Terje Ojaveri isikunäitus „Ussipulm“ on fantaasiamaailm, mille peategelaseks on kunstniku näo ja moega skulptuurid. Mõned neist ilmuvad naissoost inimese kujul, kuid näituseruumis võtavad kõige enam ruumi hoopiski hübriidsemat sorti olendid – naisenäoga maod, kelle järgi väljapanek on nime saanud. Kõrvaltegelasi (sh skulptuuri kõrval ka videokujutise formaadis) on näitusel samuti, usutavasti selleks, et karmi ja väsinud ilmega karakterid end liiga üksi ei tunneks. Või on nad seal ehk hoopiski sellepärast, et vältida nartsissistlikku kordust, milles naiskunstnikke, kes kasutavad loomingus iseenda keha ja näo kuvandit, süüdistama on kiputud? Aga alustan peategelastest.

Elu tegelased

Viimased viisteist aastat on Terje Ojaver loonud eraldiseisvaid (või mõnel juhul ka grupeeritud) silikoonist skulptuure, mis on võtnud kas vanema naise või poolnaise-poollooma kuju. Näituse kataloogis kirjeldab Kaarin Kivirähk neid olendeid tabavalt: „Ma ei tea isegi, kas Terje Ojaveri skulptuurid on üldse naised. Nad on elukad, tegelased, loomad, muinasjutuolendid, koletised, veidrikud.“¹ Seejuures on siiski tegu teostega, mille kaudu Ojaver jutustab naise rollidest, hoiakutest ja eluolust – paljuski omaenda elust inspiratsiooni ammutades. Nii tundubki, et näitusesaalis maa- ja puutöödega hõivatud naistegelased peegeldavad kõiki neid kohustusi, mis kuuluvad maal elava ja suurt majapidamist korras hoidva autori igapäeva. Loomulikult toovad seda laadi teosed esile igikestva konflikti loova töö ja igapäevase leivatöö vahel: ilmselt on tasakaalu otsimine igale loovisikule tuttav seisund, kuid kummitab naisloojaid rohkem.

Seda eeskätt põhjusel, et naislooja ei tee ainult leivatööd, tema vastutusalasse kuulub ka tohutult aega ning vaimset ja emotsionaalset energiat nõudev hooletöö. Just seetõttu läksid mulle Ojaveri varasematel näitustel eriliselt hinge autoportreelised skulptuurid, mis rääkisid naiseks olemise vaevast, kuid lisades representatsiooni ka paraja annuse huumorit. Nende hulka kuuluvad näiteks praepannide kuhjast tekkinud kilbiga kilpkonn, maadligi surutud kaamel, pitsilise soomusega kaetud kala jt hübriidolendid, kel kõigil kunstniku nägu. Sel näitusel kõnelevad sama keelt ühe jalaga kooku vajunud kündja või justkui ristile rippuma seatud madonna, seljas koormakattest kleit.

Ojaveri teoste kõneviis pole autobiograafilistele elementidele vaatamata ei dokumenteeriv ega tänapäevane: pigem on kantud omaelulooline inspiratsioon üle müütide ja folkloori valda. Kunstniku materjalikasutus (loomakondid, kunstkarusnahk, kotiriie jms) viib samuti eemale klassikalisest või kõrgtehnoloogilisest skulptuuriloomest, tekitades vaatajas paralleele hoopiski traditsioonilise käsitöö või miks mitte ka selliste kunstivooludega nagu sürrealism. Meenub ka feministliku kunsti see osa, kus on kasutatud igapäevaseid ja n-ö mittekunstiks peetavaid materjale sümboolses võtmes ebakõla või kummastuse rõhutamiseks.

Elu tähised

Tartu kunstimuuseumi näitusele on kaasatud kaks varasemat videot, mis osutavad inimese elukaare olulistele tähistele. Interaktiivne videoinstallatsioon „Hoia mind“ (2002) puudutab inimolendi sündi ja suremist. See annab vaatajale võimaluse kaudselt, videokujutiste abil, kogeda esmalt oma elu alguses oleva ja seejärel elu lõppu jõudnud inimolendi hoidmise tunnet: vaatajal palutakse sülle võtta padi, millele projitseeritakse kõigepealt videopilt imiku ja siis vananeva naise näost. Teose taktiilne aspekt lubab vähendada paratamatut lõhet liikuva pildi ja vaataja vahel, kuigi täielikult pole selle lõhe ületamine võimalik. Ühel pool on pilt, kujutis, teisel pool elus keha. Just seetõttu toob lähedust taotlev teos paradoksaalselt esile selle, kui kaugel on näitusesaalis hetkeks lavastatud hoidmine-hoolitsemine päriselu hoole rõõmust-vaevast. Poeetilise žestina on selles aga midagi liigutavat.

Eraldi tahan välja tuua huumori ja eneseiroonilise hoiaku, mis iseloomustab mitmeid Ojaveri teoseid. Kunstniku armastus absurdihuumori vastu tuleb ehk kõige selgemini esile videos „Sisy­phose pruut“ (2009), kus näeb loori ja pruutkleiti riietatud kunstnikku mängimas n-ö võimatu lõpptulemusega jalgpallimängu – eesmärk on lüüa pall mäe otsa paigutatud (abielu)väravasse. Sisyphose pruudi tegevust võib muidugi tõlgendada ka ühiskonnas naistele peale pandud karistusena (mitte jumalate omaga, nagu on kuningas Sisyphose müüdis). Aga teose humoorikas laad edastab teistsuguse sõnumi kui antiikmüüt või selle hilisem eksistentsialistlik tõlgendus. Postmodernistliku kunsti vaimust kantud tõlgenduses puudub traagika: see pole karistus ega ka ettemääratus – see on mäng, mida kunstnik näib etendavat mõnuga. Ideaali pole olemas, lõpuks viskab pruut ennast lihtsalt väsinult murule.

Elutants

Nagu näha, on Ojaver sümbolite ja müütide valikul üsna eklektiline: näitusel on esindatud vihjed kohalikule pärimusele ja nn eelmodernsele külakultuurile, vanakreeka müütidele, tuntud muinasjutule ja universaalsetele elukaare sümbolitele. Kõige paremini esindab arhailist ja looduslähedast mõttemaailma, kus puuduvad selged piirid inimese ja looduse, inimese ja loomade vahel, suuremahuline installatsioon „Ussipulm“ (2025). Madudena väänlevatele vormidele on seal lisatud näod – nagu ikka, kunstniku enda näolt võetud maskidena. Vaataja ei saa üle ega ümber sellest, et „Ussipulm“ kubiseb arvukatest kultuurilistest naiselikkuse konnotatsioonidest ja koodidest. Nende kõige tuntum ja negatiivsem versioon on pärit kristlikust kultuuriruumist ning kandunud sealt eesti keeleski üle nii soolistesse stereotüüpidesse kui ka argikeelde. Autori mõte pole seevastu olnud seotud negatiivsete kujutelmadega ei naissoo ega roomajate klassist: tema on kirjeldanud installatsiooni sümboolse pulmatantsuna, kus otsitakse kaaslast ja tuntakse end osana ühisest (elu) tantsuringist.²

Mitteinimliku maailma ja selle olendite, elu ja looduse ringkäiguga samastumine toob meelde loodushoiu või uusvaimsusega haakuva feminismi ning eks kunstnik ole ka ise tunnistanud, et peab end pehmeks feministiks (ma muidugi ei tea, mida ta täpselt selle all silmas peab). Kui meenutada 1990. aastatel populaarseks saanud uusvaimsuse ja feminismi segunemist, võiks loota, et enda seest loomalikkuse, metsikuse ja mitteinimlikkuse ülesleidmine on just see jõud, mis võimaldab naistel inimühiskonna seatud ettekirjutuste-identiteetide süsteemist välja astuda. Seda, kas Ojaveri naistegelased „jooksevad koos huntidega“, ma ei tea, aga kunstnik ise liigub kas looduses või alateadlikult üsna sarnastel radadel.

1 Kaarin Kivirähk, Langenud haldjad, pannid seljas. Rmt: Terje Ojaver. Ussipulm. Tartu Kunstimuuseum, 2025, lk 43.

2 Vt https://kultuur.err.ee/1609628750/terje-ojaveri-naitus-vaatleb-elulist-angi-naiselikust-vaatepunktist