Елена Скульская, Четвертый сюжет. Художник Энабер Сурдна. Originaalne Keskus, 2023. 320 lk.

… pole üksindust ega surma. Kuni raamat kestab.

Jelena Skulskaja

Tuntud kirjaniku Jelena Skulskaja raamat „Neljas süžee“ paelub juba ainuüksi pealkirjaga – mis süžeega on tegu? Miks neljas? Ja millised olid kolm lugu enne seda?

Koheldes oma lugejat tähelepanuga, näib Jelena Skulskaja andvat vastuse juba eessõnas: „Suur Argentina kirjanik ja filosoof Jorge Luis Borges (1899–1986) kinnitas, et kirjanduses on ainult neli süžeed. Seejuures uskus ta, et kaht neist saab ühendada ehk alles jääb kolm“ (lk 7). Jutt käib Borgese jutustusest „Neli tsüklit“, kus tuuakse esile 1) lugu linna meeleheitlikust kangelaslikust kaitsmisest, 2) lugu rändamisest ja tagasitulekust, 3) lugu otsingutest (see on tegelikult teise süžee versioon) ning 4) lugu jumalast, kes sooritab maailma muutmiseks enesetapu.

Borgesega dialoogi astudes vastab Jelena Skulskaja metafoorile metafooriga, jutustades 24 lugu (tegelikult palju enamgi!) ja kommenteerides neid. Kõik nad on muutnud midagi kirjandusloos „ja seega ka inimkonna ajaloos“ – seetõttu on põhjust nimetada neid neljandaks süžeeks.

Tänavu mais õnnestus mul osaleda Tartus loomingulisel kohtumisel, kus Jelena Skulskaja muu hulgas esitles „Neljandat süžeed“. Küsimusele, miks kõneldakse raamatus just 24 loost, vastas Skulskaja, et see juhtus loomulikult – nii lühiartiklite arvu tõttu, mis temalt omal ajal ajakirjandusest telliti ja millest hiljem kujunes tema raamat, kui ka lihtsalt sellepärast, et vaatluse all on tekstid, mida ta armastab ja mis on teda saatnud kogu elu.

Lugeja ees avaneb põnev teekond läbi eri aegadel ja eri paigus loodud teoste. Need pärinevad (eeskätt) ilukirjandusest, aga ka filmimaailmast, kujutavast kunstist ja muusikast ning muidugi – teades Skulskaja teatrihuvi – draamatekstide seast. Juba raamatu sisukord annab osaliselt aimu selle ajalisest ja ruumilisest ulatusest: eeskätt on käsitletud Euroopa kirjanike loomingut (Sophokles, Tirso de Molina ja Miguel de Cervantes, Jaan Kross, Hans Christian Andersen, William Shakespeare, Franz Kafka, Friedrich Dürrenmatt, Heinrich Böll, Marek Hłasko, Karel Čapek, Anton Tšehhov, Alexandre Dumas, Mihail Sebastian, Ingmar Bergman, Martin McDonagh, Knut Hamsun, Elfriede Jelinek), aga ka Aasia (Ryūnosuke Akutogawa, Kim Ki-duk) ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika autorite töid (Jerome David Salinger, Jorge Luis Borges, Gabriel García Márquez, Guilherme Figueiredo, Luis Buñuel). Hingemattev!

Seejuures ei ole raamatu peatükid üksteisest täiesti lahus – vastupidi, sageli viitavad mõned neist teistele. Nii „kordab“ Hamsun Buñueli, Dumas Shakespeare’i, Sebastian Dürrenmatti, Sophoklese peatükis võib välja lugeda varjatud viiteid Krossile … Nii on tõepoolest eri ajastute ja eri keeltes loodud teoste vahele loodud hämmastav köistee või rippsild, nagu autor seda nimetab (lk 64). Isegi kui paljud tekstid osutuvad lugejale tuttavaks, pakub Skulskaja võimaluse näha neid uuest vaatepunktist. Näiteks on armastatud muinasjutuvestjast Hans Christian Andersenist kõneleva peatüki pealkiri … „Julmuse kogemus“, Gabriel García Márqueze proosat võrreldakse ei rohkema ega vähemaga kui „Tšernobõli lilledega“ jne. Skulskaja avab valitud tekstide mitmekihilisuse ja esmapilgul märkamatu polüfoonilisuse, näidates nende (võimalikku) seost nii geneetilises kui ka tüpoloogilises plaanis. Kirjaniku arutluskäiku saadavad peened psühholoogilist ja filosoofilist laadi märkused ning seega kaasneb uue pilguga võib-olla tuttavatele tekstidele ka uus pilk meid ümbritsevale kirjandusvälisele maailmale (kui muidugi midagi sellist üldse eksisteerib).

Raamatus käsitletud tekstide autorite arv osutub mõõtmatult suuremaks kui sisukorras toodud 24. Näiteks eesti kirjanduse puhul räägitakse lisaks Jaan Krossi loomingule, mis on pälvinud eraldi peatüki (juttu on eelkõige tema romaanist „Michelsoni immatrikuleerimine“), kõige originaalsemaks nimetatava eesti lavastaja Jaan Toominga lavastusest „Hamlet“ (vt Shakespeare’i-peatükk). Tähelepanu saab ka Arvo Valton: Luis Buñueli absurdile pühendatud peatükis mainitakse Valtoni sama absurdset „Mustamäe armastust“. Jaan Krossi proosat võrreldakse Shakespeare’i, Dumas’, Puškini, Borgese teostega …

See on paradoks: kuigi Jelena Skulskaja raamat on mõeldud aeglaseks nautimiseks ja õhutab pikki mõtiskelusid, loetakse see läbi ühe hingetõmbega. Teos on küll pühendatud ilukirjandusele, kuid seda ei ole kirjutanud mitte elukutseline kirjandusteadlane, vaid kirjanik, kes võib endale lubada aksioloogilisust (näiteks nimetatakse Shakespeare’i siin „maailma parimaks luuletajaks“) ja originaalseid troope, mis traktaadi puhul vaevalt võimalikud oleksid.

Ent siiski, pöördugem tagasi teose lummava pealkirja juurde. Missuguse neljanda süžee raamat meile paljastab?

Numbrid ja numeratsioonid on alati suhtelised. Lõppude lõpuks suudeti isegi Borgese neli süžeed kolmele vähendada. Jelena Skulskaja tõdeb, et mõned tema esile tõstetud teemad on Borgese omadega siiski võrreldavad. Näiteks on Guilherme Figueiredo „Rebase ja viinamarjade“ süžee üsna lähedane jumala enesetapu omaga. Käsitletavate Marek Hłasko ja Mihail Sebastiani teoste süžeed võib ühtlasi liigitada eksirännakulugude hulka. Ning kas ei ole Čapeki „Sõda salamandritega“ mitte lugu planetaarse ulatusega linna ründamisest ja selle meeleheitlikust kaitsmisest? Seda rida võiks vabalt jätkata.

Kas sel juhul on võimalik rääkida millestki uuest, tõelisest neljandast süžeest, mis täiendab Borgese igavesi kolme?

Jah, kindlasti. Jelena Skulskaja paljastab neljanda süžee, ehkki seda otseselt ei nimeta. Neljandaks süžeeks osutub … tema enda raamatu süžee, nimelt viited juba olemasolevatele süžeedele, hoolimata sellest, kui palju neid tegelikult on. Käsikirjad annavad endast mingil salapärasel moel kaaskirjanikele teada, tõdeb Skulskaja (lk 175), ning suured kirjanikud ei kõhkle kunagi laenamast süžeed, tehnikat, fakte ega üksikasju (lk 222).

Jah, iga tekst sünnib igavesti teisest tekstist, teistest tekstidest, mis on omavahel seotud palju suuremal määral, kui tavaliselt arvatakse. „Neljas süžee“ – raamat kirjanikult, kes ilmselgelt armastab lugeda, armastab oma lugejat ja soovib temaga jagada oma rõõmu loetu üle – on selle ilmselge kinnitus. Kirjandus voolab siin sujuvalt ellu ja vastupidi, piirid nende vahel kaovad. Mitte ilmaasjata ei tsiteeri Skulskaja teda inspireerinud Borgese sõnu: „võib-olla on maailma ajalugu vaid mitme metafoori ajalugu“ (lk 105). Ja seetõttu, tõesti, „ei ole üksindust ega surma. Kuni raamat kestab“ (lk 153).