On olukordi, kus selliste argumentidega hakatakse eriti hoogsalt vehkima. Mida peab sotsiaalteadlane tegema, kui ühiskonnas on ägenenud rahvustevaheline konflikt ja intellektuaalne ruum on täitunud “nad-lihtsalt-ongi-sellised” argumentatsiooniga? Asuma rahvuslikult sobilikule positsioonile või püüdma jääda analüütiliseks, isegi kui see tähendab kriitilisust omaenda rahva suhtes ja seeläbi justkui “vaenlase” poolele asumist? Haamri ja alasi vahel on tegutsemisvõimalused piiratud ja lahenduseks valitakse ettevaatlikult kitsaste teemade üle arutamine, metodoloogiaks peamiselt võimalikult kvantitatiivsem lähenemine. Teadlase seisukohalt reduktsionistlikke küsimusi muulaste justkui olemuslike erinevuste kohta välditakse. Ent ilmaaegu. Paraku on nii, et kui teadlane selliste küsimustega ei tegele ja pakub vaid vastuseid omaenese küsimustele – isegi kui need on igati õigustatud –, asuvad tegevusse erapoolikud ja analüütilise atribuutikata võhikteoreetikud ja -praktikud. Neljapäevases Päevalehes (16.VIII) kirjeldab Indrek Schwede, kuidas sotsioloogid ilmselt eesti rahva ellujäämisest huvitatud ei ole, kuna toidavad oma kriitikaga vaenlase turmtuld. Schwede osutab arutelule, kus tänast venelaste suuremat osakaalu prostituutide hulgas vähemuseks muutunud rahvusrühma kehvemate sotsiaalmajanduslike positsioonidega seletati. Nõnda teoretiseerinud ei tahtnud aga vastust anda praktiku püstitatud küsimusele, miks see osakaal siis juba nõukogude ajal venelaste kasuks kaldu oli. Schwede jätab targu sõnastamata, mida tema või küsimuse tõstatanud Kalle Klandorf selle põhjuseks peavad. Eks kõlaks ju teise rahva meist litsimaks sõimamine veidi lamedalt.

Niisugused olukorrad pakuvad ometi võimaluse tõmmata üle turja “teoreetikutele”, kes ei suuda seletada “mõtlemapanevat tähelepanekut elust endast”. Essentsialistliku põhjuse püstitamise edu sõltubki uurimise ja seletamise puudulikkusest, sellest, kui pole sotsioloogi või mõnd muud ühiskonnateadlast, kes võtaks vastu väljakutse seletada muulaste (või muude “teiste”) erinevust arukamate argumentidega kui seda on loomuomasus. Fakt “elust endast” võib osutuda statistiliselt põhjendamatuks muljeks. Ka nõukogudeaegse miilitsa Klandorfi isikliku statistika kohta tuleb küsida, kas sadamalinna Tallinnasse ei sõitnud mitte kokku prostituudid mujalt Nõukogude Liidust? See muutis ka eestlaste osakaalu prostituutide hulgas, ilma et saaksime teha järeldusi venelaste kalduvuse kohta prostitueerida.

Olemusliku argumentatsiooniga polegi üldiselt midagi mõistlikku pihta hakata. Analüütiliselt seisukohalt on loomuomasuse näol tegemist ummikteega: näiteks Bloch ironiseerib, et inimolemusega konkreetse kultuuri seletamine on sama hea kui Londoni liiklust iseloomustataks sisepõlemismootori toimimise kirjelduse abil. Kuigi essentsialism võib näida ahvatleva lahendusena, millest lähtuvalt võiks üles ehitada ka rahvus- ja ühiskonnateadused, ei pea tuhnima sügavas ajaloos, et tutvuda sel moel erinevuste põhjendamise tagajärgedega.

Teoreetikuid ja kriitikuid maksab siiski hoolega kuulata – Kurt Lewini sõnul pole midagi praktilisemat heast teooriast. Ent veel olulisem: oma rahva enesekriitilise hääle, mida esindavad ka sotsiaalteadlased, lämmatamine on sama ohtlik või ohtlikumgi kui vaenlasele kaartide kättemängimine.