Eesti pagulaskunst Rahvusraamatukogus

Näitus pakub esmakordselt ülevaate raamatukogus leiduvast eesti pagulaskunstist ning ekspositsioonis on esitatud valik, mis kajastab kõigi kogus esindatud pagulaskunstnike loomingut.

Meie pagulaskunsti kui terviku ilme on määranud kolm kunstnikepõlvkonda: esiteks need, kes jõudsid pagulusse tegevkunstnikena, seejärel Eestis sündinud, kuid paguluses kunstnikeks õppinud-kujunenud ja kolmandaks juba paguluses sündinute põlvkond. Nendest kunstnikest, kes Eestis olid lõpetanud tähtsaima kunstiõppeasutuse – Kõrgema Kunstikooli Pallas, on näitusel eriti silmapaistvalt esindatud üks eesti rahvuskunsti tippmeistritest Eerik Haamer. Tema kolmest teosest vanim, 1957. aastal valminud „Põhjapõdrad“ omab kunstniku loominguloos olulist kohta kui üks varasemaid Põhja-Rootsist ammutatud ainevalla näiteid. Teisena nimetatud kunstnikepõlvkonna silmapaistvaks esindajaks näitusel on Epp Ojamaa, kelle loomelaadi uudsus meie pagulaskunsti taustal tõusis eriti märkimisväärselt esile 1960. aastate lõpus – 1970. aastatel. Kolmandat põlvkonda esindab rahvusvaheliselt tuntud Kalev Mark Kostabi suuremõõtmeline joonistus.

Kunstiliselt veenvate teostega on esindatud veel rida kõigisse kolme põlvkonda kuuluvaid kunstimeistreid. Pallase kunstikooli lõpetajatest on Juhan Nõmmikult kolm teost, millest Tuneesias jäädvustatud vaatemaal „Hammamet“ kuulub tema hilisloomingu tippu, kaks lillemaali on aga väheviljeldud žanri erksad näited. Vahetult sõja eel Pallase lõpetanud Endel Kõksilt on üks ilmekas jäädvustus tema arvukatelt reisidelt – maal „Beduiinid“. Kaks Pallases õppinud ja mitte lõpetanud, kuid sellest hoolimata juba enne pagulusse jõudmist mitmel näitusel esinenud naiskunstnikku, Silvia Leitu ja Ene Falkenberg, on samuti esindatud nimetamisväärt teostega. Neist esimese akvarell „Istuv neiu“ on näide loomelaadist, millel põhines tema tuntus Rootsi kunstielus, teine esitleb aga end tubli portretistina. Pallases vaid väga lühiajaliselt õppinud Olev Mikiver demonstreerib värvisärava maaliga „Poiss ja linnud“, miks teda ikkagi Pallase koolkonna esindajaks nimetatakse.

Vommide kunstnikepere, kelle tegutsemine pagulaspõlves kestis läbi kolme sugupõlve, on näitusel esindatud kolme kunstnikuga kahest nooremast põlvkonnast. Neist vanimalt, Ants Erik Vommilt, kes õppis kunsti Venezuelas ja kujunes mitmekülgseks kunstnikuks Kanadas, on ekspositsioonis keeleteadlase Paul Saagpaku portreeskulptuur. Tema õde Mai Reet Järve-Vomm, aktiivne kunstielu korraldaja paguluses, näitab suurejoonelist üldistusvõimet loodusmaalis; tema poeg Jaak Toomas Järve on aga esindatud tulevikuvisiooniga „Homme“.

Näitusel eksponeeritud teoste autoritest vanima Karl Leopold Marley (1890–1981) ja noorima Kalev Mark Kostabi (sünd. 1960) vahele mahub loominguliste püüdluste ja saavutuste poolest erinevate kunstnikuisiksuste teoseid. Seejuures osa neist on sellised, milles pole taotletud eriliste kunstikõrguste vallutamist, kuid mis on ometi eesti pagulaskultuuri oluliseks osaks kui meenutused, kunstikeeles jäädvustatud mälestused kodumaa loodusest ja olustikust. Taolisi töid on näitusel Johann Naha, Joann Saarniidu, Mihkel Alase, Ellen Bishop-Petermanni jt. loomingust.

Kokkuvõttes saab seega tõdeda, et käesolev näitus kajastab meie pagulaskunsti peamisi suundumusi nii kunsti vormilistes muutustes kui ka teoste ainevallas.