David Lynch 20. I 1946 – 15. I 2025
Äärmiselt meeliülendav, aga ka üsna jahmatav oli see emotsioonide tulv, mille vallandas Ameerika ühe olulisema filmilavastaja David Lynchi surm nädalapäevad tagasi. Tundus, et Lynchiga koos suri osalt ka teatud filmitegemise viis, kus otsitakse tõde tegelikkuse piiride tagant, aga mitte väljastpoolt, teistest galaktikatest või paralleeluniversumitest nagu enamikus tänapäeva fantaasia- ja muinasjutufilmides, vaid inimese seest. Psüühikast, lõputust sisekosmosest, mille piire tajub inimene sama vähe kui avakosmose omi. Andunud mediteerijana – Lynch oli transtsendentaalse meditatsiooni regulaarne praktiseerija kogu oma filmikarjääri vältel – oli ta harjunud pöörama pilku enda sisse ja otsima kunstiks ainest just sealt. Mitte et selleski oleks midagi uut, aga – kui sügavale tundmatusse iseenda sees ollakse tegelikult valmis sukelduma, enne kui rakendub tavapärane enesekaitseline pehmendav turvavõrk inimese psüühilise irdkäitumise kohmakaks põhjendamiseks. Näiteks „ühiskondlikud põhjused“ või „isiklik minevikutrauma“. Kõige hirmsam on ju tõdemus, et mingit arusaadavat põhjust polegi. Asjad lihtsalt on. Ja Lynchil nad tihti nii ongi.
Viis lasta end inspireerida ka unenäomaailmast toob ta ühele teljele sürrealistidega, filmis eriti Luis Buñueliga. Kui Wim Wendersi filmis „Kuni maailma lõpuni“ satuvad unenägude lindistamise masina leiutanud tegelased täielikku sõltuvusse oma unenägude vaatamisest, siis Lynchi filmide puhul juhtub vaatajaga seesama: unenäod on ta filmides kui metsik ja kontrollimatu jõud, otsesignaal alateadvusest. Sellega silmitsi võib hirmust tarduda, aga mujale vaadata ka ei suudeta.
Kui romaani „Parfüüm“ peategelase, ülimalt lõhnatundliku Jean-Baptiste Grenuoille’ üks põhimõte on, et lõhnad ei liigitu headeks ega halbadeks, vaid on kõik võrdselt huvitavad ja uuritavad, siis keeldub ka Lynch jaotamast maailma meeldivaks ja ebameeldivaks. Alateadvus võib signaale edastada läbisegi ja neid kõiki tuleb kaaluda. „Mulle ei meeldi tingimata mädanenud kehad,“ ütleb ta oma meditatsiooni- ja ideepüügiteemalises raamatus „Suurt kala püüdes“, „aga mädanenud kehal on uskumatu tekstuur. .. Mulle meeldib neid asju vaadata nagu lähivaates puukoort, väikest putukat, tassi kohvi või koogitükki. Lähemale minnes on tekstuurid võrratud“.
Kehtigu see ka tema filmide kohta ning ka pärast ta lahkumist siit tasandilt. Vaatame oma hirmudele silma, vastikusest üle ja tavalise butafoorse tasandi taha. Jõuame tekstuurile lähemale.
Loodan, et Lynch liiga kauaks punasesse tuppa kinni ei jää, tema filmide reaalsuse painutamise harjutused on viinud aga niikaugele, et osalt tekib lausa õigustatud ootus, et ta mingil kujul tagasi tuleb. Kas või väikese putukana. Kui David Bowie avaldas plaadi veel ka pärast oma surma, siis saame näha, kas Lynchil ka mingi üllatus varuks. Kurbust on kõikjal ja palju leida ning seda on lihtne väljendada. Ärgem siis seda teed mingem, sest laul läheb edasi ka pärast seda, kui keha on põrandale langenud.
