuse töötaja vahel isegi, mis ajaks tuleb taotlus esitada (teised jällegi saadavad pikaaegsele koostööpartnerile ise meelde­tuletusi, kui taotlusaeg on lähenemas). Muu hulgas tuli juttu, et varem väga oluliseks abivahendiks osutunud kultuuriministeeriumi voor „Regionaalne kultuurikorraldus“ pandi paar aastat tagasi kinni, et paigutada seesama raha laulu- ja tantsupeo kulude katteks. See on tekitanud maakondades tegutsevate korraldajate eelarvesse arvestatava puudu­jäägi, mis tuleb nüüd täita piletitulu või sponsorite toel.

Vaese mehe kontserdikorraldus

Samal ajal kui Eesti korraldajad on liikunud seitsmepenikoormasaabastega suurema professionaliseerumise poole, on välja ilmunud suur hulk välisettevõtteid, kes korraldavad kahtlase väärtusega üritusi. Enamasti on tegu tribuutkontsertidega, mille tase on paraku nii kunstilisest kui ka korralduslikust küljest pehmelt öeldes kõikuv. Nende tegijate hulgas on palju neid, kelle äri on Venemaal lõppenud ja kes on leidnud tankistid mujal riikides, näiteks Saksamaal, Tšehhis, Kreekas, Maltas või Hispaanias. Korraldaja esindajad vahetuvad pidevalt: näiteks üks alustab siinse koostöö asjus suhtlust, teine kirjutab lepingule alla. Varem pidi olema vähemalt käibemaksukohustuslasena registreerimise (KMKR) number sisse kantud Eestis, nüüd enam mitte – ja see tekitab veelgi rohkem segadust.

Alexela kontserdimaja tegevjuht Aivar Sirelpuu avaldas, et kontserdi tugistruktuurina püütakse pidevalt neile korraldajatele nõu anda ja ka ürituste tehnilist taset päästa, aga ärilistel põhjustel ei saa korraldajale kontserti ära öelda. Samuti peab nende korraldajatega seoses pidevalt kontrollima, et ei oleks kasutatud turundusmaterjalide hulgas autorikaitse all kujutisi, näiteks tribuutkontserdi puhul fotosid bändist, kes kontserdil ei esine. Tööd on nende korraldajatega kontserdimajal palju, aga äri on vähe, sest nende kontsertide müügitulemus on kehv, piletid kallid, usaldus on kadunud. Üksikutel kontsertidel on olnud ka müügiedu.

Sirelpuu soovitab piletimüüjatel mitte lasta algajal korraldajal pileteid müüki panna, kui teave ja materjalid pole üle kontrollitud. Tarbijaile võiks näha olla ka info, milliseid üritusi on sama tegija varem korraldanud. Paraku teevad seda sorti korraldajad pidevalt uue keha, nii et ettevõttel erilist portfooliot ei tekigi. Andreas Lukin on teinud Music Estoniale ettepaneku, et võiks hakata välja andma märgist „Aus Eesti promootor“ vms, et turg oleks korrastatum ja tarbija ei saaks pidevalt pettumuse osaliseks.

Lõpetuseks. Kontserdikorraldajad ootavad Eesti bändi kontserti Tallinna lauluväljakul. Praegu ei ole siin väidetavalt artisti, mis selle välja müüks. Mina ühinen aga Live Nationi promootori Raimond Põldmaa välja öeldud unistusega, et tulevikus võiks olla igal Eesti inimesel harjumus kontsertidel käia ja neid nautida ning et tal oleks kontsertide jaoks ka raha.

1 Maria Mölder, Kuidas väetada Eesti muusikaettevõtluse tulevikku. – Sirp 22. III 2024.

2 Kaur Garšnek, Kui muusika pole tellija materjalist. – Sirp 24. I 2025.

3 Maria Mölder, Kui ka klooster põleb, ei pea püha üritus veel seisma jääma. – Sirp 14. IV 2023.

4 Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus jätaks ära ettevõtete tulumaksu. – ERR 10. III 2025.