2011. aasta 23. märtsil rööviti Liibanonis seitse sinna seiklema sõitnud Eesti jalgratturit. Kuigi juhtunu üksikasjad hakkasid ilmnema alles ajapikku, oli sellega lükatud käima väikeriigi esimene täiemahuline pantvangikriis, mis haaras neljaks kuuks mitmete ametkondade ja ka meedia tähelepanu, omaste närvidest rääkimata. Tiit Pruuli pani sellest kõigest juba järgmisel aastal kokku raamatu „Antiliibanon 2011“, hiljem läks arendusse telesari „Trading Life“, millest on nüüd saanud Eesti Draamateatri laval „Ükskord Liibanonis“.
Meelelahutuslikku rahvalikku-rahvuslikku võtmesse sätituna võiks see olla lihtne lugu: kaugel metsikul maal hädas isepäised Maarjamaa mehepojad peavad terroristide haardes vapralt vastu, kuni kangelaslikud kaasmaalased nad tiksuva kellaseieri saatel päästavad. Omamoodi „24“ Liibanonis. Õnneks pole see laad, kuidas dramaturg Mehis Pihla ja lavastaja Hendrik Toompere jr on tahtnud seda lugu jutustada, vähemalt sisulises plaanis mitte. Vormiliselt küll. Televisiooni juured on laval kenasti näha: sisuliselt on see Netflix Eesti Draamateatri laval, põnevussarja otsesalvestus. Ja seda mitte üksnes kaamera kasutamise ja muude vormivõtete tõttu, vaid ka tempo pärast, mille hoidmiseks on vaja tele- ja filmitegijatele kättesaadavat montaaži.
Toompere juuniorile on see muidugi ära proovitud ja end ka tõestanud käekiri. „Rahamaa“ piletitest on saanud nüüdseks vaata et tänavalegend, lavastuse „Ükskord Liibanonis“ taga seisab suures osas sama meeskond. Lisaks Toomperele ja ennast päevakajaliste tekstidega kodumaise dramaturgia tippu kirjutanud Pihlale piiluvad lava tagant veel kunstnik Kristjan Suits, valguskujundaja Priidu Adlas, operaator Péter Kollányi ja helikujundaja Lauri Kaldoja. Sarja stsenaariumi arenduse juures on aga Pihla ja Siret Campbelli kõrval veel „Rahamaa“ videorežissöör Ove Musting. Võimsast ansamblist väärib seekord eriti esiletoomist Kaldoja peen heliriba, millele valitud muusikalised motiivid kõlavad kõrvus pärast teatrisaalist lahkumistki.
Kattuvusi on ka näitlejate hulgas, ehkki „Rahamaa“ täht Tõnis Niimets on seekord väiksemates rollides. „Ükskord Liibanonis“ pole kellegi individuaalne lugu, vaid mitmel tasandil toimuva mosaiik. Ministeeriumides valutatakse pead olukorra lahendamise üle, planeeritu põrkub Vahemere idakalda kaootilise tegelikkusega, peale selle murrab mure ratturite koju jäänud peresid, taustal luuravad meedia ja kõiksugu rahvusvahelised intriigid.
Üldjoontes on „Ükskord Liibanonis“ õige mehine lugu, kus naiste päralt on taustarollid. Õnneks pole kedagi taandatud päris statistiks. Stseenid on kirjutatud tihedaks ja iga näitleja saab ka napi ajaga välja mängida eristuva karakteri: Marian Eplik, Kersti Heinloo ja Ülle Kaljuste on kõik tugevad.
Lavastuse kõige kaasahaaravam duett on Märten Metsaviiru ja Christopher Rajaveere päralt, kes kehastavad otse kriisi keskmesse saadetud kaitsepolitseiameti agenti ja luureametnikku. Rajaveer on tavapäraselt energiline, palju tõsisemale, „Apteeker Melchioriga“ kuulsaks saanud, ent sageli eristumisega raskustes Metsaviiru puhul on aga tegemist seni ehk parima rolliga koduteatri laval.
Tegemist on klassikalise sobimatu paariga, kes ei tee saladustki kahtlusest teise ja tolle tööandja suhtes. Eri ametite omavaheline pinge on üks lavastuse läbivaid jooni, olukorra teeb veelgi keerulisemaks kunagise luuraja (temas võib ära tunda Eerik-Niiles Krossi) sekkumine. Seniajani kestvast külmast sõjast tasub lähemalt lugeda Meelis Oidsalu arvustusest*.
Kuivõrd valuliselt võivad enam kui tosina aasta tagused mälestused nüüdki mõjuda, illustreerib toonase välisministri Urmas Paeti meediaveergudele jõudnud solvumine, justkui oleks asetatud tema asemele Markus Luige kehastatud (iseenesest nimetamata) tegelasena „mingi idioot“. Ehk tasuks poliitikul, keda on kunagi kirjeldatud raskesti tapeedist eristuvana, õppida erakonnakaaslaselt Mart Võrklaevalt, kes end mõnevõrra riskantse, ent nutika PR-liigutusega avaliku röstimise keskmesse asetas, või kas või skandaalimagnet Taavi Rõivalt, kes Von Krahli teatri „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast“ etenduselt kogu kriitikale vaatamata naerusui lahkus. Autoritel on küll kuhjaga vastutust, kuid lavale jõudnu on ja saabki olla vaid osaline kild tõest.
Selle killustatuse valgustab „Ükskord Liibanonis“ üheainsa vaate valimise ja esilesurumise asemel pigem ausalt ja empaatiliselt läbi. Pihla ja Toompere jr on mõistvad kõigi asjaosaliste suhtes ning püüavad erisugused olukorrad ka lavale tuua. Eriti praegu, mil nii poliitika kui ka meedia opereerivad sageli hea ja halva, õige ja vale, musta ja valge kategooriates, on selline süsteemne vaade tervitatav ja eluterve. Poliitikutel on oma vaade, ametnikel oma, diplomaatidel oma, lähedasi koju ootavatel peredel oma. Ja võimaluste piires proovivad parima teha suure tõenäosusega lõpuks kõik.
Kõige sümpaatsem on aga tegijate valmisolek kaevuda ka Liibanoni siseelu keerukusse. Seal, kus oleks lihtne mõelda valgete ja tumedate jõudude, päästjate ja terroristide vastasseisust, sisenetakse igapäeva, kus tuleb aru saada mitte üksnes sunniitide ja šiiitide erinevustest, vaid ka Liibanoni kristlastest, õigeusklikest, alaviitidest, druusidest, maroniitidest, armeenlastest, palestiinlastest, juutidest, Hezbollah’st, Hamasist, ISISest, ISFist, Süüria, Iraani, Iisraeli, Liibüa, Venemaa, ameeriklaste ja prantslaste huvidest.
„Ükskord Liibanonis“ ei püüa olukorda Lähis-Ida poliitikast ja ajaloost kaugel vaatajale lihtsustada, vaid põrutab pea ees otse intriigikobara keskmesse. Tegelastel tuleb alati hakkama saada osalise, ebapiisava, kaheldava info tingimustes, joosta üha uutesse tupikutesse, lahendada pidevalt järjekordset isiklike võimuvõitluste, sektantlike kokkupõrgete või lihtsalt jabura bürokraatia pundart. „Ükskord Liibanonis“ toimib seega ka eeskujuliku protseduuriloona ehk sageli krimižanrile omase ülevaatena, kuidas juhtumit lahendatakse. Põnevust ja pinget jagub tänu intelligentsele tekstile ja tihedale tempole seejuures parimate põnevussarjade vääriliselt.
Lõpplahendus on üldjoontes kõigile teada. Ratturid vabastati seniajani pisut hämaratel tingimustel 2011. aasta 14. juulil ning nad jõudsid järgmisel varahommikul Eestisse pere rüppe. Oluline ongi sellele eelnenud protsess, mille kaost on võimalik korrastada vaid tagasivaates. Lõpus kõlav kokkuvõte, et välisministeeriumi infot tasub uskuda, võib kogu eelneva rikkalikkust arvestades kõlada kerglaselt, kuid sedagi võib näha tegijate iroonilise taotlusena mitte suruda keerulisele olukorrale peale ranget tõepitserit või labastada seda masinlike üldistuste või järeldustega. Diplomaatia ongi keerukas, tänapäeva jõumeeste maailmas suisa kaduv kunst. Paraku, kui väga ei tahaks lihtsaid lahendusi ja selget moraali, ei leia seda ka elus, ei Eestis ega Liibanonis.
* Meelis Oidsalu, „Ükskord Liibanonis“ ehk Eesti jalgratturite lugu teatrilaval: kas väikeriik suudab oma kodanikud päästa? – Postimees 13. III 2025.
