Naima Neidre looming esindab eesti graafikakunsti kõrgtaset nüüd juba üle nelja aastakümne. Allegooriline maailmatunnetus ning isiklik tundlikkus on juhtinud autori kätt ka selle näituse tušijoonistustel. Tema joonistuste laad on olnud alati habras, ent ühtlasi eepiliselt mõjuv. Sündmuste ja varjukujudega täidetud võrgustikest aimub inimsaatusi, emotsioone, unenäolisi kaudseid vihjeid ja kulgemisi. Algselt ofordile pühendunud, on Naima Neidre just viimastel aastatel korraldanud juba mitu tähelepanuväärset joonistuste näitust. Joonistus on ainukordne, mitmete väliste mõjutuste suhtes tundlik ja tänases kunstimaailmas luksuslik teos – ja sama üllatavalt säiliv. Teame, kui paljud suurte meistrite joonistused on säilinud üle aastasadade. Samas on joonistusest kunstniku tahtel vaid mõni tehniliselt vaevarikas samm ofordini, mis omakorda lubab joonistaja ideel ilmuda paljukordselt ja lisab plaadile kraabitud joontele katkendlikku fragmentaarsust. Naima Neidre laadi kujunemist on õnnestunult kirjeldanud Johannes Saar: „Eesti graafika kõige õrnemate ja subliimsemate traditsioonide vaimus, mida on veelgi õilistanud nende aastate pikkus, mille jooksul Eesti naisgraafikud on viimistlenud oma oskusi habraste ja efemeersete kujundite loomisel”. Teda on enamasti võrreldud 1970. algul näituseellu astunud Silvi Liiva, Marju Mutsu ning ka varasema Vive Tolliga. See ongi kahtlemata õige. Nagu sama kümnendi algul näitustele ilmunud naisskulptorid Ellen Kolk, Aime Kuulbusch ja Hille Palm avastasid ka kümnendi naisgraafikud subjektiivse sisemaailma jõu. Järsku oli see naiselik sisekaemus tollaste kevad- ja sügisnäituste saalides ega kadunud sealt enam kuhugi, tootis hoopis uusi järgijaid. Tänaseks on tollased graafikuist naiskunstnikud jäänudki järjepidevalt oma tõekspidamisi kujutama. Lahkunud on vaid Marju Mutsu, kelle mõju on tänini tuntav juba ülejärgmise põlvkonna graafikaski.
Kui Silvi Liiva viimase kümnendi tööd haaravad vaataja kohemaid jõuliselt oma monumentaalse kujundlikkusega, siis Naima Neidre tööde puhul tuleb aega võtta. Neile tuleb just nimelt füüsiliselt läheneda, neisse süveneda, lasta end permanentsest rütmiliselt tihenevast ja hõrenevast-valgustuvast joonevõrgustikust kaasa haarata. Laineliste joonte võrgustik loob ettekujutuse meele ja käe sünkroonsest kindlameelsest liikumisest. Ilmselt võib kunstnikku uskuda, kui ta väidab, et ei tea tegelikult joonistama hakates motiivi arengut ette, vaid laseb alateadvusel kätt juhtida. Oluline on õigel ajal lõpetada.
Näituse joonistused on olemuselt ositi abstraktsed, ent neil võib õrnades võrkjates paberipinnale kasvatatud struktuurides aimata erinevas intensiivsusastmes tihenduvaid figuratsioone. Kunstnik on esitanud oma vihjed delikaatselt pildiruumi pingestades ja estetiseerides. Joonemängust ja käe liikumisest tušipliiatsiga on rahuldust tuntud ning jätkatud joonistamist ka ühest teosest tehtud digifragmentidele.
Eesti graafika kontekstis on Naima Neidre loomingulaad olnud aastaid äratuntav ja ainulaadne. Ta on pühendunud enim tundlikule oforditehnikale, ent on teinud ka joonistusi ja akvarelle. Vabaloomingu kõrval on ta jõudnud illustreerida ja kujundada mitmeid luuleraamatuid ja luua postkaardikomplekte. 1971. aastal Eesti kunstiinstituudi lõpetanud kunstnik on osalenud näitustel 1968. aastast peale. Osavõtt Tallinna graafikatriennaalidest ning rahvusvahelistest graafika ja raamatukunsti suurnäitustest on toonud mitmeid diplomeid ning auhindu, sealhulgas 1987. ja 1989. aastal Tallinna graafikatriennaali peapreemia, peapreemia Riia minigraafika triennaalil aastal 1987, auhinnad graafikatriennaalidel Fredrikstadis 1992. aastal ning Krakówis ja Ōsakas 1994. aastal. Mitmete äramärkimiste ja diplomite seas kodu- ning välismaal on ka 2004. aastal saadud Kristjan Raua preemia.
