Miina Leesmendi uurimuse näitel võib täheldada muutust. Näiteks keskkonnateadliku valiku teemadel sisendatakse meile meedia kaudu, et kilekoti ostmine on saatanast ning haritud teadlik inimene peaks kasutama puuvillast poekotti. Seda, et puuvilla tootmine nõuab paljudes piirkondades kunstlikku niisutamist, kahandab veevarusid ning kahjustab rängalt looduskeskkonda, sest reoveed suunatakse üldisesse aineringlusesse, üldjuhul ei mainita. Samuti jäetakse tarbijatele südamele panemata, et hoolsa pesemiseta kogub riidekott endasse baktereid, mis mõjuvad toiduostudele kahjulikult. See kõik ei tee kilekotti kuidagi õilsamaks, küll aga annab aimu sellest, et liikumine loodussõbralikuma elulaadi suunas on protsess. Nagu iga uurimise käigus tekib ka siin mõistagi uusi teadmisi, mis tingivad seniste tõekspidamiste ümberhindamise ja uute lahenduste otsimise. Olgu ka öeldud, et loodust ja tervist hoidva maailmavaatega moe- ja tekstiilidisainerid näevad väga erinevaid võimalikke lahendusi. Miina Leesment kuulub nende hulka, kes on valinud uurimisobjektiks looduslikud materjalid, mida kestlikult toota, töödelda ja käsitleda. Looduslikel kiududel on üldjuhul selja taga pikk ajalugu: kõrvenõgest on tekstiilimaterjalina kasutatud juba umbkaudu 2000 aastat. Nõgese tõrjus XVI sajandil kõrvale puuvill, mille saaki oli kergem koristada ja töödelda. Nõges naasis tekstiilimaailma vaid maailmasõdade ajaks, mil valitses puuvillapuudus. Kanepit kasutati tekstiilimaterjalina väidetavalt juba 8000 aastat eKr ning nii kanepist kui linast on tehtud rõivakangaid ka juba meile tuttavas lähiminevikus. See, et loodust hoidev ja inimese tervisest lähtuv disainer eelistab looduslikke kiude, tundub loogilisena, ent pole siiski ainuvõimalik tee. Näiteks Brightoni ülikooli disainiuuringute teadusjuht, lektor ja disainer Joan Farrer näeb tulevikku sünteetilistes kiududes. Nagu Leesment nii ei poolda ka tema tavameetodil toodetava puuvilla kasutamist ning leiab, et sünteetilised kiud on praegu teenimatult halva mainega. 1970. aastate sünteetilised kangad olid tõesti umbsed ja ebamugavad, kuid juba mõnda aega liigub materjaliteadus eetilisemate ja mugavamate kangaste poole, mis lasevad õhku läbi. Tema arvamus on, et sünteetikat ei tohiks pimesi karta.

Olgugi et Miina Leesment on valinud teistsuguse lahendustee, jagab ta Farreri seisukohti sünteetiliste rõivamaterjalide osas. Disaineri magistritöö tarvis läbi viidud tarbijauuringust selgus, et inimesed kipuvad automaatselt seostama looduslikku päritolu tekstiilikiude nagu puuvill ja lina keskkonnateadliku valikuga ning sünteetilisi kiude vastupidi kestlikkust mitte toetava valikuga. Selline tendents ei ilmne ainult meie tarbijaskonna puhul, uuringud näitavad, et samuti suhtutakse rõivamaterjalidesse ka mujal. Tegelikult pole rõivakanga liik määrava tähtsusega. Tähtis on, et kogu toote olelusring oleks kooskõlas nii inimese kui looduskeskkonna tervisega. Olulisemad küsimused on niisiis, kuidas ja millise energia- ning ressursikuluga on kangas toodetud, kui kaua saab toodet kasutada, kui energia- ja ressursikulukas on toote kasutamine ning mida saab sellega pärast teha.

Mõeldes kangastele ja tervema maailma heaks töötamisele, on selge, et alustada tuleb võimaluste loomisest ehk sellest, et kestlik valik oleks üleüldse olemas. Teise küsimusena kerkib otsemaid kättesaadavus, mis suures osas tähendab toote hinda. Praegu on enamik ökotoodetest kättesaadavad peamiselt keskmisest jõukamatele inimestele. Kuna rikkad moodustavad alati ühiskonna vähemuse, tuleb maailma muutmiseks mõistagi töötada selle nimel, et loodust ja elurikkust hoidvad ja toetavad tooted oleksid rahaliselt kättesaadavad võimalikult paljudele. Maailma mastaabis muutub olukord siis, kui keskkonnateadlikel suundumustel ja valikutel on palju järgijad.

Siiani on eestimaalaste vaesus soosinud keskkonnateadlikku tarbimist: peaaegu kõik nõukogude ajal ja varem elanud naised õmblesid kauba vähesusest või rahapuudusest tingituna vanadest riietest või kangajääkidest uusi. Need oskused ja harjumused kandusid hakkajate naistega edasi ka iseseisvusaega ning nii läksin näiteks minagi kooli imeilusa kleidikesega, mis oli õmmeldud vanavanaema siidkleidist. Praeguseks seda enam massiliselt ei näe ning upcycling’uga tegelevadki ehk peamiselt looduskeskkonna ja inimese heaolust lähtuvate tõekspidamistega inimesed. Ometi hoiavad ka praegu vahest peamiselt majanduslikud kaalutlused meid langemast maailma rüüstamise koletusse sügavikku: riided on Eestis lihtsalt nii kulukad, et inimesed ostavad vähem ning kallimaid ja kvaliteetsemaid tooteid, mida kantakse kaua, või hangitakse rõivad komisjonipoest. Odavad kiirmoekauplused, kust endale mõne euro eest midagi selga saada, pole Eestisse veel jõudnud. Selliseid kette peavad kestlikult mõtlevad disainerid suurimaks ohuks: toodetakse suurtes kogustes ebakvaliteetseid rõivad, odava hinna ja kvaliteedi tõttu ei pane tarbijad selliste riiete hooldamisele suurt rõhku ning selline toodang leiab väga kiiresti tee prügimäele. Odavmoekettidega turu tingimustes jääb patukoorem peamiselt vaesematele tarbijatele, kes ostavad kättesaadavama hinnaga rõivaid, mille tootmiseks ekspluateeritakse loodust ja vaesemate riikide elanikkonda. Kuidas saavutada ekspluateerimiseta kättesaadav hind, on suur, kui mitte võimatu väljakutse ja üks probleemi võtmeküsimusi.

Kui võimalused keskkonnateadlikeks valikuteks on loodud ja kättesaadavad, siis liitub protsessi kolmanda tegurina elanikkonna teavitamine ja nende valiku eetiline suunamine. Tekstiilidest ja rõivastest rääkides ei saa unustada ka neljandat mõjurit – toote esteetilist lõppvormi. Ilu on funktsioon! Kindlasti on inimesi, kes on oma eetilistele tõekspidamistele nii pühendunud, et tunnevad suurt uhkust, kui nende riietest on juba kaugele näha, et need on vanadest asjadest ümber tehtud või muidu säästlikud. Enamik inimesi tahab lihtsalt mugavaid, kvaliteetseid ja ilusaid rõivaid ning eetilisus oleks sellisel juhul lisavõit. Sellest johtuvalt on tekstiili- ja moedisaineritel harida tohutult suur tööpõld: tarvis on mõista moe kõiki majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte, töötada välja loodust hoidvad ja tervist toetavad tootmisprotsessid ja süsteemid ning hoolitseda ka selle eest, et lõpptoode oleks väljanägemise, mugavuse ja vastupidavuse poolest ostjale meelepärane. Kuna Eestis on juba grupp kestlikult mõtlevaid tekstiili- ja moedisainereid, kes tegelevad teadlikult moe eri tahkudega ning soovivad ka omavahel koostööd teha, võib ehk raskustele vaatamata loota heale tulevikule.