Toimus Eesti Kunstnike Liidu Suurkogu

13. mail 2013 toimus Tallinnas Salme Kultuurikeskuses Eesti Kunstnike Liidu korraline suurkogu. EKL-i president Jaan Elken andis ülevaate kunstnike liidust aastatel 2010-2013 (vt http://www.eaa.ee/11084), sõnavõtuga esines Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre, kes rõhutas, et oluline on nii Kultuuriministeeriumi ja Eesti Kunstnike Liidu vaheline koostöö kui üksikisiku st kunstniku panus kultuuripoliitikasse. Karin Hallas-Murula rääkis muutustest Tallinna Kunstihoone prioriteetides, eesti kunsti näituste osakaalu tõstmisest näituseprogrammides, värskelt süstematiseeritud kunstikogudest. Harry Liivrand Eesti saatkondade poolt vahendatavast kunstipoliitikast. Sirje Helme rääkis Eesti Kunstimuuseumi programmist ja sihtidest 2013-2018, keskendudes küsimusele „Mis jääb järele pärast meid?, Signe Kivi Eesti Kunstiakadeemia Sihtasutuse loomisest seoses 2014. aastal täituva Eesti Kunstiakadeemia 100. juubeliga. Markus Toompere tutvustas Tartu Kunstnike Liitu ja Tartu Kunstimaja näitusekorraldust.

Kunstniku vaatepunkti esindas Maarja Unduski sõnavõtt „Olla kunstnik – vastuoluline ja oluline.

Sõna võtsid nii presidendi ja asepresidendi kohale kui ka volikogusse kandideerijad. Presidendikandidaat Vano Allsalu leidis, et kunstniku hääl ei kostu ühiskonnas piisavalt ning kunstnikud ei suuda täita oma missiooni täiel määral ühiskonna mõjutajatena. Vano Allsalu järel esines asepresidendi kohale kandideerinud Elin Kard, kelle sõnavõtu põhiteemaks oli erigeneratsioonide koostöö. Presidendiplatvormis tõid nad EKL-i uue juhatuse ja volikogu prioriteedina esile vajaduse välja töötada EKLi arengukava.

Nii Peeter Laurits kui Signe Kivi avaldasid oma sõnavõttudes nördimust, et MTÜ seadus ei lubanud lülitada Suurkogu päevakorda põhikirja muudatuse punkti “Juhatuse volituste kestus” sõnastuses “EKL presidendi ametisse valitakse üks ja sama isik mitte rohkem kui kaheks järjestikuseks perioodiks”. Teatavasti laekus ettepanek Kunstnike Liidu volikogu liikmetele vähem kui 3 päeva enne suurkogu, seadus nõuab aga põhikirjamuudatusi puudutavate ettepanekute suurkogu päevakorda lülitamist vähemalt 3 nädalat enne suurkogu toimumise aega.

Laurits tegi ettepaneku käivitada pikaajaliste stipendiumite süsteem kunstnikele, kuna Kultuurkapitali toetused on liiga lühiajalised.

Leonhard Lapin võttis sõna Tallinna Kunstihoone kui arhitektuurimälestise ja sümbolehitise toetuseks, pidades hädavajalikuks taotleda riigilt abi renoveerimiskulude katteks.

Jüri Hain rõhutas ajaloolise tähtsusega kultuurisündmuste, sh loominguliste liitude juhatuste ühispleenumi (1988) olulisust.

Mitmes sõnavõtus avaldati nördimust noorema ja vanema põlvkonna vahel laiutava lõhe üle ning kutsuti nooremaid kunstnikke näitama üles aktiivsemat huvi vanemate kolleegide näitusetegevuse vastu. Kaido Ole väljendas oma sõnavõtus lootust, et uus EKL juhatus kaasab aktiivsemalt Kunstnike Liitu noori kunstnikke, kinnitades, et noortel oleks liidule väga palju anda.

EKL-i presidendiks kandideeris Vano Allsalu, kes kogus 489 antud häälest 421 häält ja osutus valituks EKL-i presidendi kohale. Asepresidendi kohale kandideeris Elin Kard, kes osutus valituks asepresidendi kohale 412 häälega.

Volikogu 10-le valitavale kohale kandideeris 33 inimest, valituks osutusid Jaan Elken (275 poolthäält), Tanel Veenre (255 poolthäält), Kirke Kangro (229), Peeter Laurits (229), Maarja Undusk (221), Liina Siib (221), Tiiu Kirsipuu (208), Harry Liivrand (200), Tiina Käesel (196), Loit Jõekalda (193).