Nägemispuudega inimesed soovivad ligipääsetavat ühistransporti

Teisipäeval, 15. oktoobril, tähistatakse rahvusvahelist valge kepi päeva. Sel puhul korraldab Põhja-Eesti Pimedate Ühing aktsiooni „Bussinumbrid nähtavaks ja kuuldavaks!“. Kogunetakse veidi enne kl 14 Teatri väljakul Estonia bussipeatuse juurde (Akadeemilise raamatukogu kõrval) ning suunatakse tähelepanu sellele , kuivõrd keeruline on pimedal inimesel ühistransporti kasutada.

Aktsiooni põhieesmärgiks on suunata tähelepanu ühistranspordi ligipääsetavusele ka pimedate ja vaegnägijate jaoks.
Ühistranspordi kasutamine on nägemispuudega inimeste jaoks läinud ajapikku paremaks, enamasti töötab peatuste automaatteavitamine ning sõidukid püsivad paremini graafikus, kuid sellest on vähe kasu, kui ei tea, milline buss või troll peatusesse saabus. Liininumbrid asuvad kord siin, kord seal, mõnikord vaid sõiduki eesosas. Päikesepaistelise ilmaga võib aga vahel vaja olla tõelist kotkapilku, et aru saada, kas buss läheb Õis- või Rahumäele, säti end peatuses seisma kuhu tahad ja puuri pilguga bussi küljel millist kohta soovid. Trammidega on seis veidi parem.
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu esimees Kristiina Peetsalu nendib: „Me oleme juba aastaid Tallinna tähelepanu suunanud sellele, et ühistranspordi kasutamine ei ole nägemispuudega inimeste jaoks ligipääsetav. Vaegnägija jaoks on oluline, et liininumber on selgelt nähtav, üheselt arusaadav ja kindlas hõlpsalt leitavas kohas. Pime inimene saab aga täna liininumbri teada vaid siis, kui keegi talle selle ütleb, peab kas peatuses või bussiuste vahel vaarudes tühjusesse hõigates ja ebamugavust tundes bussinumbrit küsima.“
Tänapäeval saab reaalajas ühistranspordiinfot vaadata ka nutitelefonist, kuid mistahes ilmaga pimedast peast mööda siledat klaasi vehkides bussi aegu taga ajada pole pooltki nii lihtne kui tundub ja peamine, reaalaja info täpsus on minut või rohkem. Vähegi elavama liiklusega peatuses võib selle ajaga saabuda mitu sõidukit ning ehku peale bussi astudes võib väljudes end leida täiesti valest kohast.
Pimedate jaoks selle probleemi lahendamisel on üks lihtsamaid ja töökindlamaid lahendusi ühistranspordi välisküljel olev kõlar, mille kaudu teatatakse peatusse saabunud transpordi liininumber.
Kristiina Peetsalu lisab: „Me palume lihtsalt võimalust liikuda tavalise ühistranspordiga võrdselt kõigi teistega. Kuuldavatest ja hästi nähtavatest liininumbritest võidavad väga paljud. Hinnanguliselt on 10% elanikest halvenenud nägemisega, Tallinna puhul siis peaaegu 45 tuhat inimest. Ja Tallinn on ju ka nägemispuudega inimeste linn.“
Nägemispuudega inimestel on linnaruumis liikumisel suuri takistusi. Erijuhtudel on toeks invatransport, iseseisval liikumisel on aga suureks abiks valge kepp ja helisignaaliga valgusfoorid. Ka juhtkoer. Inimesed arvavad sageli juhtkoertest imeasju, et nad tunnevad foori tulesid ja bussi numbreid. Kuid nii see pole.
Vaegnägijatele, tegelikult kõigile tavaliiklejatele on oluline, et bussinumbrid oleks hästi nähtavad. Kui aga pime inimene seisab ühistranspordi peatuses, tuleb tal vaid loota, et ta pole seal üksinda, et ta leiab kellegi, kes talle liininumbri ütleb. Ometi soovivad kõik inimesed saada iseseisvalt hakkama, liikuda kodust tööle, kooli või muid oma asju ajama.
Ühistransport peab oma nime õigustama ning ka pimedatele ja vaegnägevatele inimestele ligipääsetavaks saama.