Paar kuud tagasi Kopenhaageni kunstimessil olid vähemalt mulle kõige huvipakkuvamad ning värskemad rohkearvulised väiksemõõdulised skulpturaalsed teosed, mida kirjeldades võiks kasutada samu mõisteid kui Einarseni skulptuuri puhul. Materjaliks on portselan, mis toob automaatselt sisse teatava kitšilikkuse, morbiidsuse ja multifilmilikkuse. Einarseni portselanjänes on nimelt oma embusse haaranud räsitud väljanägemise ning kannatava ilmega oravatopise. Kitšilike klišeedega tegeles ka Kullo Lastegalerii näituse osaks integreeritud Rebecca Helen Page’i (UK) kestvusperformance „Preili Betsy koormad” („The Burdens of Miss Betsy”). Sopilises keskaegses näitusemajas endale ühes nurgas koha leidnud litrilises smokingis ning kõvakübaraga, kohvrit käes hoidev stepptantsija, kes aegajalt aktiveerus … Carolin Weinert Leipzigist on õilistanud internetist leitud hukkamispilte, graveerides need vaske, ning ainus festivalil esinenud Eesti noor kujutav kunstnik Kristi Kongi eksponeeris taas aastatagust Draakoni galerii näitust „Turbulents kui meetod” („Turbulence as a method”) – värviliste, postpopilike maalide seeriat ning neid puänteerivat sama värviliste olmeesemete installatsiooni. Emilie Duserre Prantsusmaalt oli loonud animatsiooni ning majamakettide abil absurdihõngulise ruumiinstallatsiooni „Hantise” ning Karoliina Paappa Tampere ülikoolist esindas ehtsoomelikku väljapeetud fotot: inimene poseerib staatiliselt interjööris; küllap soome fotograafide armastatuimaid motiive. Paappa aga oli viinud selle nihkesse, tuues oma fotoseeriasse „Lõige – konfiguratiivsed kompositsioonid kaamerale” („Die Cut – Configurational Compositions For Camera”) sisse kollaažielemendid ning flirdi kitšilike kassiportreedega. Tekstiilikunstnik Lucie Beauvert Londoni kunstide ülikoolist oli tegelnud tekstiili, rõiva kui liidese ehk kandja ning keskkonna vahelüliga („Interfaces, weavIN G for a body-experience of space”). Lauri Hirvesaar Eesti kunstiakadeemiast on disaininud säravrohelise kokkupandava skuuteri postiljonidele ning kulleritele, et säästa neid ummikutest. Üks festivali kahe galeriinäituse mastaapsemaid projekte on kahtlemata rootslanna Filippa Hanzoni „Sa pead selgitama välja, mida sa uurid” („You Gonna Find What You Search”) disainigaleriis. Tegu on suuremõõtmelise puidust silindriga, mille sees on võimalik läbi kaamerate vaadates näha proovi tegevat klassikaliste muusikute triot ning mis tundub viitavat väärtuste subjektiivsusele. Suur, kahtlemata kulukas, kuid iseenesest täiesti mõttetu tünn ning selle sisse projitseeritud pilt millestki nii efemeersest kui kallilt ning kaua koolitatud muusikud, kes valmistuvad kontserdiks. „Minu töö loob keskkonnast eraldatud koha ja uurib võimu, kontrolli, aega, kohta ja koostööd”, ütleb kunstnik oma teose kohta ise. Iseenesest universaalne definitsioon – millise kunsti kohta öeldu ei kehtiks?

Kokkuvõttes võib festivali Euroopa noort kujutavat kunsti ning disaini esitlevate, kahtemata noorte kunstnike suhtes karmi konkurentsisõela tähendanud galeriinäituste kohta öelda järgmist. Rõhku on ilmselgelt pandud eelkõige laitmatule, kvaliteetsele teostusele, mistõttu olid „Neu/Now” näitused kantud kõigest muust kui mässuvaimust, innovatiivsetest, kuigi toorevõitu ideedest, endale agressiivselt tähelepanu tõmbamisest või muust sellisest, mida võiks oodata noortelt kunstnikelt. Omamoodi on sellest teravuse ja ootamatute lahenduste puudumisest isegi kahju. Viis aastat kooli lõpetamise järel on rahvusvahelise statistika järgi noore kunstniku karjääris kõige kriitilisem aeg – kõigest kolm protsenti neist jääb selle aja jooksul tegevkunstnikena aktiivseks. Ülejäänute puhul on kunstist kõrvalejäämine peaaegu alati lõplik. Nii et rohkem meeleheidet ja riski, palun!