Uues Diplomaatias (Sirbi vahel!)

Kaarel Kaas

Novembrikuu Diplomaatia tegeleb Venemaa, Lääne-Vene suhete ning Eesti välispoliitikaga.

Avaloos kirjeldab Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas Eesti kohta ja huve Euroopa Liidus. Praeguseks viis aastat euroliidu liige olnud Eesti peab endale tema sõnutsi selgeks mõtlema, millist Euroopa Liitu me tahame: kas sellist, mille pädevuses on rohkem ülesandeid, või vastupidi – sellist, mille pädevuses on ülesandeid nii vähe kui võimalik? Eesti senist tegevust EL-s iseloomustab Kallase sõnutsi suhtumine „ei poolt, ei vastu“: millegi vastu pole just oldud, aga aktiivselt millegi poolt ka mitte.

Esti suursaadik NATO juures Jüri Luik kirjutab allianssi uuest strateegilisest kontseptsioonist ning ees ootavatest võimalikest konfliktidest. Tasakaal artikli 5 ja väljaspool NATO vastutuspiirkonda toimuvate olevate (nn mitte artikkel 5) sõjaliste operatsioonid vahel saab Luige hinnangul olema kontseptsiooni üheks võtmeteemaks. „Meenutame, et kõik need, kellega NATO riikidel on kana kitkuda, on tegelikult  konventsionaalse relvastusega riigid,” nendib Luik. Sama oluline on tema sõnutsi aga NATO võimekus vältida läbikukkunud riikide kujunemist terroristide pesaks.

Ajakirja Russia in Global Affairs peatoimetaja Fjodor Lukjanov vaatleb Vene-USA suhete hetkeseisus. „Venemaa-Ameerika suhetes on mitmeid teemasid, mis tõotavad kiireid tulemusi eriliste kaotusteta kummalegi poolele.” Olulisteks sõlmpunktideks on siinkohal tuumarelvastuse vähendamine, raketikaitsekilp ning Afganistani sõjaga seonduv.

Diplomaatia avaldab Lilia Shevtsova analüütilise kirjutise Vene võimusüsteemist ja selle mõjudest Vene välispoliitikale. ”Venemaa valitsev klass on taaselustanud Venemaale tavapärase riigitüübi, mis vajab toimimiseks ja edasipüsimiseks mõjusfääri, jõu kasutamist ning pidevat vaenlase otsimist, mis aitab õigustada riigivõimu ülimat tsentraliseerimist ja isikustamist, ”sõnab Shevtsova.

Poliitikateadlane Vjatšeslav Morozov vaatleb Venemaa kohta Lääne väärtuste süsteemist. Venemaa konkureerib Läänega kui omaette unikaalne tsivilisatsioon, kuid see konkurents ei mõjuta nende ühist kinnipidamist universaalsetest väärtustest, leiab Morozov.

Samas pole poliitika pole kunagi puhtalt väärtuspõhine, vaid balansseerib pidevalt idealismi ja realismi piiril, leiab oma artiklis Eesti riigikogu väliskomisjoni esimees Sven Mikser. ”Üheks viisiks, kuidas Venemaa oma „lähivälismaid“ paika panna üritab, ongi suurriikide-vaheliste kokkulepete väikestele peale sundimine,” tähendab ta. Eesti peab tema sõnutsi õppima Venemaaga elama mitte tema ambitsioone heaks kiites, vaid neid igapäevaselt ennetades ja vajadusel tõrjudes

Endine Eesti peaminister Mart Laar ja poliitikateadlane Iivi Anna Masso vaevad oma artiklites Soome eeskuju rakendatavaust Eesti-Vene suhetes. Soome säilitas oma iseseisvuse 1939. aastal tänu julgusele oma peaga mõelda, väidab Laar. Masso sõnutsi käibib Soome ühiskonnas eneses aga hulk müüte seoses Helsinki Vene-poliitika edukusega. ”Eestil pole tagatisi, et Soome eeskuju järgides Ida-suhted paraneksid – niikaua, kuni teine pool suhtumist ei muuda,“ nendib Masso.