Protokolli ja etiketti järgides tuleks ülevaadet alustada Tartu Kunstimajast, mille teise korruse saalides näitab oma tööd värske magister Laura Põld. Kaitsmisel langes Põllule autoriteetide poolt osaks ülevoolav kiituste kaskaad („maaliosakonnast tulnud kõige tugevam lõpetaja üldse”). Komplekti tugevuseks on meisterlik video- ja maalitehnikate lõimimine. Olukorras, kus kujutav kunst võib üllatamise üldise fetišeerimise tõttu olla kõige üllatamisvõimetum loomevaldkond, suutis Põllu kuus meetrit lai hiigelmaal „Stseen õunaga” minu korraks võpatama panna. Nimelt on tegemist nii osava video ja maali ühendamisega, et hajameelne näitusekülastaja võib äkitselt avastada, et maalitud figuur liigutab ennast. Põllu ekspositsiooni vähem veenev külg on mitte just kõige originaalsem sisu, mis seisneb Lumivalgekese muinasjutu „täiskasvanulikus” ülekirjutuses. Sellel näitusehooajal on Tartu kunstimuuseumis muinasjutumänge mänginud juba Urmas Viik.
Laura Põllu puhul jäi küsitavaks, mida huvitavat ja meeliülendavat selline muinasjutu remiksimine annab ning miks on noor kunstnik valinud selle mõttemängu realiseerimiseks niivõrd töö- ja ressursimahuka meediumi. Joonimaks alla nende mõtete ketserlikkust, mainin, et autoriteetne komisjon hindas Põllu soorituse maksimaalse hinde ja kiitusega. Kõige rohkem lõpetajaid esineb Tartu kunstimuuseumi viltuses majas ning tundub, et näituste kujundaja on koondanud siia ka tugevaimad bakalaureusekomplektid. Olen osalenud viie viimase aasta lõpetajate näituste ülesriputamisel ning mulle on silma torganud mõned korduvad teemad, millest veidraim on Tartu ülikooli maalilõpetajate järjekindel huvi nukkude (ka mänguautode, arvutimängude) problemaatika vastu. Seekord näeb rahvariides nukke Mihkel Maripuu lõputööde seerias. Maripuu detailidest ja vihjetest ülekuhjatud neopopi võtmes maalidel esitatakse hinnanguid andmata pakenditest ja valgusreklaamidest kujundatud hiliskapitalistlik reaalsus ja kaubamärkidest küllastunud teadvus.
Intiimsemat ainekäsitust esindab Kristina Kivirand-Pototski, kelle delikaatne ja elujaatav väljapanek vahendab abstraktsete ja realistlike kujundite kaudu, kuidas olla naine, sealjuures on ta vältinud feministlikku sõjakust. Kiviranna maale saadavad galeriilakke paigutatud pehmed mänguasjad. Nii Maripuu kui Kiviranna puhul tuleb esile tõsta mitmete maalimisviiside ja tehnikate valdamist, mõlema ekspositsioon kujutab endast peaaegu maalitehnilist tour de force’i. Mari Jõgiste vahamaali tehnikas reljeefsed poolabstraktsioonid kujutavad mesilassülemit, maatoonides tööd lõhnavad loodusmüstika ja mesilasvaha järele. Sootuks idiosünkraatiline kunstnikuisiksus paistab olevat Aleksandr Rostov, kelle lõputöökomplekt kujutab endast muuseumi väiksesse võlvkambrisse ehitatud filosoofilis-anarhistliku hõnguga keskkonda. Rostovi juures on sümpaatne trende ignoreeriv iseteadlikkus, mingi dostojevskilik (cioranlik) must huumor, mis viitab sõltumatule mõttemaailmale.
Esile küünib ka Mihkel Ilus, kelle suureformaadilised abstraktsioonid on garanteeritud valmistama rõõmu kõigile, kes hindavad kunstis eelkõige esteetilisi väärtusi ja visuaalset naudingut. Ilusa maalid võluvad artistliku joone, hedonistlikult säravate värvikooskõlade ja energiliste kujunditega. Alküüdemailidega on saavutatud sile ja läikiv faktuur, mida kunstnik kohati pingestab tuhmide passaažidega. Näituse kujundusliku aplombina mõjub Ilusa paigutamine keset Pallase kunstikooli teemalist püsiekspositsiooni: ilmselt on siin tegemist positiivse juhtumiga, kus maalikunsti olevik ei tekita minevikuga võrreldes nukrat sic transit gloria mundi tunnet. Kokkuvõttes võib öelda, et maaliosakonna tänavune produktsioon valmistab rahulolu, ületades mitmel möödunud aastal nähtut nii kvantiteedilt kui keskmiselt kvaliteedilt. Kuna suurema osa kaitsjate puhul jäi kõlama, et lõputööprojekti näol on tegemist vaid ühe katsetusega, võib kunstnike tõelist nägu alles aimata. Näitused on avatud kuu lõpuni Tartu mitmetel näitusepindadel ja seejärel koondnäitusena augusti lõpuni Tartu kunstimuuseumis.
