Punktkiri toetab ligipääsetavust

Paksus Margareetas hiljuti avatud Meremuuseumi püsiekspositsiooni korruseplaanidel ja kombatavate laevamudelite juures on ka punktkirjas selgitused. Tallinna Kunstihoone näituse “Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus” eksponaate tutvustavad lisaks tavatekstile samuti punktkirjas sildid. Vaataja märkab salapäraseid reljeefseid täppe – nii näeb välja punktkiri – veel mitmes muuseumis, samuti liftinuppudel ja ravimipakenditel. Poest võib leida punktkirjas tähistusega piparkoogikarbi ja veinipudeligi.
Ülehomme, 4. jaanuaril möödub 211 aastat rahvusvahelise pimedate punktkirja looja Louis Braille sünnist.
Braille kiri ehk punktkiri koosneb reljeefsetest punktikombinatsioonidest, mida loetakse sõrmedega. Kombinatsioonide alus on kuuspunkt – ülevalt alla kolm ja vasakult paremale kaks punkti. Igat tähte ja kirjavahemärki tähistab kindel punktikombinatsioon.
Punktkiri jõudis pimedate eestlasteni ülemöödunud sajandi lõpuveerandil ja oli neile peaaegu sajandi jooksul peamine kirjaliku info andja ning kirjandusele ligipääsu võimaldaja. Seejärel hakkasid laialdaselt levima magnetofonid, kaks viimast aastakümmet on nägemispuudega inimesed kasutanud info saamiseks üha enam arvuteid ning viimastel aastatel ka nutiseadmeid.
Kõige enam loevad punktkirjas raamatuid Tartu Emajõe Koolis või Tallinna Heleni Koolis selle kirja selgeks õppinud pimedad lapsed. Pärast kooli lõpetamist niisuguste raamatute lugemine paraku väheneb.
Suurim punktkirjas raamatute valmistaja ja laenutaja on Eesti Hoiuraamatukogu osakond Eesti Pimedate Raamatukogu. Laenutuses on 932 nimetust punktkirjas raamatuid. Eelmisel aastal valmistas raamatukogu neid 18 nimetust, enamik lasteraamatud.
Mullu trükiti punktkirja kõige enam Leelo Tungla teoseid – jutustus “Puudel Pedro ja igatsustasu”, luulekogu “Kama üks ja kama kaks”, vene keeles anti välja muu hulgas “Barbara ja sügiskoerad” ning “Kristiina, see keskmine”. Lasteni jõudsid punktkirjas ka Helvi Jürissoni valikkogu “Mida tähed räägivad” ja Aapeli “Vinski lood”. Täisealistele pakuvad kindlasti huvi Tõnu Õnnepalu lugemisdraama “Klaasveranda” ja Conrad Ferdinand Meyeri romaan “Angela Borgia”.
Väga põnev on Tartu Emajõe Koolis valmistatud taktiilne teatmik, milles on suvise tantsupeo “Minu arm” tantsude reljeefsed põhijoonised koos tava- ja punktkirjas selgitustega. See raamat aitab neil, kes ei näe, luua ettekujutust staadionil toimunust – muuta tantsupidu ligipääsetavaks.
Punktkirja olulisuse rõhutamiseks on maailmas alates 2001. ja Eestis alates 2004. aastast märgitud iga aasta 4. jaanuaril punktkirjapäeva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht