Esilinastub Riho Undi uus animafilm “Happy Birthday”

Sirp

22. detsembril kell 18.00 esilinastub kinos „Sõprus“ Eesti animatsiooni vanameistri Riho Undi uus nukufilm „Happy Birthday“. Eesti pikimate traditsioonidega animafilmistuudiole Nukufilm on tegu 192. filmiga. "Happy Birthday" on maailmavaateline nägemus piiblikangelase Jeesuse ja inimeste poolt loodud superroboti duellist. Kas robot suudab murda väljakujunenud dogmad ja pöörata usu enda kasuks või jääb kestma iidne status quo? Filmi suurimaks vooruseks on küsimuste esitamine, millele peab vaataja vastused leidma ise enda seest, kooskõlas oma põhimõtete, veendumuste ja väärtushinnangutega. Filmis on vastandatud hingelised ning materiaalsed väärtused, silmakirjalikkus ja sirgjoonelisus, kaasaja tehnokraatlik igapäev ja sisemine kõrgem hingemaailm.

Lisaks Happy Birthday’le linastub ka äsjavalminud lamenukkfilmi „Ütsi-ütsi, õeke“, mille on teinud režissööride kvartett Triin Sarapik-Kivi, Malle Valli, Marili Toome ja Piret Sigus. Film põhineb Juhan Kunderi muinasjutul „Vaeslaps ja talutütar“ ning on inspireeritud Setomaa rahvakunstist ja pulmatraditsioonidest.

Kolmanda filmina näeme Nukufilmi varamust 1984. aastast pärinevat Riho Undi ja Hardi Volmeri nukufilmi „Imeline nääriöö“, mis juhatab meid mänguasjade maailma ja päädib jõuluimega.

Koos Happy Birthday esilinastumisega kinos Sõprus on esmakordselt Eestis võimalik kõigil huvilistel filmi vaadata 24 tunni jooksul ka Interneti vahendusel Delfi portaalis. Filmi vaatamise võimalus Delfis avaneb 22. detsebril kell 20.00 ja lõpeb 23 detsembril kell 20.00.

Happy Birthday loomise ajendiks oli fakt, et 2008. aastal Ameerika Ühendriikides läbiviidud uuringu kohaselt usuvad 40% teadlastest Jumalat või muid üleloomulikke jõude. Ka kõige veendunumate ateistide huulile ilmub igapäevaselt Jeesuse nimi, sest ainult Jeesus on see, kes vähihaiget vanaisa ravib, matemaatika eksamil pea selge hoiab, uusima tehnoloogilise vidina tööle aitab või panustatud hobuse võidule toob.

Inimene – teadus – religioon – on igavene (armastuse ja vihkamise?!) kolmnurk, millest võitjapaarina on väljunud kord inimene ja teadus Galileo ja Newtoni eeskujul, kord inimene ja religioon jumalate pimesi kummardamise ja usudogmade järgimisega. Kuid kas on võimalik ka religiooni ja teaduse õnnelik ühinemine, mis koos ja tugevana haaraksid võimu hoopis inimese üle?

Oluline erinevus teaduse ja religiooni vahel on „tõe“ definitsioon. Teadusega paari heitnud skeptikule on tõde pidevalt muutuv entiteet: mida rohkem inimene maailma avastab, seda rohkem tähelepanekuid ta ümbritseva kohta teeb. Ühesõnaga, tõde on kuskil seal… tõde on eesmärk, milleni inimene ei pruugi kunagi jõuda. Teadlane ei defineeri „tõde“ selle järgi, mis see on, vaid pigem selle järgi, mis see pole. Sel viisil muutub tõe definitsioon pidevalt ega ole kunagi lõplik. Jumalasulane defineerib tõena aga pühades tekstides kirjutatut ja Jumala suust pärinevat. Tõde on absoluutne, lõplik, muutumatu ja selge.

Seega võib pealiskaudse arutelu põhjal järeldada, et Galileo ja paavsti kokkupõrkest alates on teaduslik materialism ja piibellik literalism üksteisega vaenujalal olnud, pannes inimesed valiku ette: triangulatsioon versus Püha Kolmainsus. Või on „õnnelik perekond“ – inimene – teadus – religioon – siiski võimalik?