Kontsert „Ma nägin igavikku“ 17. I Mustpeade majas. Virgo Veldi (saksofon, improvisatsioonid), Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Ellie Slorach (Ühendkuningriik).

Kontsert „Arvo Pärt 90. Kammerkoor Kwintessens“ 18. I Arvo Pärdi keskuses. Kammerkoor Kwintessens (Holland), dirigent Raoul Boesten.

Kontsert „Talvine teekond“ 19. I EMTA suures saalis. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Kari Turunen.

Eelmise nädala lõpp oli maiuspala koori­muusikahuvilistele: reedel Eesti Rahvusmeeskoor, laupäeval kammerkoor Kwintessens Hollandist ja pühapäeval Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Värvi lisasid külalisdirigendid Ellie Slorach ja Kari Turunen meie professionaalsete kooride ees.

Kui kokkuvõte sissejuhatuseks ära öelda, tuleb tõdeda, et selline aeg-ajalt väljastpoolt koorijuhtide kaasamine on äärmiselt värskendav, eriti kui nad toovad meie publiku ette siinmail vähe kuuldud muusikat. A cappella koorimuusika on ikkagi suhteliselt marginaalne nähtus ja ega laiem kuulajaskond ole väga kursis, mida selles vallas (mujal maailmas) tehakse. Seetõttu valmistasid tõelist avastamisrõõmu Inglise, Läti, Soome, Rootsi, Kanada jt maade heliloojate teosed – üks huvitavam kui teine. Sama huvitav oli kuulata välisdirigentide tõlgendusi meie koorimuusikast: oli nii suurepäraseid kui ka vähem õnnestunud esitusi.

Kohe minema

Esimene kontsert oli Eesti Rahvusmeeskoori „Ma nägin igavikku“ Mustpeade majas. Sellega seati latt nii kõrgele, et paraku jäi järgmistel õhtutel kuuldu – üks rohkem, teine vähem – selle varju. Koori ees astus üles nooremapoolne inglise dirigent Ellie Slorach, kelle tegemiste nimekiri on muljetavaldav: kammerkoori Kantos asutaja ja kunstiline juht, Šoti Kuningliku Rahvusorkestri kaasdirigent, veel on ta andnud kontserte väljapaistvate Ühendkuningriigi orkestritega ning juhatanud ooperi- ja balletilavastusi. Slorach on väga põnev ja lauljaid inspireeriv dirigent, vajadusel äärmiselt emotsionaalne ja lausa tantsuline – pani meeskoorigi spontaanseid tantsuliigutusi tegema –, vajadusel ülimalt täpne ja konkreetne. Tema kirglik juhatamisstiil peegeldus tagasi ka lauljatelt, kes nautisid silmanähtavalt esinemist ning pakkusid kuulajatele elamusrohke õhtu. Sealjuures läksid mõtted Mikk Üleojale ja koormeistritele, kelle aastatepikkuse töö tulemusena on ka teistel dirigentidel võimalik kasutada niivõrd fantastilist „pilli“.

Raske isegi öelda, mis oli selle kontserdi edu kõige suurem saladus. On üsna tavaline, et esimese looga ei saada kohe minema ja kõik teosed ei paku ühtmoodi huvi. See kontsert haaras aga endaga täielikult kaasa esimesest dirigendi käelöögist ja koori noodist ning oli algusest lõpuni puhas nauding. Kontserdi kava võiks iseloomustada sõnaga „kapustnik“: kõrvuti olid pandud sellised lood nagu Fabian Andre „Dream a Little Dream of Me“ ja Tuudur Vettiku „Nokturn“, Billy Joeli „Lullaby“ ja Ola Gjeilo „Northern Lights“ jne. Uskumatul kombel õnnestus seesuguse vaheldusrikkuse juures saavutada mõjus tervik: kõik läks justkui ühes joones ning tunniajase kontserdi pikkuseks oleksin tagantjärele pakkunud paarkümmend minutit. Oma roll oli siin kindlasti Elli Slorachi kindlakäelisel juhtimisel – tema kehakeel välistas täielikult vaheaplausid –, aga ka Virgo Veldi siduvatel improvisatsioonilistel saksofoni vahelõikudel.

Kui tulla nüüd kavas olnud teoste juurde, siis saab need jaotada mõtteliselt kolme rühma: nüüdisaegne koorimuusika, populaarsete laulude seaded ja Tuudur Vettiku looming. Esimese grupi lugudest jättis sügavaima mulje avalugu, Paul Mealori „I Saw Eternity“ ehk „Ma nägin igavikku“, mis mõjus aeglasest tempost ja tasasest dünaamikast hoolimata intensiivselt; saateks kõlanud tuule­kellad ja Virgo Veldi unelevad sakso­fonimotiivid tekitasid aga ebamaise tunde.

Ühe hinnatuma läti nüüdishelilooja Ēriks Ešenvaldsi loomingust oli kavas kaks teost: „Twelve O’Clock Chant“ ehk „Kaheteistkümnenda tunni laul“ ja „Stars“ ehk „Tähed“. Esimeses loos lisasid värvi Tiibeti kellad ja käsikellad, teises aga häälestatud klaasid ja saksofon. Ešenvaldsi helikeel on heakõlaline, ent hulgas on ka peotäis dissonantse, mis ei lase muusikal muutuda liiga ühekülgseks ega magusaks. Samalaadset helikeelt viljeleb ka praegune n-ö moehelilooja Ola Gjeilo, kelle üsna lihtsakoeline, aga liigutavalt ilus „Northern Lights“ ehk „Virmalised“ on saanud kooride hulgas populaarseks ja kõlas kaunilt ka meeskoori esituses.

Hoopis teist masti olid ameeriklase Mari Esabel Valverde ja briti Phillip Cooke’i palad, mis tõid kavasse natuke tumedamaid toone. Eriti mõjuv oli just viimase „The Shadow Calls“ ehk „Vari kutsub“, kus solistid Mikk Dede ja Kuldar Schüts olid asetunud teine teisele poole saali ning nende vahelduvad repliigid kõlasid kajana koori taustal.

Tõsisematele koorilauludele pakkusid vaheldust tuntud lugude seaded: Pat Ballardi „Mr. Sandman“ ehk „Une-Mati“ ja Fabian Andre „Dream of Little Dream of Me“ ehk „Unista minust veidi“. Neid esitades läks koor tõeliselt elama. Kena punkti pani kontserdile aga Tuudur Vettiku „Nokturn“. Raske oleks tahta selle loo ilusamat ja sügavamat esitust, mõjuvust lisas ka koori paigutumine ümber saali ning mõned toetavad noodid saksofonilt.

Trafaretse lõpuna võiks nüüd siia lisada lause, et loodetavasti ei jää meeskoori koostöö Ellie Slorachiga viimaseks. Lisangi, aga seda ka tõepoolest südamest soovides ning ühtlasi lootes Slorachit näha ka mõne meie orkestri ees.

Vaoshoitud ja nüansirikas

Eesti Filharmoonia Kammerkoori EMTA suures saalis antud kontserti „Talvine teekond“ juhatas Kari Turunen, kes on olnud peale koorijuhi töö peaaegu kaks aastakümmet Soome koorijuhtide ühingu esimees. Praegusel ajal tegutseb ta aga Vancouveri Kammerkoori dirigendina, mistõttu on tal tihe side Kanada koorimuusikaga ning seda oli ta võtnud ka EFK kontserdi kavasse.

Erinevalt meeskoori kontserdist ei läinud EFK oma kohe käima. Avateosena kõlanud Veljo Tormise tsükli „Sügismaastikud“ osad olid ette kantud natuke liiga aeglases tempos ja natuke liiga romantilises võtmes ning jäi mulje, et ka koor ei tundnud ennast päris vabalt. Seevastu Francis Poulenci Paul Éluard’i tekstile loodud kammerkantaat „Un soir de neige“ ehk „Lumine õhtu“ lummas täielikult. Poulenc, kelle muusikas on esiplaanil meloodilisus, ei pidanud end ise harmoonia vallas kõige uuenduslikumaks, ometigi on tema teostes ootamatuid harmooniakäänakuid, mis teevad tema helikeele nii hõrguks. EFK esitus oli võrratu ja just selline, mida see teos vajab: pehme ja nüansirikas, selge ja läbipaistev.

Pärast Poulenci teost kõlanud Juhani Komulaineni „Vinternatten“ ehk „Talve­öö“ (Lars Lennartssoni tekst) võlus oma voolava ja justkui lainetena liikuva meloodiajoonise ning pehmekõlalise, kuid muutliku, kohati isegi kapriisse harmooniaga. Lainelisust rõhutas ka pidev häälte põimumine ja dünaamika. EFK tõi hästi välja selle loo kõikuvad meeleolud: siin on nii talveöö pimedust ja tumedust kui ka imelist inimese sisemist valgust.

Kanada heliloojatelt oli kavas kaks teost. Minu suurim sümpaatia kuulub saalis kontserti kuulanud Matthew Whittalli palale „Snowdrops“ ehk „Lumikelluke“. See on hästi põneva faktuuriga teos, kus osa häälte vahel kõlanud kaanonid ja sõnade kordused tõid silme ette pildi ühtlaselt langevast lumest. Selle taustal elas oma elu Louise Glücki sõnadele loodud muusika, mis liikus vaoshoitumast ja süngemast tonaalsusest järjest helgema ja tundelisema poole. Muutused tulid modulatsioonide, tugevneva dünaamika ja tiheneva faktuuri kaudu, kuid põhilised olid ikkagi peaaegu tervet lugu läbivad korduvad motiivid, mida EFK lauljad esitasid järjekindla emotsioonitusega – kindlasti mitte mugav ülesanne lauljatele, aga kuulajale äärmiselt mõjuv.

Laura Hawley „O the Snow!“ ehk „Oh lumi!“ jättis samuti sügava mulje. Selles mitmekesise faktuuriga teoses on kasutatud topeltkoori põhimõtet, kusjuures huvitavalt põimuvad minikooride vahel popilikumad meloodiad ja kelmikas, kuid üsnagi dissonantne taust. Vastupidi eelmise teose stoilisele esitusele oli selle loo ettekandes rõõmu, kergust ja hoogu.

Traditsioonilisema kõlapildiga oli Ameerika-Soome helilooja Alex Free­mani tsükkel „Cathedral of Spring“ ehk „Kevade katedraal“ e. e. cummingsi ja Robert Frosti tekstidele. Freemani loo puhul ei olnud võib-olla kõige õnnestunum selle koht kavas. Kuna enne seda olid kõlanud kaks nii efektset lugu – eespool kirjeldatud Kanada autorite omad –, oli üsna raske viia end selles teoses valitsevasse mõtlikumasse meeleollu.

Ainult ilus muusika

Arvo Pärdi keskuses andis kontserdi Hollandi kammerkoor Kwintessens Raoul Boesteni juhatusel. Kavalehelt võis lugeda, et tegemist on 2005. aastal Haagis asutatud kooriga, mis praegu koosneb 26 koolitatud lauljast. Nad on keskendunud just nüüdismuusikale, aga eesmärgiga „esitada vaid kõige ilusamat muusikat, et pakkuda publikule alati hinge puudutav elamus“. Koor on salvestanud Arvo Pärdi a cappella koorimuusikat ning tänavu korraldavad nad Pärdi 90. sünnipäeva auks festivali, mis algaski tolle kontserdiga Eestis ja jätkub Hollandis. Kõnekas on ka fakt, et koor kannab igal aastal ette Pärdi „Kanon pokajanen’i“.

Laulasmaal ettekandele tulnud kava oli üles ehitatud nii, et vaheldumisi Pärdi teostega kõlas peamiselt Põhjamaade noorema põlvkonna heliloojate looming. Avalugu oli valitud siiski eesti kooriklassika kullafondist – Cyrillus Kreegi „Mu süda, ärka üles“, mille juures peab kiitma peale hea muusikalise esituse ka suurepärast eesti keele hääldust ja teksti edasiandmist.

Arvo Pärdi loomingust oli kavasse võetud kuus lugu ning just nende esitused osutusid minu meelest kõige küsitavamateks. Oma osa on kindlasti selles, et olen Pärti kuulnud peamiselt Vox Clamantise ja EFK esituses ning seetõttu harjunud nende sirge ja särava tooniga. Kuigi Kwintessensi lauljate häältele ei saa midagi ette heita (näiteks on neil suurepärased kõrged sopranid), siis ei ole nende kõla väga ühtlane. Üksikud hääled kostsid siit ja sealt välja ning ka dünaamiline skaala on neil kitsavõitu, liigub mezzopiano ja mezzoforte vahel. Mõne loo puhul tundus ka, et need ei olnud veel päris esitusküpseks saanud – lauljad olid noodis liiga ninapidi kinni. Väga hästi kõlas „Habitare fratres in unum“ ning hea mulje jätsid „The Deer’s Cry“ ja „Da pacem Domine“. „Virgencita“ ja eriti „Ja ma kuulsin hääle …“ puhul on aga Vox Clamantise tõlgendus mällu sööbinud vaata et ainuvõimalikuna, nii et raske on kohaneda teistsuguse esitusega, eriti kui tuleb sisse ka mõningaid ebatäpsusi.

Hoopis sobilikum näis Kwintessensi maheda kõla jaoks Pärt Uusbergi looming. Temalt tulid ettekandele „Ilus ta ei ole“ ja „Luiged läevad“. Võrreldes Arvo Pärdi muusika ettekandega oli koor neid lugusid esitades palju enesekindlam ning musitseeris vabamalt.

Väga uusbergilik oli hollandlase Diederik van der Laagi koorilaul, mille saamislugu on tähelepanuväärne. 18aastane van der Laag tutvus noorte kristliku kogukonna Taizé kohtumisel Prantsusmaal Teet Kauri vahendusel eesti luulega. Laagris lauldud polüfooniline muusika tekitas hollandi noores soovi ka ise midagi kirjutada ja nii haris ta end muusikaliselt solfedžoõpiku abil. 2015. aastal valmiski Paul-Eerik Rummo luuletuse mõjul tema esimene koorilaul, mille tekst „Miks ma ei tapa ennast. Sest ma ei taha“ oli talle meelde jäänud eesti luulekogumikust, siiski väikeste modifikatsioonidega.* Van der Laagi loodu viis mõttele, kuivõrd erinevalt kogevad erisuguse tausta ja vanusega inimesed mingit teksti. Arvestades, et see lühiluuletus on pärit 1960. aastate lõpust ning mõeldes Rummole kui isiksusele, tundub kõige sobimatum valik nendele sõnadele tonaalne, romantiline, isegi kergelt sentimentaalne muusika. Aga just sellises stiilis on van der Laag oma loo kirjutanud. Ja kuigi mind ajas see natuke muigama, siis miks ka mitte, kui selline on helilooja kujutlus. Ettekande poolest oli see aga üks õhtu õnnestunumaid teoseid.

Kontserdil kõlanud teiste teoste täielik vastand oli Rootsi helilooja Jacob Mühlradi keeruliste kooskõlade ja klastritega „Anim zemirot“, mis tugineb juudi liturgia XIII sajandist pärinevale hümnile. Äärmiselt huvitavale, dramaatilise alatooniga loole lisab efektsust glissando’de kasutamine. Teos ei ole sugugi lihtne: seal on kiirete meeleolude ja helikeele vaheldumist ning kohati jäi tunne, et keerulisemates kooskõlades ei olnud koor lauldavas päris kindel. Kokkuvõttes oli üldmulje siiski mõjuv ja raputav. Samamoodi puudutas sügavamaid hingesoppe taani helilooja Otto Mortenseni rahvalaululik „Til ungdommen“ ehk „Noorusele“, mis on loodud norra luuletaja Nordahl Griegi sõnadele 1953. aastal, aga pärast 2011. aasta Utøya terroriakti on sellest saanud norralaste vägivallavastane hümn.

Üks kontserdi ilusamaid hetki oli norra helilooja Marianne Reidarsdatter Erikseni müstiline, ürgset päikesetõusu kujutav „Sol-lokk“ kuuele naishäälele: sopranisoolole ja viiele sopranile. Helilooja sai selle loo kirjutamiseks inspiratsiooni Telemargi maakonnas asuva Tinni oru erakordsest kajast ning lugu ongi üles ehitatud kajaefektile, mille teeb eriti lummavaks selle kõlamine ülikõrges registris.

Koori mehed said oma võimeid näidata Henrik Dahlgreni meeskooriteoses „Son to Mother“ ehk „Poeg emale“, mis on loodud 2017. aastal ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmise 70. aasta­päeva puhul korraldatud kontserdi jaoks. Helilooja sõnul algab laul meeleheitliku karjega „I start no wars“, aga minu arvates jäi esitajate meele­heidet natuke väheks: see ei kõlanud karjena, vaid pigem fakti konstateerimisena.

Mõne sõnaga tahan puudutada ka Kwintessensi kavalehte. Nagu Pärdi keskuses koostatud kavalehed ikka, oli see väga informatiivne. Negatiivselt üllatas aga see, et laulude võõrkeelsed tekstid olid tõlgitud inglise keelde ning ingliskeelsed jäetud üldse tõlkimata. Kuulad norrakeelset laulu, loed ingliskeelset teksti ja üritad seda veel oma peas eesti keelde ümber panna – ei ole just parim viis muusikat nautida ega näita ka austust meie emakeele vastu. Veel tahan kujundajatele südamele panna, et kõik kuulajad ei ole kullipilguga, aga on siiski huvitatud kavalehele kirjapandust, nii et kirja suurust valides võiks arvestada keskmise nägemisvõimega.

* Paul-Eerik Rummo „MIKS MA END ÄRA EI TAPA / Ei taha“