Nii-öelda väitlusjuhi roll?
Just. Ja minul on kavas olla selle vanamehe, rengaõpetaja rollis, seletada, miks ühed read sellesse kohta sobivad ja teised ei sobi. Teksti kirjutavad kokku ikkagi kohalviibijad ise. Nii et selles mõttes oleks väga oluline, et avatud maailmavaatega luuletajad sellele õhtule kohale ilmuks.
Kui kaua ühe hananomoto renga loomine aega võtab?
Ma olen sellist asja teinud kunagi Leedus ühel festivalil ja seal see võttis küll üle viie tunni aega. Olen seekord siiski arvestanud, et osalejad saaksid ikka sündsal ajal koju.
Kas rengaõpetajal peaks olema ka ettekujutus võimalikust tulemusest?
Kui on, siis on väga halvasti. Tekst peab kindlasti olema kohapeal sündinud, ei saa ega tohi midagi enne valmis mõelda.
Mõtlen pigem, kas rengal on kindlad reeglid, mis määravad, mis sinna sobib ja mis mitte?
On küll. On näiteks sõnad, mis ei tohi korduda väga tihti – ja teised, mis jälle peavad korduma. Üldiselt on igal renga lülil oma peateema ja alateema. Peateema võib olla näiteks mõni aastaaeg või ka armastus, sõprus, lein – midagi sellist alateema võib aga olla näiteks meri. Või mäed. Või putukad … Peateema võiks kesta neli-viis värssi järjest, aga kui peateema vahetub, siis võiks jälle alateema samaks jääda. Aga need on jaapani renga reeglid, Eestis pole võib-olla mõtet neid nii rangelt järgida.
Nojah, ka sõnamängudes on põhiline, et reeglid peavad tegema mängu põnevaks, kuid võimalikkusi mitte ülemäära kitsendama.
No just. Näiteks mõned sõnad, nagu „õied” või „kuu”, peavad korduma oma kindlatel kohtadel. Rengaõpetajad ise ütlevad, et kõige raskem on kirjutada lihtsat, tähelepandamatut värssi. Algajad tahavad enamasti esineda mõne jõulise kujundiga. Keeruline on kirjutada nii, et mingit kunsti nagu polekski – ja ometi on see seal tunda. Selleks, et asi ei muutuks üksluiseks, tuleb kogu aeg luua vahelduvusi.
Just rütmi tajumine ja juhtimine ongi siis rengaõpetaja ülesanne?
Jah. Rengaõpetajad olidki professionaalid, kes rändasid mööda Jaapanit ringi ja olid igal pool alati oodatud, sest igas väikeseski külas leidus alati elanikke, kes tahtsid rengat kirjutada. Nemad võtsid siis õpetaja enda hoole alla, pakkusid talle öömaja ja suupisteid ja mitu päeva mööduski rengade kirjutamise tähe all.
Selliseid rändõpetajaid, loovkirjutuskursuste ja workshop’ide korraldajaid sõidab mööda maailma ju praegugi ringi üsna rohkesti?
Jah, renga kirjutamine on tõesti mingis mõttes luule-workshop, mitusada aastat väga levinud praktika. Selles mõttes on see unikaalne, et ma ei tea maailmakirjandusest väga palju žanre, kus mitmed inimesed, kes üksteist ei tunne, kirjutavad üheskoos – ja kooskirjutamise kaudu ka sotsialiseeritakse. Kirjandusel võib olla väga palju funktsioone ja praegu, kus see on oma sotsiaalset funktsiooni kaotamas, võikski vaadata, ehk leiab minevikust veel vorme, mida taaselustada või juurde luua. Poetry slam’id näiteks – neil ju on oma sotsiaalne funktsioon. Jaapani luuletaja Ooka Makoto on üritanud taaselustada vabavärsilises vormis ja seda on maailmas harrastanud näiteks Octavio Paz.
Kas Eestis on rengakirjutamist enne ka ette tulnud?
Eestis tegime sellist asja Mihkel Kaevatsi ja Lauri Kitsnikuga oma kolm aastat meili või telefonisõnumite abil; see oli väga lahe aeg. Keset päeva äkki piip! ja on saabunud järgmine värss.
Ükskord kirjutasime Asko Künnapi ja Kristiina Ehiniga meie juures rengat terve päeva. Mõte oli, et algul kirjutame ja siis sööme õhtust. Aga õhtusöök oli valmis juba kolm tundi, kui meie ikka veel muudkui kirjutasime.
Kui pöörduda „Prima vista” selleaastase teema „Kursimuutus” juurde, siis sinul peaks sellega olema lähedane sõnaline ühendus. Millised on muljed ja mälestused aastatest Tallinna ülikoolis?
Sattusin ülikooli etteotsa siis, kui ta oli veidi üle aasta vana. Mulle tundub, et nii mõnedki elupõlised pedagoogid eeldasid toona, et kõik läheb edasi nagu ennegi ja kahtlesid, kas minu plaanidest asja saab. Aga üliõpilaste toetus oli olemas. Me tahtsime liberaalset kaasaegset rahvusvahelist teadusülikooli ja kurss sellele on jäänud kindlaks. Nii mõnigi tulemus paistab juba, mõnes osas on ainult seeme külvatud ja viljadeni veel aega. Mõned protsessid lihtsalt võtavadki kauem aega. Mu meelest tuli latt seada nii kõrgele kui võimalik, mitte tegutseda kuidagimoodi ja võimaluste piires. Tuleb meelde sõjalenduri ema, kes poega manitseb: ole siis ikka ettevaatlik, lenda hästi madalalt ja hästi aeglaselt. Seda meie meeskond ei teinud.
Kuhu oled nüüdsest kursi võtnud?
Vastaksin Peeter Tulviste sõnadega, kui tema rektoriaeg lõppes. Ajakirjanik tundis huvi, kas ta pöördub tagasi teadusse või edasi poliitikasse „Kaks nädalat kavatsen istuda kodus kiiktoolis ja mitte midagi teha.” – „Aga siis”? – „Siis hakkan vaikselt, vaikselt kiikuma.” Mulle on ette nähtud vaba semester. Selle jooksul oleks hea läbi lugeda kõik need raamatud, mis viie aasta jooksul ilmunud on. Kõiki muidugi ei jõua. Siis jätkan oma akadeemilist tegevust.
Kas nii Tallinna kui Helsingi ülikoolis?
Kindlasti. Mis mõtet on näha vaeva normaalse ülikooli ülesehitamisega, kui seal ise ei tööta? Kavas on jätkata ka Helsingis, aga seal on olukord keeruline. Soomlased, kelle haridussüsteem oli vanasti suurepärane, on vahepeal ette võtnud mitmeid reforme, mis on selle praeguseks ära rikkunud.
Milles see näiteks väljendub?
Soomest on pärit see geniaalne süsteem, mille ka meie oleme üle võtnud: kõik üliõpilased võivad käia kõikidel kursustel. See tähendab, et nooremad ja vanemad üliõpilased satuvad omavahel seltsima, suheldes õpetavad vanemad noorematele neid asju, mida nad muidu ei pruugiks teada saada. Õppeaine omandamine käib elavas ja toimivas keskkonnas. Nüüd on nad pannud tunniplaani täpselt paika kursuste kaupa. See süsteem, mille juurutasime Tallinna ülikoolis, mis oli seeläbi tunduvalt edukam, on neil endil praeguseks kaotatud.
Minu lauale laekus äsja kaks Dante „Jumaliku komöödia. Põrgu” väljaannet, üks Tallinna ülikooli ja üks Eesti Keele Sihtasutuse välja antud. Köitelt küll üsnagi erinevad, ei jõudnud ma sisus erinevusi märgata.
See on näide toimivast koostööst. TLÜ kirjastus ja EKSA jagasid selle väga kalli projekti kulusid ja andsid välja kaks eri tüüpi raamatut, mis sisult on identsed. EKSA oma on väga ilus, Doré gravüüridega ja puha, aga romaani keeli õppivale tudengile mitte tingimata taskikukohane. Isegi kui ta selle ostaks, ei raatsiks ta raamatusse võib-olla pliiatsiga ääremärkusi teha. Meie kirjastuselt ilmus rahvaväljaanne, kuigi samuti õnnestunud kujundusega. Kui EKSA köidet anti välja piiratud tiraaž ja seda tingimata juurde ei trükita, siis TLÜ kirjastuse väljaannet on juba praeguseks müüdud ligi 500 eksemplari ja me kasutame print-on-demandsüsteemi, mis tähendab, et seda võib aegade jooksul piiramatult juurde trükkida, vastavalt vajadusele. See jääb igaveseks saadavale. Kui keegi tahab endale selle raamatu osta, siis ta saab selle meie kirjastusest.
Kuivõrd on noorte lugemine ja kirjutamine sinu elu jooksul muutunud?
Kogu kirjanduse paradigma on selle aja jooksul muutunud tundmatuseni. Kui kunagi jaksas keskmine huviline läbi lugeda suurema osa oma kirjanduskeskkonnas oluliseks peetud teostest, siis nüüd on neti kaudu meie käeulatuses tuhandeid kordi rohkem raamatuid kui me suudame tegelikult lugeda.
Võimalusi on. Kas ka motivatsiooni?
Muidugi, parem loetagu inglise keeles kui üldse mitte, aga ikkagi tuleb küsida: millised üldse on eesti kirjanduse võimalused ellu jääda? Kaasaegne kunst näiteks on suuresti muutunud kaasaegsete kunstnike eraasjaks: põhiline vaatajaskond koguneb näituse avamisel, kus nad teoseid eriti ei vaata, vaid tulevad, et sündmusel osaleda, omavahel kohtuda … Olen tihti leidnud, et olen sellisel üritusel ainus, kes ei ole eesti kaasaegne kunstnik. Kui luulekogu esitlus jõuab samasse faasi, et loetakse ette mõned luuletused, kohal on teised luuletajad, keda huvitavad aga rohkem laua-annid – mõni võib-olla ostab kogu, viisakuse pärast, aga ega ei loe –, siis on ikka väga pahasti. Ainuke järeldus, mis sest võib teha, on, et vana süsteem ei toimi enam. Mitte et inimesed on pahad ja rumalad – inimesed on ikka samasugused –, kuid ilmselt see asi, mida luulest vanasti saadi, on lihtsalt läinud kuhugi mujale. Ma ei tea, kuhu – võib-olla garaažibändide sõnadesse?
Kuidas sa sõnastaksid selle, mida luulest tookord saadi? See on väga huvitav ja oluline.
Kui meie alustasime, siis oli bändi väga keeruline teha, aga võimalik tsensuur ja ideoloogiline järelevalve noorte autorite üle oli palju väiksem, nende olemasolu oli nii-öelda ametlikult ette nähtud. Eesti kirjandus kasutas selle olukorra osavalt ära. Muide, sel aastal täitub 35 aastat 1976. aasta noorte kirjandussündmusest. Sel puhul peaks kõik viiest tüdrukust ja kaheksast poisist, kes veel elus on, kokku kutsuma. Aga mu meelest pole vaja muretseda, kui luule läheneb taas muusikale, head laulutekstid võivad olla vägagi elav luule. Ometi näiteks Soomes tehakse vahet eriti teravalt: kõik, mis riimis, sarnaneb laulusõnadega ega ole luulena seetõttu tõsiseltvõetav.
Millist kursimuutust või järsku pööret kirjanduselus sina kõige selgemalt mäletad? Ja kas praegu on selline käänukoht käes või alles algamas või juba möödas?
See on väga raske küsimus. Võiks ju rääkida paberraamatu võimalikust asendumisest e-tekstiga, kaasaja Gutenbergidest. Teine loomulik vastus võiks ju olla Eesti Vabariigi algus. Kirjandus oli enne iseseisvuse taastamist peaaegu sakraalne praktika, pärast sai sellest võimude silmis majandustegevuse alaliik. Mõni romaan võis toona ilmuda tiraažiga 50 000-60 000 ja tundmatu noorluuletaja kogu trükiti 4000 eksemplari, ja varsti polnud kumbagi enam müügil, aga praegu on 4000 romaani kohta bestselleri tase. Kirjastamises toimus tohutu muutus, kirjanduse enda paradigmas see muutus esialgu nii suur ei olnud. Praeguseks on muidugi kõik muutunud. Vanu, omal ajal väga häid nõukogude väljaandes teoseid on isegi imelik kätte võtta, nagu need oleksid sõnumid teisest maailmast, ja praegune noor lugeja ei pruugi neist üldse aru saada. Aga see on käänukoht kogu maailma jaoks: meie kultuuriline minevik on järjest väiksem ja ebaolulisem osa meist, ning see muudab meid kahtlemata. Teiselt poolt, niikuinii pole miski kunagi endine.
