Kui kõrval kirjutab Anders Härm globaalsest tehnofeodalismist, siis meie väike vabariik on astunud tubli sammu sügavamale jälgimisühiskonda. ERRi uudisest võib lugeda, et riik kavandab üle-eestilist näo- ja numbrituvastusega valvekaamerate võrku ja et politsei- ja piirivalveamet arendab koostöös siseministeeriumiga isemõõtvat politseisõidukit, mis tuvastab liiklusrikkumised patrullautos olevast jälgimisseadmest.

Kuidas oleme jõudnud ühisest arusaamast, et Aldous Huxley hea uus ilm ja George Orwelli tõeministeerium on ühemõtteliselt õudusunenäolised düstoopiad, mõtteviisini, et riik jälgib tehisaru abil igat inimest?

Rääkimata igaühe õigusest privaatsusele ja isikuandmete kaitsest, tuleb kohe küsida: „Miks seda üldse vaja on?“ Kas jälgimisühiskonna apologeedid selgitaksid, milleks? Kahtlemata – kui on andmed, siis on kohe kiusatus neid ka kasutada. Juba mõnda aega oleme saanud jälgida, kuidas riik samm-sammult andmebaaside kaudu inimeste ellu trügib, paraku mõjuvad need lapsehoidjariigi näpuviibutused infantiilsena.

„Lp See-ja-See. Teie ravikindlustus lóppeb. Infot ravikindlustuse kohta leiate … Hea vóimalus saada ravikindlustus on töökoht.“ (kirjaviis muutmata). Kas selle sõnumi koostajad eeldavad, et ravikindlustuse lõppemisega silmitsi seisja ei tea, et töötasult makstav sotsiaalmaks tagaks ravikindlustuse?

Või siis mõne aasta eest trahvi­teatele lisandunud: „Usume, et Te ei kiirustanud meelega ja tegelikult soovite olla nende autojuhtide seas, kes parandavad Eesti liikluskultuuri,“ mispuhul politsei- ja piirivalveamet rõõmustas, et „uus trahviteate sõnastus on saanud tähelepanu sotsiaalmeedias, kus inimesed on jaganud oma üllatuse emotsiooni, sest ei osanud politseilt sellist sõnumit oodata. Trahvisaajad on kirjeldanud, kuidas sõnum tekitas neis häbi oma käitumise pärast, kuid ootamatult meeldival moel.“

Need on uuskeelsed näited, kuidas riik nügib¹ üksikisikut. Totaalse võõrandumise näitena meenub hiljutine teleklipp avaliku sektori noortest ametnikest, kes rõõmust kilgates kirjeldasid, kuidas nad muudkui nügivad ja nügivad.

Tulevases jälgimisühiskonnas terendavad selleks veelgi avaramad võimalused. Suurandmete analüüsi nügimiseks kasutamine on eriti mõjuvõimas, kuna järjepidevalt uuendatav andmestik viib mõjutamise uuele tasemele, võimaldades ennustada harjumusi, eelistusi ja huve sihtrühmade kaupa ja suunata valikut tegema soovitud suunas.² Me võime ju mõelda, et heakene küll, ega meil siin Hiina ole ja parimal juhul saame tervise arengu instituudilt sõnumi „Puhas vesi on nii maitsev, joo parem vett!“, kui kaamera meid kolmandat korda on sõpradega veini degusteerimast tabanud, kuid kõige selle juures on suur hulk vastamata põhimõttelisi küsimusi.

Kas me üldse oleme andnud nõusoleku, et riik meie andmeid sel viisil kasutab? Millal oleme nõustunud sellega, et meid nügitakse? Kes sellega tegelevad ja mille alusel? Kuidas jaotatakse ühiskond nügijateks ja nügitavateks?

Arusaam ühiskonnast kui millestki, mida andmebaaside ja algoritmidega valvatakse, hallatakse ja suunatakse, on osa maad võtvast tehnokraatlikust mõtteviisist, mis seab esikohale inimeste eluga rahulolu ja õnnetunde suurendamise asemel majanduskasvu, võttes loodust ja elurikkust pelgalt ressursina. Saadame laiali keskkonna­ameti ja loome mõttepolitsei. Jälgimis­ühiskonna eest on hoiatanud ka õiguskantsler Ülle Madise, öeldes, et „Jälgimisühiskond on kahjulik kõikidele, tark on kahju ette näha ja vältida.“

1 Nügimine kasutab positiivselt mõjutamist, kaudseid käske ja valikuvõimalusi sellisel viisil, et valik tehtaks tõenäolisemalt valikuarhitekti soovitud suunas.

2 Karen Yeung, Hypernudge: Big Data as a mode of regulation by design. – Information, Communication and Society 2017, vol. 20, no. 1, pp. 118–36.