19. märtsil asutati MTÜ Eesti Naiskirjanduse Selts. Põhikirja järgi on seltsi eesmärk „naiskirjandusliku kultuuri arendamine, naiskirjanduse nähtavuse suurendamine, loometegevuse soodustamine ja toetamine, naiskirjanike huvide ja õiguste kaitsmine niihästi Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil“. Seltsi üks esimesi algatusi oli naiskirjanduse auhinna asutamine.
Eesti kirjandusauhinnad on meeste poole kaldu, see ei ole saladus. Naiskirjanduse auhinna žürii vaatluse all on eelneva kalendriaasta jooksul ilmunud algupärased romaanid, jutustused, novelli-, luule- ja esseekogud, mille on loonud naisautor ning mis on mõeldud täiskasvanud lugejale. Sobiva võrdlusmaterjali pakub Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nimekiri: alates 1994. aastast on luule, proosa ja esseistika kategoorias välja antud 98 auhinda, millest naistele on läinud 21.
Olukord ei ole kuigivõrd parem Eesti Kultuurkapitali n-ö suurte aastaauhindade ehk peapreemiatega (30 auhinnast naistele kaheksa), rääkimata riiklikest kultuuriauhindadest. Põhiliselt meestele on läinud mitmed muudki auväärsed auhinnad, millega on hakatud naisi sagedamini tunnustama alles viimasel paaril aastal. Ainus suurem auhind, mille laureaatide seas on ülekaalus naissoost literaadid, on Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia: üheksast tunnustusest on naistele läinud kuus.
Naiskirjanduse auhind ei ole lohutus ega kompensatsioon neile, kes on ilma jäänud mõnest muust tunnustusest. Seda kinnitab kas või kandidaatide nimekiri, mis kattub peaaegu poole ulatuses Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade omaga. Tore, et leidub nii palju ühtaegu kunstiliselt nauditavaid ning naiste vaadet ja kogemust sõnastavaid teoseid.
Esimese naiskirjanduse auhinna metseeni Aive Meeritsa annetatud 15 000 eurot ei ole nii suur summa, kui tundub – pigem on kõik teised kirjandusauhinnad raha mõttes liiga tagasihoidlikud. Tundub iseloomulik, et töö väärtust rahas aduvad selgemini eraisikud (heldeid metseene on ka tõlkeprogrammide taga). Seevastu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna laureaat saab 5000 eurot, mis ei kata keskmisesse kuupalka arvestatuna kaugeltki näiteks romaani kirjutamiseks kulunud aega – eeskätt just aega on aga tarvis süvenenud kirjatööks. 15 000 eurot, mis antakse Eesti Kultuurkapitali elutööauhinna laureaadile, on keskmise palgaga koguni ebamugav võrrelda.
Näen Eesti Naiskirjanduse Seltsi tegevusest tõusvat rohkem tulu kui vaid naiste toetamine ja tunnustamine. Kui naiskirjanduse auhinna tuules kosuksid teisedki auhinnad, aga samuti loometöötoetused, oleks sest ju kasu ka meestel? 15 000 võiks olla mis tahes aastaauhinna alammäär. Tippvormis autor saaks sel juhul pühenduda järgmiste teoste loomisele.
Äsja lõppenud Bologna lasteraamatumessil kiideti eesti lastekirjanduse kõrget taset ja isikupära. Lastekirjanikel ja illustraatoritel läheb rahvusvaheliselt hästi. Tundub imelik, et täiskasvanute kirjanduses niisugust edulugu praegu ette näidata pole. Ehk on asi teoste pikkuses – lasteraamatute tarvis on ehk autoritel kergem aega näpistada? Tasub mõelda, kuidas toetada ka pikemate vormide autoreid tõhusamalt. Metseenid ja kultuurkapital, andke aga heldelt hoogu! Eesti kirjandus on seda väärt.
Loe lisa:
Kätlin Kaldmaa, „Milleks meile naiskirjanike seminar?“ (Sirp 6. IX 2024)
Pille-Riin Larm, „Naiskirjanduse auhinnast on kasu ka meestel“ (Sirp 4. IV 2025)
