Eesti Kontsert tõi publiku ette kontserdikava, kus põimiti Mari Kalkuni looming Veljo Tormise kooriklassikaga Eesti Rahvusmeeskoori esituses – mõlema autori iidsetest allikatest ammutatud lood. Kontserdi kontseptsioon tugines suuresti Mari Kalkuni albumile „Stoonia lood“, mille sisu moodustavad maailma loomise lood eesti pärimusest. Selle albumiga soovis Kalkun jõuda esivanemate pärandi kõige ürgsema kihistuseni ning siduda see tänapäevaga. Albumi keskne teema on inimese vastuoluline suhe loodusega ning see pakkus õhtu dramaturgiale tugeva selgroo.* Kuigi Kalkun ja meeskoor on varemgi kokku kõlanud (2023. aasta kontserdid Tartu Akadeemilise Meeskooriga), on see kooslus uues kontekstis värske ja elujõuline.

Müütiline loomislugu

Juba esimestest hetkedest oli saalis eriline õhustik: hämaruses ootusärev vaikus ja lavale langev valgusvihk juhatasid publiku müütilisse Eestisse. Kontsert algas Mari Kalkuni soololauluga „Munamäe loomine“. Oskusliku artistina täitis ta kogu ruumi oma hääle, elektroonika ja luuperi abil. Tema vokaalne võimekus ja lavaline kohalolu said kohe ilmseks: sugestiivne algus kehtestas ruumi ning häälestas publiku kontserdi idee lainele. Nii valmistati ette pinnas dialoogiks meeskoori ja Veljo Tormise vaimse pärandiga, mis hakkas peagi laval lahti rulluma.

Kalkuni loodud müütilisse ruumi sobitus järgmisena oivaliselt Veljo Tormise dokumentaalkantaat „Hääled Tammsaare karjapõlvest“. Teos meeskoorile, solistidele, fonogrammile ja löökpillidele tõi lavale minevikuhelisid – viisijuppe ja karjasehüüdeid, mida võis kuulda kirjanik A. H. Tammsaare lapsepõlvekodus Põhja-Tammsaarel. Teose keskosas panid diatooniliselt tõusvad helistikud lauljate häälestuse proovile, kuid üsna peagi leiti jälle kindel alus. Teose lõpupoole leidis aset üllatav rolli­vahetus: nimelt võttis viimase tuntud regilaulu „Suur tamm“ laulda hoopis Mari Kalkun. See akt rõhutas otseselt kahe maailma põimumist. Kontserdi­kava kogu esimene pool oli sisult väga tugevasti seotud: iga lugu toetas järgmist, ühine narratiiv kandis läbi eri väljenduslaadide.

Kaks muusikamaailma, üks juur

Mari Kalkuni ja rahvusmeeskoori koosmusitseerimine tõi esile intrigeeriva kontrasti. Ühel pool oli akadeemiline professionaalne meeskoor, millel on kindel kõla ja esitustraditsioonid. Teisel pool aga Mari Kalkun – vahetu soolo­artist, kelle muusikas on improvisatsioonilist vabadust ja ürgset jõudu. Need kaks maailma põrkusid laval parimal võimalikul viisil, nende erinevad muusikalised väljendusvahendid täiendasid teineteist. Teoste sisu kõneles ühest ja samast: esivanemate pärimusest ja tänapäeva inimese suhestumisest sellega. Kava vaheldusrikas ülesehitus hoidis kuulajad erksana, ent sõnumi selgus ei kannatanud. Kava püüti üles ehitada dialoogina, kus teemad olid ühendatud – see õnnestus eriti hästi kontserdi esimeses pooles, kus eri helimaailmade ja sisu üleminekud olid läbi mõeldud ja sujuvad.

Mitmele Mari Kalkuni laulule olid loonud kooriseaded Triin Norman ja Kuldar Schüts. Need seaded nihkusid tavapärasest koorirepertuaarist väljapoole – vahetevahel näis, et koorile oli jäetud liiga vähe oma ruumi. Tihti jäi meeskoor justkui elava luuperina Mari Kalkuni vokaali taustale mõnd motiivi kordama. Eriti siis, kui Mari Kalkuni lauludes oli klaver, taandus meeskoor pelgalt solisti toetajaks ning ruumi ei jätkunud iseseisva muusikalise väärtuse andmiseks. Kuulajana tekkis küsimus, kas koori potentsiaal jäi mõnes laulus täiel määral realiseerimata: rahvusmeeskoori rikkalikud võimalused oleksid võimaldanud veelgi julgemalt seada ja uusi kihte luua. Ehk oleksid arranžeerijad võinud võtta Mari Kalkuni kirjutatud materjali vaid lähtepunktiks ja komponeerida selle põhjal originaalloo raamist välja astununa koorile julgema partii. Selline sümbioos võinuks osutuda põnevaks muusikaliseks ülesandeks, mille õnnestumisele oleks olnud põnev kaasa elada.

Ürgne loodus rütmis

Kontserdi edenedes süveneti kavas inimese ja looduse teemasse. Eriti selgelt avas inimese vastuolulise suhtumise loodusse Mari Kalkuni laul „Maaimä“. Selle Leila Holtsi võrokeelses tekstis pöördutakse emakese Maa poole ja ülistatakse tema lõputut kannatlikkust, et ta inimesi talub. Mari elav esitus kutsus publiku kaasa elama – peagi plaksutas Estonia kontserdisaali publik ühes lauluga. Samal ajal andis laul kuulajatele ka mõttepausi: läbi rituaalse rütmi ja korduste võis tajuda puhastavat elementi.

Seejärel sai meeskoor võimaluse särada puhtalt oma jõul – kõlas Veljo Tormise „Sampo tagumine“. See „Kalevala“ müüdist pärinev lugu, kuidas Põhjala emandale taotakse imeveskit, sobis kavas imeliselt kokku järgnenud lauluga. Mari Kalkuni „Kuldnaine“ algas pärast mürisevat Tormise teost peaaegu habraste kõladega: Mari mängis poognaga kannelt ja hakkas jutustades laulma. Kuldar Schütsi kirjutatud meeskooriseade ühines Kalkuni hääle ja kandlega sedavõrd õnnestunult, et kõik sulas kokku ühtseks kõlapildiks. Nii sai laval kokku helimaailm, kus igal detailil oli koht ja valitud muusikalised vahendid panustasid ühisesse eesmärki. Mari Kalkun ja rahvusmeeskoor rääkisid nüüd ühte keelt: siin täitus taotlus luua muusikaline dialoog Veljo Tormisega.

Keele vägi ja pärimus

Kontserdi lõpus nihkus fookus emakeele järjepidevuse teemale: Veljo Tormise seades „Kodukeel“ on ülistuslaul eesti keelele ning sellele vastas Mari Kalkuni „Mu välläkoolõmise pääl kiil“. Nagu pealkirigi ütleb, on tegu mõtisklusega surevast emakeelest ja selle loo esitus oli kontserdi üks emotsionaalsemaid. Kuldar Schütsi seades kordas meeste sekstett Kristjan Jaak Petersoni kuulsa värsi „Kas siis selle maa keel / laulu tuules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?“ motiivi, mis oli justkui leinapsalm kaduva keele auks. See tsitaat oli Mari Kalkuni lauldud Triinu Laane teksti kõrval ääretult mõjuv ja sisukas kooslus.

Publiku vaimustus ja finaal

Kontserdist sai eesti ürgsele olemusele pühendatud sisukas pidu: lauldi keelest ja loodusest, mõtiskleti eestluse üle, tehti seda kõike ühtaegu ürgsel ja uudsel moel. Kavas valitses sügavate sõnumite ning rütmilise muusikapeo hea tasakaal, sealjuures olid mõlemasse kaasa haaratud ka kuulajad. Publik sai õhinal kaasa elada – plaksutada, hüüda ja laulda – ning midagi jäi ka hinge põhja. Estonia kontserdisaalis oli tol õhtul teistsugune olemine: see oli seesugune mõtisklus, mida saab selles saalis niisugusel kujul kogeda üliharva. Pärast kava lõppu ei tahtnud publik kuidagi lahkuda: aplaus ei vaibunud ja kontserdile pandi punkt kahe erksa lisalooga.

Mari Kalkuni ja Eesti Rahvusmeeskoori kontsert oli rohkem kui pelgalt lugude ettekanded: see oli ühtaegu rituaal, mõtisklus ja pidu. Õhus oli Veljo Tormise pärand, mis, saanuna uut elujõudu, inspireerib uut loomingut. Nii sündiski värskena mõjuv kunstiliselt ja muusikaliselt terviklik õhtu – kahe maailma kohtumine, mis tõestas, et nende ühine juur kannab endas lõputult loomingulist jõudu.

* Ivo Heinloo, Delta. Mari Kalkun ja Eesti Rahvusmeeskoor Estonia kontserdisaalis. – Klassikaraadio 4. III 2025.