Eesti üks aktiivsemaid kontserdiagentuure Damn.Loud tähistas 1. märtsil Paavli kultuurivabrikus pidulikult kaheksanda tegutsemisaasta täitumist eeskujuliku mürapeoga. Nii agentuuri kui ka klubi juhtival Roman Demtšenkol on põhjust uhkust tunda: paistab, et tal on õnnestunud enda ümber koguda toimekas ja efektiivne seltskond. Leitud on oma nišš, mille esinejate nimekiri avaldab muljet, kontserte ja festivale toimub järjepidevalt ning korralduskombitsad on aetud ka Riiga ja Vilniusse. Auhindu ja tunnustust on nende ettevõtmiste eest jagunud samuti viimasel ajal rõõmustavalt palju ning muusikaettevõtluse auhindade jagamisel ollakse ka seekord esindatud lausa viie nominatsiooniga, sealhulgas valmistub Damn.Loud napsama aasta muusikasündmuste korraldaja tiitlit.

Kuigi kontserdi esinejate nimekirjas oli kõik ootuspärane ja üllatusvaba, ei ole selles ju midagi imestamisväärset – sünnipäeva tahetakse ju ikka veeta pere ja parimate sõprade seltsis. Damn.Loudil sõpru jagub: agentuuris teatakse, kuidas neid kaasata, kuidas oma ürituste ja kontsertide nimekiri ajakohane hoida. Ka Paavli kultuurivabrik nende peamise kontserdikohana on aina mõnusam ja ennast peopaigana väga hästi sisse töötanud. Seega rullisid sünnipäevaõhtu lavaliste etteastete kava õhtu edenedes järgemööda lahti Sapphogeist, Juur, Zahir, Fuzzolini, Phlox ja Kannabinõid.

Pean tunnistama, et õhtu esimese esinejana välja kuulutatud uus ja seni tundmatu sündimüraduo Sapphogeist jäi mulle ka edaspidiseks tundmatuks ja müstiliseks, sest moeka hilinemise tõttu jäi see kollektiiv kahjuks seekord nägemata, kuid kohalviibijate kommentaaridele tuginedes on see midagi, millele peaks siiski võimaluse tekkides kõrva peale viskama. Kui aga lavale ilmus mõnda aega pildilt väljas olnud ja eelmisel aastal ootamatult uue albumi „Faces of the Night God“ välja andnud Juur, oli lava ette kogunenud juba arvestatav hulk uudistajaid. Seekord kaasahaaravalt bassiselt voogava instrumentaalse kavaga laksanud Juurest sai ootamatult selle õhtu suurim üllataja. Nagu ikka keskmiselt omapärasema vokaaliga bändide puhul, on kuulajal tihti selle kohta keskmiselt teravam arvamus, ja pean tunnistama, et senise vokaali vastuvõtmisega on mul olnud omajagu probleeme. Kuna laupäeval esines bänd Paavli laval instrumentaalvormis, siis ilmnes, et Juurel on peale nähtaval olnutele ka hea hulk seni varju jäänud positiivseid külgi. Kuna selgus, et bänd otsib juba mõnda aega uut vokalisti, siis jääb üle ainult põnevusega jälgida, millistesse sügavustesse juured edaspidi kaevuvad.

No ja mis mürapidu see on, ilma et lava haaraks oma valdusse (ega ma nüüd oskagi öelda, kas kroonitud või kroonimata) noise rock’i äss Zahir. Kui jutt juba koosseisulistele teemadele liikus, siis ei saa mainimata jätta ka Zahiri ridades toimunud ootamatut vangerdust ning uue liikmena on kaasatud kollektiivi kitarrist Aleksander Vana, kes on seni tuntud ansamblist Kosmikud. Eks näis, mis sellest kooslusest edasi saab: seekord mõjus Vana veel kergelt ebalevana ja kadus kuhugi lava paremasse äärde. Bänd oli aga endiselt meeleolukas ja räpaselt lärmakas, värskendava detailina on mõnes loos peale Tambet Jurno manava manifestatsiooni kaasatud ka trummar Kiina Vargo vokaal.

Shelton Sani ninamehe Valter Nõmme uus bänd Fuzzolini, kes astus üles alles teist korda, jäi kahjuks kõige muu taustal üsna nõrgaks ja fragmentaarseks. Kindlasti bändiliikmetele endile põnev ettevõtmine, aga saalis tekkis küsimus, kui palju see projekt ikkagi Sheltonist erineb, ja tekkis veider efekt, et kõik bändi viis liiget, küll ühel laval koos olles, hõljuvad eraldi oma saarekestel, ajades ülejäänud bändi mittepuutuvat oma asja. Muusika kohta iseenesest pole midagi paha öelda, aga kokku sobituma see kõik laval ei hakanudki. Phlox seevastu tekitas ohtralt elevust ja kaasaelamist nii saalis kui ka pärast vestlustes. See improvisatsioonilisi proge-, džäss-, fusion– (ja need muud peened nimetused) improvisatsioonilisi poognaid keerutav kooslus oli sel korral üllatuslikult välja otsinud oma tumedamad registrid, mis ajuti meenutasid samal laval alles eelmisel aastal välja müüdud kontserdi andnud jämeda liiva­paberi alt läbi käinud Bohren & der Club of Gore’i. Elegantseid piruette sooritav etteaste kulmineerus Kalle Kleini intensiivselt abrasiivse saksofonisoologa ning kui publik ei oleks taibanud, et korralduslikult on kõigile esinejatele ette nähtud ainult väga piiratud aeg, siis ei oleks Phloxi niipea lavalt ära lastud.

Kannabinõid oli ilmselt täiesti kaalutletult jäetud esinejate rivi lõppu, sest kui muidu oli saalis võimalik ringi liikuda, siis Nõia lavale saabudes oli saal järsku inimesi täis, kohale ilmusid ka need, kes muidu olid terrassil hänginud ja kõrvalruumis kõõlunud. Ka aktiivseks kaasaelamiseks ei võetud enam soojendusaega ja ega Kannabinõid selleks vähegi vaba momenti andnudki. Esimese laksuga löödi saalil sisikond pahupidi ning aeglasema hingetõmbe sai teha ainult siis, kui kontserdi lõpupoole tempot korraks alandati. Kannabinõia välja paisatav helimüür on nii füüsiliselt tajutav, et on tunda, kuidas see ninast sisse uhab, läbi peanaha väljub ning kõrvus veel järgmisel päevalgi mühab. Selle toores jõud mõjub veidral kombel omamoodi teraapiana: puhastab pea rapsivatest mõtetest, lööb tunded klaariks ja surub hirmud maha. Kõigilt kolmelt bändiliikmelt eri hetkedel kostev ja seetõttu kummaliselt lainetav vokaal muudab kogemuse ka kergelt ebamaiseks. Puhastustule lõpetas eelviimaselt plaadilt pärinev hittlugu „Imemees“, millest on nüüdseks kujunenud oluline osa Kannabinõia etteastetest ja millest bänd nüüd ilmselt enne loobuda ei saa (ja palun ärgu proovigugi!), kui saab hakkama millegi veel vägevamaga.

Pärast kontserdi lõppu kandus mõnus sumin veel pikalt öösse ning enne lahkumist saalist läbi jalutades oli tore vaadata, kuidas müramassiivi alt vabanenud seltskond, kelle hulgas oli ka kogu ettevõtmise ninamees, elas energiliselt tantsides sisse kõlaritest kostvasse sõnumisse „I’m a Barbie Girl“.

Ausalt öeldes ei kujutanud ma laupäeval pärast maailmapoliitikas aset leidnud pauku ette, et oleksin olnud üldse võimeline kontserdile minema ja sellest midagi arvama. Kuid lubadus on lubadus ning juba kohal olles sain aru, et just muusika ja film või mis tahes kultuurielamus ja seda toetav kogukond aitab püsti püsida, homsesse uskuda ja edasi minna, ükskõik kui lamedalt ja pateetiliselt see ka kõlaks.

Live long and Damn Loud!