Ryoji Ikeda isikunäitus, kuraator Kati Torp. Eesti Rahva Muuseumis kuni 2. III 2025.

Nelja aasta eest esitleti Kumus rahvusvahelist kunstiprojekti „Murtud sümmeetriad“, mis tagasivaates tundub olevat justkui kontseptuaalne eellugu Jaapani visuaal- ja helikunstniku Ryoji Ikeda isikunäitusele nüüd Eesti Rahva Muuseumis. Tollel Kumu näitusel leidus mitmeid remix’i tunnuseid – kunstnikud mõtlesid uuesti läbi selle, mille oli välja käinud teaduse n-ö viimane sõna. Ja seejärel sõnastasid nad selle „viimase sõna“ lihtsalt veel kord ja teisiti. Kunstnike ambitsioonide tuumaks polnud muidugi väide, nagu oleks kunstil lisada meie tunnetusse mingi seesugune loov mõõde, millele teadus kohe kindlasti pole suuteline keskenduma. Kunsti võlujõud seisneks sel moel nähtuna tema loomupärases lihtsameelsuses, allumatuses loogilise maailma seaduspärasustele.

Tegelikult andsid toona Kumus üles astunud kunstnikud aga mõista pigem seda, et ka teaduslikud süsteemid ei ole juba algselt pelgalt mehaanilised algoritmid ja et matemaatiliste printsiipide varjus juhtub alati veel midagi. Et siis valemitel – kui soovite – on hing ning loovus kunstis ja teaduses riivavad teineteist päris sügavalt. Ryoji Ikeda eksperimendid teaduselt laenatud signaalidega kuuluvad minu arust üsna kindlasse tunnetuslikku ajastusse. Kui teaduses taandus reduktsionistlik arusaam, et terviku mõistmiseks on vaja see kõigepealt üksikosadeks jagada (ja vahest ehk hiljem uuesti kokku liita), siis kujunes vastukaaluna välja idee sellest, et tervik on pigem ikkagi suurem kui osade summa. Näiteks saab sellest aru siis, kui kujutame ette süsteemide koostoimet, nende kollektiivset mõjujõudu ja võrgustikke. See oleks uus ja utoopiline maailm ja just selles mõttes on ka kunstil selle sees midagi öelda – otsida teaduslike sõnastuste kõrvale uut, interdistsiplinaarset keelt, tõlkida ja transformeerida keerulisi protsesse, mille tajumisegagi (mõistmisest rääkimata) inimene üksi tingimata hakkama ei saa.

See keel on olemas ja sellest saame aru siis, kui püüame mõista maailma ja inimese (aga mitte ainult inimese) suhet meediumi mõiste kaudu. Nagu me ajaloo ehk mõjukaima meediateoreetiku Marshall McLuhani ideedest võiksime teada, ei mõjuta uue meediumi saabumine inimkogemust mitte mingi vahendatud sisu või „sõnumi“, vaid oma tehniliste aspektide kaudu. Too tehnilisus ei tähenda muidugi masinlikkust, vaid viitab sellele, et meedia on tegelikult inimese pikendus. Ja just selles mõttes oleme me liigina eeskätt kultuurilised – inimene leiutab üha uusi viise, kuidas ennast ümbritsevas keskkonnas edasi nihutada. Teadus on üks selline võimalus, kunst jällegi teine. Oma kuulsas 1969. aasta intervjuus ajakirjale Playboy toob McLuhan välja just neis protsessides osalevate kunstnike rolli. Ilma ise seda teadvustamatagi on nood välja nuuskinud uue meediakeskkonna saabumise ning panevad tähele, mida need muutused inimesega teevad. McLuhani arvates on inimesele üldjuhul nähtavad ikkagi vaid need meediamudelid, mis kuuluvad minevikku, püsivad „lahenduse leidnuna“ tagasipööratud pilgu all. Olevikuline hetk on aga meile raskesti tajutav ja selgitatav. Raske on midagi öelda selle kohta, mille osa me ise oleme. Seda enam, annab ta mõista, tasuks meil võtta abiks kunstnike tavalisest avaram arusaam maailma toimimisest.

Ryoji Ikeda looming saab tähenduse just sellises kontekstis. Tartus selgitab ta oma ideid kolme teose kaudu. Eesti Filharmoonia Kammerkoori häältele üles ehitatud „vox aeterna“ („Igavene hääl“) hoiab meid üheksa kõlari abiga koridoris keset LED-ekraane ja peegleid, pea kohal libisemas fragmendid Tartu ülikooli genoomika instituudi koostatud andmebaasist. Sel moel moodustatud visuaalteose „the critical paths“ („Kriitilised rajad“) ideest kasvab omamoodi vihje sellele, mida me enesest informatsiooni mõttes võiksime kujutada. Ikeda sunnib meid mõtlema kahes suunas. Kas mitte informatsioon ei tähista meie materiaalse eksistentsi suhtes tõrksat kauget ja kehatut seisundit, mida kõik need valemid justkui märgivad? Või siis tuleks äkki keskenduda sellele, et meie kehadel on tohutu suur hulk võimalusi muutuda ja erinevat materiaalset kuju võtta? Teises saalis jätkub näitus ühe Ikeda vanema teosega „data-verse 1/2/3“ („Andmeversum 1/2/3“). See on projektoritele kuvatud matemaatiline mudel, mis töötleb ja liigendab meie pilgu alla elemente tohututest andmemahtudest alates mikroskoopilisest maailmast kuni galaktiliste mõõtmeteni, peatudes vahepeal eraldi homo sapiens’i juures ning töödeldes nähtavaks nii meie sisemist, orgaanilist koostist kui ka sotsiaalset sfääri meist väljaspool.

See, mida Ikeda teeb, on tegelikult meediakeskkonna analüüs. Meie maailma juhib teatud hulk elementaarseid baasreegleid, kuid mingil moel arenevad neist välja keerulised süsteemid. Inimaju, immuunsüsteem, putuka­kolooniad, aga ka majandus ja ühiskond – maailm meie ümber avaneb kogu aeg üha keerukama ja omal moel tõhusamana. Aga Ikeda installatsioon ei ole neile protsessidele valgust näidates tingimata optimistlik. McLuhani meediakäsitluse üks aspekte osutab sellele, et ennast maailmas pikendades atrofeeruvad inimesel justkui tarbetutena mingid seni vajalikena püsinud omadused. Seda protsessi peegeldab näiteks sajanditevanune hirm, et kirja tulekuga kahaneb mälu võimekus ja tähendus. Kõige ilmsemalt on see minu arust näitusel tajutav siis, kui mõtleme võrgustikele, kuhu me kuulume, ja avastame siis rahutult, ei meie individuaalset puutumatust justkui ei eksisteerigi enam. Me oleme kogu aeg luubi all, viskleme pidevalt ahelreaktsioonide etteantuses ja sel moel tunneme ennast näiteks tolle „data-verse’i“ga silmitsi seistes üsna üksi.

Asi on küllap selleski, et too võrgustike keerukas süsteem, millest meie maailm ka Ikeda käsitluses koosneb, on sisimas ükskõikne mis tahes semantilise tõlgenduse ja interpretatsiooni suhtes, mis tahes hermeneutiliste püüdluste suhtes. Kindlasti jätabki just see ruumi kunstile ja muusikale – vaatemängule sõna parimas mõttes. Või ka emotsionaalsele manipulatsioonile, kui soovite. Ikeda ei kujuta seda, mida need erinevad andmed tähendavad, vaid seda, kuidas nad masinliku tehnilise süsteemina töötavad. Ta visualiseerib ja helindab nood sisemised kartused ja ebalused, mis suurte ja tihedate süsteemidega kohtumisest tekivad. Teeb seda täpselt, aga mitte eriti empaatiliselt.

Kui tema teemad ja huvisfäärid kõrvale jätta, siis Ryoji Ikeda kunstnikuna – ja tolle vaatemänguna – toimib minu jaoks kolmel tasandil, mis teadagi on vastastikku seotud, aga jälgitavad ka eraldi. Esmalt esteetiline ehk iluga seotud tasand. Läheb ikkagi natuke aega, et õiges ratsioonis hakkaksid puhaste ja absoluutsetena toimima helinüansid, mis kõlaritest kostavad. Aga kui see kohale jõuab, on ka selge, et Ikeda muusikuna on igatahes vägagi domineeriv. Ja visuaalse aspekti kohta saab öelda umbes sama – näiteks rääkides värvidest, mis kompositsiooni „the critical paths“ aegu LED-paneelidest peeglite kaudu meieni jõuavad. Või siis kogu see kaleidoskoopiliste varjundite kaskaad, mis ilmutas end seintel järgmises saalis „data-verse’i“ aegu.

Siit edasi tulekski teine tasand ehk hüpnootiline. Populaarkultuuris on sellele sõnale külge jäänud kindel tähenduste valik. Kujutlused passiivsusest ja unne jäämisest kuuluvad sellesse diskursusse, kus on juttu ajupesust, inimese sotsiaalsest allakäigust standardiseeritud maailmas jne. Kuid ka avangardsem osa populaarsest muusikast rakendab ekstensiivselt tööle näiteks psühhedeelilisi fantaasiaid või taotleb hüpnootilist mõju müra kaudu. Ikeda on midagi muud. Tema mõjujõud tuleneb mitte ekspressiivsusest, vaid masinlikust vastuvaidlematusest ükskõiksuse piiril. Mingit ekspressiivset nõudlikkust seal ei ole, aga see sunnib su lukku ja tarduma. Dünaamika on sama, millele juba eespool – McLuhani kaudu – vihjasin. Ja nimelt – et saada aimu sellest, kuidas ikkagi leiab inimene maailmas enesele uusi siirdeid, uusi „proteese“, peab mingi osa temas saama taandatud ja alla surutud. Kui sa taipad näha inimloomust informatsioonilise kõikvõimsuse võtmes, oled sa ehk juba läinud liiga kaugele ega pääse enam tagasi koju.

Ning siit taas loogilise jätkuna kolmas aspekt – Ikeda loob distantseeritust. Võib tegelikult ka öelda, et imetlust ja selle kaudu üksildustunnet ja nukrustki omal moel. Kogu näitus andis mõista, et seal kusagil tajutava taga asub mingi kokkuvõte kõigest, mis meid ümbritseb – selgitus inimeseks olemise tuuma kohta, kokkuvõte maailma enese kohta. Kuid isegi kui me kogu selle teabe kõik kirjapanduna üles leiaksime, poleks see tingimata üksnes meile jäetud kiri. Kui riskida kujunditega pisut üle pakkuda, siis on tema installatsioonide sees justkui jumala kujutis. Aga sellise jumala oma, kes pole päriselt kohal ja me ei tea, kas ta sai inimese maailmaga enneaegselt ühele poole või hakkas tal meie seltsis lihtsalt igav. Kui katsuda fikseerida seda näitust kui protsessi, siis on kogu siinne liikumine nullide ja ühtede digitaalses maailmas tegelikult sihitud omamoodi absoluutsesse nullpunkti, metafüüsilisse eimiskisse.

Sellisena on Ryoji Ikeda tehnitsistliku nihilismi tundetoone uuriv isikunäitus minu meelest veidi kõhedas korrelatsioonis hiljuti üle loetud Eugene Thackeri raamatuga „In The Dust of This Planet” („Selle planeedi põrmus“). On „maailm meie jaoks“, kirjutab seal Thacker, tähenduslik ja arusaadav maailm, tõlgendatav heas ja halvas. Teiseks on „maailm iseeneses“. Seda me katsume omal moel talle mõeldes ja teda kas või umbkaudu kombates kaardistada ja koloniseerida, kuigi lõpuni me teda ei mõista. Ta lihtsalt ei ole kuskil tervikuna nähtav ja päriselt meie poole pööratud. Ja lõpuks on küllap paraku olemas ka „maailm ilma meieta“ – realiseerunud katastroofide ja tühjuse sfäär, millest me pärast oma kujutlusvõime kinnikiilumist oskame kõnelda ehk vaid õuduse ja vapustuse keeles. Ikeda toimetab küllap tolles teises, ikkagi ju utoopilises sfääris. Kuid tema kunstis on jahedust ja rangust ning silmanurgas paistab juba ka too kolmas, „maailm ilma meieta“. Tulevikuga on ikka nii, et me isegi ei tea päriselt, kuidas tohime teda nimetada.