Tallinna V illustratsioonitriennaal „Pildi jõud“ rahvusraamatukogu näituse- ja lugemissaalides kuni 30. XI.

Veel nädalapäevad on avatud viies illustratsioonitriennaal „Pildi jõud“ rahvusraamatukogu näituse- ja lugemissaalides. Näitus on mahukas ja suurejooneline, üle 200 töö 74 autorilt, nii et huvilistel tuleb varuda vähemalt tubli tund aega, et kõik ruumid all ja ka ülal läbi jalutada. Algselt Läänemere maid hõlmav näitus on aina ületanud varasemaid piire, hõlmates ka kaugemaid riike nagu Hispaania, Itaalia, Iraan. Viive Noore imeinnukas tegutsemine on kandnud silmapaistvaid vilju. Teatavasti sünnib valdav osa väärtuslikke saavutusi tänu headele inimsuhetele ja otsekontaktidele. Nii on ka suurem osa esinejaist oma tööd saatnud Eestisse Viive Noore kui hüva sõbra ja tunnustatud tegija isiklikul kutsel, kasvatades triennaali aasta-aastalt aina haralisemaks ja külluslikumaks.

Lasteraamatute pildid ei ole lapsikud. Näitusel esitletud tööd on valdavalt tehtud lasteraamatutele, ehkki ei reglement ega ka näituse pealkiri ole seadnud seesugust piirangut. Mis puutub eesti raamatuillustratsiooni, siis on siin pärast taasiseseisvumist hästi arenenud just nimelt lasteraamatu illustreerimine, muu kirjandus aga jäänud pildivaesemaks, eriti võrreldes näiteks 1960ndatega, kui iga vähegi kobedam luulekogu oli hoolikalt illustreeritud. Triennaali rikkalikust valikust on üheselt täiskasvanute raamatule (Nikolai Leskovi „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“) teinud pildid hispaanlane Ignasi Blanch. Need tugeva erootilise koega punamustad ekspressionistlikud tööd torkavad lastepärase seas silma. See ei tähenda, et kõik muu oleks lihtne ja lapsik. Nii nagu paljud lasteraamatud kõnetavad ka täiskasvanuid, teevad seda ka paljud pildid, mis ei tunnista vanuselisi piiranguid ei alla- ega ülespoole. Nimetaksin siin ennekõike Ana Juani Hispaaniast, kelle salapärased monokroonsed pildid pälvisid ka ühe diplomitest, samuti noore eesti kunstniku Jonas Tauli minimalistlikke musta tušiga tehtud pilte tema autoriraamatule „Üks erakordselt eriline mees“.

Tänapäeva kunst, mis prevaleerib meie olulisemates kunstisaalides, üldjuhul väldib ilus olemist ja selle eesmärk on ennekõike ebamugava äratundmise tekitamine või vaimuteravuse treimine sotsiaalsete konfliktide ja dissonantside mõtestamise kaudu. Illustratsioon on just nimelt see kunstiliik, mis annab autorile võimaluse olla õnnelik, vaba ja … virk, äärmuseni töökas, mitte laisk, nagu luuletas Betti Alver. Ehk kõige olulisem nende kolme seas on siiski vabadus, mida illustreerimise töö pakub. Värvide ja pindadega möllamine, tehnikate ja katsetuste virvarr ja lõpmatus. Oma ja enneolematu maailma loomine, sest nii nagu on, on nagunii. Tunneme Viive Noore ülimat põhjalikkust ja detailiarmastust, mis väljendub ka tema kui näituse kuraatori valikutes. Töömahukus on kindlasti üks väljavalitutele iseloomulikke jooni, aga see pole mitte tuim lõputu usinus, vaid kirglik pürgimine täiuslikkuse poole, üles mööda habrast taevatreppi. Nimetagem siinkohal triennaali võitjat Itaalia autorit Alessia Bravot, kelle filigraansed tööd nõuavad vaataja füüsilist kohaletulekut ja soovitavalt luubi kaasavõtmist, et tuvastada salapärast krakleed ehk eesti keeli juuspraostikku kreemjatel pildipindadel, iga filigraan-grafiitset juuksekarva või märtsijänest tütarlapse kõrvalestal istumas. Ja nii edasi, sest kui hakata süvenema detailidesse, ei jõua me algusest ka mitte meetri kaugusele. Või meie Catherine Zarip, lastekirjanike ihaldatud illustraator oma peenekoeliste jalgkaladega või Anita Kreituse Lätist jaapani muinasjutu „Poiss, kes joonistas kasse“ illustreerijana või sakslanna Judith Clay tehtud Grimmi muinasjutu illustratsioonid imelises mustatušitikandis … Aga ohtlik on loetleda andekaid tegijaid, sest nii mõnigi parim võib ebaõiglasel moel nimetamata jääda.

Niisiis, näitusel domineerib professionaalne töömahukus ja raske on hinnata, kas see on Euroopa üleüldine tendents või kajastub selles pigem kuraatori maitse. Sest hea illustratsioon võib ju olla ka kerge, vilkajooneline ja napisõnaline, nagu vist kõige tuntumana meenub virtuoosne Quentin Blake, Roald Dahli üks põhi-illustraatoreist, eesti klassikutest aga kahtlemata Edgar Valter.

Pealiskaudset karikatuursust (aga kiire ja elegantse joone taga peitub sageli paks patakas täis sirgeldatud pabereid) ei peeta illustratsiooni juures heaks maitseks, mis omakorda võib peletada eemale huumori. Siiski ei saa me läbi naljata ka illustratsioonitriennaalil ja loomulikult võib nalja saada ka aeganõudva pildi peal (öeldakse, et kõige paremad koomikud ongi väga tõsised). Nimetagem siin eestlastest krapsakat Kertu Sillastet, malbelt terast Anu Kalmu ja igihaljast Priit Pärna, välisesinejaist aga igati mõnusat Glenda Sburelini Itaaliast (kes on lisaks naljasoonele ka põhjapanevalt põhjalik) või Alisa Yufat Venemaalt, kes haarab süüvijat oma julgelt kiirustava detailirikkusega.

Mis on originaal? Raamatuillustratsiooni algne eesmärk on olnud teksti tõlgendamine ja kujunduse rikastamine. Ka selles plaanis on illustratsioon oma seisundit nihutanud suurema iseseisvumise poole. Kombeks on korraldada ka temaatilisi näitusi, mille teemaks mõni tuntud autor või raamat, näiteks Hans Christian Andersen või Lewis Carrolli „Alice imedemaal“. Illustratsioonide tegemine antud teemal, ent konkreetse raamatu või kujunduse kitsendavate rangideta, annab pilditegijale avaramad mänguvõimalused. Näiteks sobiks siin tuua diplomiga pärjatud Kadi Kurema muinasjutu-interpretatsioonid, kus autor on kasutanud oma väikseid muhedaid töid suureformaadilisse joonistusse lõigatud vaateakendes.

„Pildi jõu“ tööd on enamikus siiski tehtud mõnele konkreetsele raamatule ja neist on raamatukogu fuajees ka väike omaette väljapanek. Näitusele kutsutud külalised on oma eriala staarid, kellel pidevalt mõni raamat töös ja veel mitu kirjastuses järjekorda ootamas. See, et töö tehakse ekstra näituse jaoks, olevat Viive Noore sõnul iseloomulik pigem eesti autoritele ja ka noortele tegijatele, kes alles otsivad ja ootavad kirjastaja-printsi ilmumist, kellele tarmukas algaja oma pildiga silma loodab jääda.

Üks uus ja huvitav ainevald on originaalsuse küsimus. Muidugi ei pea ma siinkohal silmas mitte plagieerimist, vaid konkreetse näitusetöö originaalsust. Sest ka originaali tähendus on muutunud. Tiražeerimine on iseloomulik graafikale, ent teistes tasapindsetes kunstiliikides on see suhteliselt uus nähtus. Illustratsioonitriennaalile oodatakse põhimõtteliselt originaalteoseid, ent asja muudab keeruliseks asjaolu, et sageli on ka kõige autentsem originaal printerist välja skanneeritud ja prinditud. See kehtib näiteks Priit Pärna ja Urmas Viigi või Priit Rea, aga ka mitmete teiste tööde kohta, millest seda esmapilgul oodata ei oskakski. Mis ühtlasi tähendab, et autor võib endale võimaldada piiramatul hulgal originaale. Tõenäoliselt ta seda siiski ei tee, sest ohjeldamatu paljundamine kahandab töö väärtust ja on kõrgkvaliteedi puhul ka ootamatult kallis. Autentsuse annab väljatrükile signeering ja eksemplari number. Paljud kunstnikud kasutavad segatehnikat, kus vaheetapis on töö tehtud arvutis, seejärel välja trükitud ja käsitsi jätkatud joonistades või detaile juurde kleepides. See tähendab, et iga väljatrükk on kokkuvõttes siiski teisest erinev, nii nagu graafikas näiteks ofordi puhul. Väidetavalt olevat isegi Viiralt signeerinud mõningaid väga hea kvaliteediga trükitõmmiseid, neid seeläbi originaalideks vääristades. Mõni kunstnik esineb üheaegselt mitmel näitusel ja tema originaale on võimatu kätte saada, nagu näiteks juhtus Ksenia Lavrovaga Peterburist. Omamoodi põnev on luubiga uurida, kas tegu on käsitsitöö või väljaprindiga, sest tee mis tahad ja olgu trükikvaliteet kui ületamatu tahes, originaal on põhimõtteliselt mõjusam.

Kes on „Pildi jõu“ adressaat? Tegemist on ennekõike professionaalide kokkutulekuga, mida võiks võrrelda kõrgetasemelise konverentsiga, mis avatud kõigile huvilistele. Muidugi on sinna oodatud ka lapsed, kes siiski naudivad pilte pigem raamatus, ema etteloetud jutu kõrvale. Lapsed armastavad nalja ja detaile, seda tean nii oma lapsepõlve- kui ka emakogemusest. Arvatavasti ei oska nad piisavalt hinnata tehnilist täiuslikkust või suurt üldistusjõudu. Mõni professionaali silmis tähelepanuväärne saavutus võib lapse silmale tabamatuks jääda. Aga see ei loe, sest lapsele raamatut lugedes kasvatab selle autor, nii kirjanik kui ka kunstnik, ka lugevat täiskasvanut. Minu lastekirjanikust ema ütles ikka, et pilt lasteraamatus peabki olema lapsele natuke üle pea, et oleks ka, mida õppida ja võimaldataks lapse maitsemeelel kasvada. Vive Tolli olevat kord raamatupoes kuulnud, kui üks ema tema illustreeritud „Alice’it imedemaal“ vaadates kommenteeris: „Issand, kui koledad pildid!“ Niisiis vajavad ka täiskasvanud jätkuvat harimist kunsti vallas ja läheneda neile lasteraamatute kaudu annab selleks hea võimaluse.

Raamatust pilte vaadates aga ei näe me mitte kunagi originaale, neid igiehtsaid värvist krobelisi, väikeste paranduste ja konarustega, mõne tindiplekikesega, klaasi all küllap lõhnavaid imetabaseid omamaailmu. Seepärast on igati tarvilik tulla kohapeale ja võtta võimaluse korral luup ja laps kaasa.