Küttneri, eriharidusega metallikunstniku ja pikalt kunstipublikut rõõmustanud ehtekunstniku puhul tasub meeles pidada, et tegu on ühega kahest rakenduskunstniku taustaga liikmest kunstirühmitusest Ruum 312A. Ma ei arva, et installatiivse kunsti suund on tingitud ainult sellest, et ta on üle kümne aasta osalenud kujutavatest kunstnikest kolleegidega samadel näitustel, kuid Küttneri pidev liikumine hajutatud, žanripiire ületava identiteediga kunstnikutüübi poole on muljetavaldav. Küttnerit võib kohata peaaegu igal Veneetsia biennaali avamisel, innustunult osa saamas pakutavast, või siis „Manifestal” või mõnel muul n-ö uue kunsti suurüritusel Euroopas. Alates tema Estonia katastroofile pühendatud ruumilisest paberinstallatsioonist kuni igavikulist merevaiku kaasavate installatiivsete seadeldiste sümbolistlike ja metafüüsiliste kunstnike graafika- ja maaliloomingust tõmmatud faksiimilefoonidele liidetud filigraantöödeni on tajutav soov murda välja tarbekunstniku kui luksuskäsitöölise staatusest, kuhu loomemajanduslik determineeritus tarbekunstniku surub. Näitus oli tootekeskseks tuunitud mõistuse jaoks nõutukstegevalt passiivne, vähe allaheitlik, kuid mitte -andlik. Kunstnik oleks kui loobunud loodusega võistlemast, materjale mitšurinlikult „ümber kujundamast”. Kas Küttnerile piisabki nüüd vaid maailmas leiduva eriilmelisusele viitamisest, seda näitab aeg. Seni on Küttneri sammud näitusest näitusesse olnud tavatult suured, siin on piisavalt riski nagu heale kunstile omane. Ei oma suurt tähtsust, et kunstiajaloolisest vaatenurgast on territoorium läbi küntud, see ei ole riskivaba mättalt mättale hüppamine. Vaataja sunniti sellel näitusel otsekui järeleaitamistunni formaadis suhestuma ümbritseva esteetiliste väärtuste suhtelisuse ja ilu relatiivsusega, millegagi, mis ümbritseb meid universaalse tasuta hüvena, ole vaid mees ja märka ning korja üles.
Erki-Sven Tüüri „Oxymoron” oli Küttneri sõnul selle näituse sünniprotsessi üks katalüsaatoreid, on üpris tavaline, et abstraktsuses hulpivad visuaalkunstnikud otsivad kinnitust sama üldistusastmega nüüdismuusikast, ainuüksi loomisprintsiipide kattuvuse tõttu. Küttner on meile aastaid vestnud ilu haprusest, nüüd siis räägib ta otsesõnu kaduvikust ja mateeria teisenemisest, selle näituse puhul nii otse, et võib kahtlustada sildade põletamist oma ühisosaga eesti tarbekunstis. Kui rakenduskunstnike tavapärane ülesanne on objektide korrosioonikindluse tõstmine, siis Küttneril on häbematust eksponeerida alasti lagunemist: kui protsess on kaitsmata, siis tõenäoliselt jätkub see ka ilma kunstniku edaspidise osaluseta, välistades tõenäoliselt seeria kaubandusliku väärtuse. „Omadele võõras, võõrastele oma” – see omaaegse spioonifilmi tunnuslause kehtib Urve Küttneri puhul liigagi täpselt.
