Hannah Arendt, Eichmann Jeruusalemmas. Reportaaž kurjuse banaalsusest. Inglise keelest tõlkinud Eda Ahi, eessõna kirjutanud David Vseviov, toimetanud Erkki Bahovski, kujundanud Britt Urbla Keller. Postimees Kirjastus, 2023. 276 lk.
„Eichmann Jeruusalemmas. Reportaaž kurjuse banaalsusest“ on kindlasti juudi päritolu filosoofi Hannah Arendti loetuim teos, mistõttu on mul hea meel, et raamat on viimaks jõudnud eesti keelde. Nii mõjuka filosoofi puhul on imestusväärne, et peale vastilmunud teose on eestindatud vaid esseekogumik „Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas“, mille tõlge nägi trükivalgust juba ligi 12 aastat tagasi. Head asja aga kannatab oodata. Raamatu on suurepäraselt tõlkinud Eda Ahi ning põhjaliku eessõna on kirjutanud David Vseviov, kes kirjeldab Eichmanni kohtuprotsessi tagamaad ja Arendti eluloo tähtsamaid seiku. Arendti teos on ühtviisi õõvastav ja totter sissevaade Natsi-Saksamaa ametniku hingeellu, mille tuummõte – et kurjus võib sündida ka mõtlematusest – on kohane ka tänapäeval.
Kahtlemata on „Eichmann Jeruusalemmas“ vastuoluline raamat. Esmajoones on raamatu tähelepanuväärseks teinud selles kajastatav harukordne sündmus – 1961. aastal toimunud Iisraeli kohtuprotsess SSi ohvitseri, lõpplahenduse peamise organisaatori Adolf Eichmanni üle. Kuna Eichmann oli üks paljudest Natsi-Saksamaa riigiametnikest, kes sõja järel Ladina-Ameerikasse pages, oli tema kohtulik karistamine võimalik ainult tänu erioperatsioonile, mille käigus röövisid Mossadi agendid Argentinas varjunime all elanud Eichmanni ja toimetasid ta alles hiljuti loodud juudiriiki. Teise riigi suveräänsuse nõnda jäme rikkumine põhjustas mõistagi rahvusvahelise skandaali (Iisraeli luureteenistus tegutses Argentina teadmata) ning küsimusi protsessi seaduslikkuse kohta. Igal juhul oli tegu sensatsioonilise kohtuprotsessiga, mis püsis kaua aega rahvusvahelise meedia tähelepanu all. Arendti teoski on eelkõige ajakirjanduslik (ta oli Iisraeli lähetatud The New Yorkeri reporterina), mitte moraalifilosoofiline traktaat, nagu autor ise raamatus kinnitab (lk 249).
Arendti reportaaž, mis ilmus 1963. aastal artiklisarjana ja hiljem täiendatud kujul raamatuna, oli kõmuline mitte ainuüksi protsessi ja seda ümbritsevate ebatavaliste asjaolude tõttu. Teravalt poleemiline oli ka tekst ise, eriti Arendti hinnang Eichmanni isiksusele ning juudikogukonna juhtidele Teise maailmasõja eel ja ajal. Edasi lahkangi just esimest vaidluspunkti, mis puudutab Eichmanni iseloomu, tema südametunnistust ja nüüd juba sõnakõlksuks mandunud väljendit „kurjuse banaalsus“. Selle idee seletamata jätmine Arendti muu filosoofia taustal on vahest ilmunud raamatu ainus puudus. Seda enam, et „kurjuse banaalsust“ seostatakse sageli ekslikult n-ö mutriteooriaga üksikisiku vastutusest (mõtle Stanley Milgrami kuulekuse eksperimentidele) või ideega, et viltu vedamise korral võib igaühest meist saada Eichmann. Arendt kritiseerib oma teoses mõlemat käsitlust: Eichmann ei olnud tühipaljas mutrike, vaid vastutas täielikult oma tegude eest. Ometi oli tema kurjus täiesti uut tüüpi – see oli moodsa inimese banaalne kurjus, mis sünnib täielikust mõtlemisvõimetusest.
Arendt ei nõustunud üldaktsepteeritud hinnanguga, mille järgi oli Eichmann püstihull antisemiit, kelle juhtida oli kogu Natsi-Saksamaa hävitusmasinavärk. Ta leidis hoopis, et kurikuulus SSi ohvitser on üdini keskpärane mees. Ta ei olnud kurjuse kehastus, keda juhtisid sadistlikud kavatsused, vaid naeruväärne karjerist, kelle elu oli kui üks ebaõnnestumiste ja pettumuste jada. Eichmanni kurjus ei olnud väärastunud motiivide tagajärg, vaid oli täielikult ajendatud mehe võimetusest teha vaba valik hea ja kurja vahel. Eriti hukatuslikult mõjus Eichmanni südametunnistusele Wannsee konverents, kui ta avastas, et kõik tema ümber toetavad lõpplahendust. See oli Eichmanni nn Pontus Pilatuse moment, vabanemine süükoormast, sest kes oli lõppude lõpuks tema, et sel teemal midagi arvata, kui temast hulga „paremad“ ja „targemad“ mehed olid juba otsustanud (lk 118-119)?
Siit lähtub Arendti jaoks „üks kõigi aegade keskseim moraaliküsimus“: miks suudab osa inimesi eristada õiget valest ka juhul, kui neil pole toetuda millelegi muule kui iseendale, eriti kui nende südametunnistus läheb vastuollu teiste inimeste üksmeelse arvamusega (lk 256)? Arendt vastab sellele küsimusele põhjalikult oma hilisemates kirjutistes, essees „Mõtlemine ja moraalsed kaalutlused“ („Thinking and Moral Considerations“, 1971) ja lõpetamata suurteoses „Vaimuelu“ („The Life of the Mind, 1977-1978). Seal analüüsib Arendt mõtlemise ja südametunnistuse vahelist seost Sokratese kui mustermõtleja kaudu. Arendt osutab kahele Sokratese tsitaadile Platoni dialoogist „Gorgias“, mis selle seose paljastab. Kõigepealt ütleb Sokrates, et „on parem ebaõiglust kannatada kui ebaõiglust teha“1, ning hiljem: „Mulle oleks parem, kui minu lüüra või koor, mida ma juhin, oleks häälest ära ja valjusti ebakõlaline ning et inimhulgad ei nõustuks minuga, kui et mina, olles üks, oleksin disharmoonias ja vastuolus iseendaga.“2
Arendti arvates vihjavad need tsitaadid, et teadvus ei ole singulaarne „ma olen“, vaid duaalne – olles üksi, on inimene alati koos iseendaga. Mõtlemine kui keskustelu iseendaga põhinebki teadvuse kahesusel, see on eneseküsitlus umbes samal moel, nagu Sokrates küsitles Platoni dialoogides oma vestluskaaslasi. See allub ainult ühele printsiibile – vasturääkivuse seadusele ehk mõeldes, mis on tõde, õiglus või midagi muud, tuleb vältida iseendaga vastuollu minekut.
Mõtlemisel on teisigi omadusi. Näiteks ärritas Sokrates oma vestluskaaslasi, kui näitas neile, et seisukohad, mis näisid ilmselged ja vaieldamatult õiged, olid hoopis vastuoksuslikud ja ebarahuldavad. Täpselt samamoodi on Arendti järgi mõtlemisel huvitav omadus destabiliseerida üldkehtivaid norme ja harjumuspäraseid hinnanguid. Mõtlemine seab kõik kahtluse alla, tühistab „üldised reeglid, mida saab õpetada ja õppida, kuni need muutuvad harjumusteks“.3 Niiviisi valmistab mõtlemine ette vabalt tehtud otsust (nt mis on õige ja vale), mis erineb pimedast kuuletumisest üldisele arvamusele selle poolest, et selle ainus mõõdupuu on inimene ise – tema teine mina, keda ta üksinduses kohtab.
Just seetõttu rõhutab Arendt, et need üksikud, kes ei läinud Natsi-Saksamaa hullusega kaasa või sellele isegi vastu hakkasid, ei olnud nn moralistid, need, kes uskusid ja võitlesid kindlakskujunenud väärtuste eest, vaid inimesed, kes juba enne totalitaarriigi sündi kõhklesid objektiivsete ja vääramatute normide olemasolus.4 Teisisõnu, need, kes ei otsustanud automaatselt mingi reegli kohaselt, vaid lähtusid mõttetegevuses ennekõike Sokratese sedastusest „ma tean, et ma midagi ei tea.“
Niisiis on südametunnistus Arendti jaoks mõtlemisega kaasnev nähtus. Kuna duaalsus on inimteadvuse paratamatu osa – ma ei saa iseendast kõrvale hiilida, end hüljata, vaid pean end kuni surmani välja kannatama –, on vastuolu iseendaga raskem taluda kui vastuolu teiste inimestega. Teise inimese eest on veel võimalik põgeneda, ent mitte iseenda eest. Oluline on rõhutada, et pelgalt mõtlemine ei tee inimest moraalseks, vaid seab kõigest inimese käitumisele ette takistusi – oma teisest minast teadlik inimene ei teeks midagi, mis tõukaks teda iseendaga disharmooniasse. Südametunnistus kui takistus inimese käitumisele on iseäranis tähtis just niisuguses olukorras, kus inimese vaba otsus on poliitilise või mis tahes grupi surve all.
Kokkuvõttes märgib banaalne kurjus Arendti jaoks kurjust, mida paneb toime inimene, kes ei soostu iseendaga dialoogi pidama, kes ei suuda olla kunagi päriselt üksi, vaid talitleb nii, et ainult mitte mõttesse vajuda. Moodne elu pakub kindlasti selleks ohtralt võimalusi, ehk lausa soodustab seda, nõudes, et iga inimene oleks alatasa haaratud mingisugusest tegevusest. Arendtile aga võlgneme mõtte, et kurjus ei pruugi olla saatanlik, salakaval, elajalik, vaid see võib olla ka täiesti labase, mõttelageda inimese omadus. Niisugune oli tema arvates Eichmann, koomilise keelepruugiga ja endale alatasa vasturääkiv kabinetimõrvar, kes uskus, et toimib eetiliselt, sest järgis alati reeglit, mille järgi seadus on seadus (lk 75, 134).
Arendti käsitlus on üldiseimal tasandil küll igati usutav – kurjus ei sünni ilmtingimata vaid süngetest kavatsustest –, kuid poleemikat on tekitanud selle üksikasjad. Näiteks on Arendti hinnang Eichmannile pigem erandlik ja mitmed asjatundjad on väitnud, et kohtualune oli tõepoolest psühhopaat ja tulihingeline antisemiit, mitte kõigest mõtlemisvõimetu bürokraat.5 Niisamuti heidab Arendtile varju Heideggeri kuju – mida arvata sellest, et XX sajandi suurimaid mõtlejaid, kes oli ka Arendti lähedane, astus 1933. aastal Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse ega soostunud kunagi selle eest vabandust paluma? Arendti käsitluse igakülgse paikapidavuse üle võib vaielda, kuid pole kahtlustki, et nende Teise maailmasõja moraalse katastroofi järel kirja pandud teoste hulgas, mis püüdsid toimunut ja sellest sündinud täiesti uut tüüpi kurjust mõista, on Arendti „Eichmann Jeruusalemmas“ üks tähelepanuväärsemaid. Rõõmu teeb, et see on nüüd olemas ka eesti keeles, eriti kuna need sündmused ju toimusid ka siin.6
1 https://www.gutenberg.org/files/1672/1672-h/1672-h.htm, vaadatud 25. VI 2024.
2 Samas.
3 Hannah Arendt. Thinking and Moral Considerations. Social Research 1971, kd XXXVIII, nr 3, lk 417–445.
4 Hannah Arendt, Personal Responsibility Under Dictatorship. Raamatus Kohn, Jerome (toim) Responsibility and Judgment. Schocken Books, New York, 2003, 17–48.
5 Vt nt David Cesarani, Becoming Eichmann: Rethinking the Life, Crimes and Trial of a „Desk Murderer“. Cambridge, MA: Da Capo Press; Stangneth, Eichmann Before Jerusalem. Penguin Random House, London 2015.
6 Soovitan lugeda hiljuti Eesti Ekspressis ilmunud artiklit: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120293091/ekspressi-uurimus-kivioli-koonduslaagri-koletis-lihtsast-saksa-sadamatoolisest-sai-eestis-mortsukas-ja-piinaja
