Sirbi veebis on aastast aastasse üks menukamaid artikleid „Kuidas tuli õ-täht eesti kirjakeelde?“, mis ilmus sel puhul, et õ-tähe kasutuselevõtust sai 200 aastat (16. IX 2016). Artikli autor Valve-Liivi Kingisepp on eesti kirjakeele ajaloo parimaid tundjaid: ta on kirjutanud vanade tekstide sõnavarast hulga ülevaateid ja koostanud sõnastikke, juhtinud Tartu ülikoolis eesti vana kirjakeele korpuse rajamist jm. Paljudele filoloogidele on Kingisepp olnud unustamatu õppejõud – sõna „legendaarne“ ei ole liialdus. Palusin Valve-Liivi Kingisepal Sirbi veergudel veel pisut tarkust jagada.
Valve-Liivi Kingisepp, kas artikli „Kuidas tuli õ-täht eesti kirjakeelde“ menu üllatab teid?
Menu ei üllata, teeb rõõmu, üllatas aga Sirbi keelekülje toimetaja Aili Künstleri soov, et sellise artikli kirjutaksin. Terane ajakirjanik oli teadlik Tabiveres 16. septembril 2016 toimuvast Emakeele Seltsi ettekandekoosolekust „Kaks sajandit õ-tähega“ ja soovis õ saatust tutvustavat lugu samal reedel ilmuvasse Sirpi. Minu käsutuses oli väga vähe aega, olin kitsikuses, aga elu näitab, et inimene suudab alati rohkem, kui ta esialgu arvab, ja loovutasin kirjutise õigeks ajaks.
Ettekanne läks ilmselt korda, sest mõne aja pärast, 3. novembril rääkisin Piret Kriivani palvel Vikerraadio „Keelesaates“ õ-tähe sünniloost ja Mati Erelt tellis Emakeele Seltsi aastaraamatu käsil olevasse numbrisse pikema ülevaate „Õ-tähe teest meie kirjakeelde“.1 Kui Soome Tuglas-seura koostas liikmetele Eestit tutvustavat ELO numbrit Vooremaast, kirjutasin Järvi Lipasti palvel soomlastele, kelle kirjakeeles õ-täht puudub, artikli „Kun õ tuli viron kirjakieleen“.2
Oli ilmselt õige samm tuua Otto Wilhelm Masingu väärt idee ja algatus ajaloohämarusest tänapäeva. Huvi õ ja Masingu elu ning tegevuse vastu kasvas kiiresti, lausa plahvatuslikult ja püsib rõõmustavalt elavana seniajani. Kasutab ju iga eestlane kõnes ja kirjas õ-d ning teadmine, et oleme oma õ-tähega erinevad teiste ladina alfabeeti kasutavate rahvaste seas, teame täpselt, kes, kuidas ja millal selle tähemärgi välja mõtles ja kirjakeelde tõi, tõstab uhkust rahva rinnas ja pakub uusi arutlus- ja kasutusvõimalusi.
Teemaga on haakunud, sotsiolingvistika raamistikus ainest avardavalt ja põhjalikult analüüsinud keeleteadlane Kristiina Praakli ja kultuurigeograaf Taavi Pae. Nende ühisuurimus3 pakub ülevaate õ-tähe senistest käsitlustest, jõudmisest kirjalikesse tekstidesse, eriti uudne ja põnev on keskendumine tähemärgi tänapäevastele konnotatsioonidele, arutlused õ-märgi kasutusest turundusvaldkonnas, meedias, identiteedi väljendamises jpm. Taavi Pae sulest on ka ilmekas lugu õ piiri tähistamisest Saaremaal: kuidas esialgse nurjunud katse järel jõuti Saaremaa valla eestvõttel lõpplahenduseni – viie meetri kõrguse kaugele näha särava ja sädeleva tähiseni, õ-sambani.4 Oma arvamus õ-tähe sünniloos kirikuraamatu põhjal öeldi välja juba Lüganuse kooli keelepäeval ja kirikus Masingu mälestustahvli avamisel aastaid tagasi5, üksikasjalikumalt selgitab seda Vallo Reimaa kirjutises „Õ-tähe tänapäevane kuju sündis Lüganusel“6. Toetan samas avaldatud Kaja Toikka ettepanekut anda Lüganuse koolile Otto Wilhelm Masingu nimi.7
Uue ülesandena on keeleandekas Kristiina Praakli Masingu tekste ja tegevust vaadelnud eesmärgiga selgitada, kuidas ta täpsemalt suunas ja õpetas maarahvast õ-tähte kasutama.8 Vana pedagoogina on rõõm kogeda, kuidas noor uurija samu mulle tuntud-teada tekste oskab vaadata uue pilguga, uuest teooriast lähtudes, leides neis mõtteid, mida praegusele lugejale teada anda. Loodan, et uusi uurimusi Masingu elu ja tegevuse kohta lisandub veel ja veel, huvi ta loomingu vastu ei kustu. Meie kultuuriloo sügavikust on palju avastada.
Omanäoliselt ja agaralt on Masingu tegevust tutvustatud ta ümmargustel tähtpäevadel piirkondades, kus ta kunagi elas ja pastorina töötas: Lohusuus, Lüganusel, Viru-Nigulas, Äksis. Kahetsen, et lavastus hingekarjase elust Viru-Nigulas jäi mul nägemata.9 Tundub, et Masingu kunagiste elupaikade kultuurihuvilised asukad hindavad vääriliselt suurmehe mälestust ja kannavad hoolt, et genius loci koos hingekarjase O. W. Masingu vaimuga elab, püsib ja kandub laiemalt üle Maarjamaa.
Olen juurelnud, miks eesti rahvas õ-tähte nii palavalt armastab, et sellele lausa monumente püstitab. Muidugi ollakse uhke selle üle, et meie alfabeedis on nii ainulaadne täht – ja õ-täht oma lainelise loogaga näeb ka lustlik välja. Aga asi võib olla sügavam. On ju nii palju tähtsaid asju, mida ei ole saadud ilma õ-täheta väljendada: sõprus, õnn ja rõõm, lõbus, õrn ja tõsine, tõde ja õigus, mõte ja õppima … Mida teie arvate?
Selle üle võib juurelda mitmeti, täpset vastust leidmata. August Sang sõnastas tabavalt ja sügavamõtteliselt luuleread mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe. „Ta sosistas: õ n n, t õ d e, õ i g u s, õ h k … Jah , rahva suus on nendel teine kaja … Kas erinev on hääletoon või rõhk? Ja kõiki neid on inimesel vaja …“ Sanga 14salmiline tekst liigutab kuulajate meeli, kõnetab, eriti kooliõpilasi emakeelepäevadel nii siin- kui ka sealpool Eesti piiri.
Arvan vargsi, et suure varieeruvusega õ-häälikut koos a, e, i, o, u, ä, ö, ü-ga hääldame ju avatud suuga, avahäälikuina, vokaalidena, nagu lauldes. Meie emakeel on maailma keelte seas väheseid suure vokaalivaraga keeli, kus sõnaloome seostub olemuslikult hästi laulmisega, sõnad sünnitavad viise, või vastupidi – viisid sõnu, oleme laulurahvas. („Laul teeb rinna rõõmsaks, lahkeks, lõbusaks“ – Karl August Hermann.)
Õ-tähe isana on Masing laialt tuntud, kuid omaaegse suurkuju muid töid teatakse vähem. Missuguse tahu tema mitmekülgsest tegevusest veel esile toote?
Tõepoolest, ennekõike õ-tähe loojana on Otto Wilhelm Masing tänapäeva kultuuriruumis tuntud, pea igast ristsõnast võib leida selle küsimuse. Tegelikult on Masingu looming mitmekülgne ja eri valdkondades algatuslik. Siin tahan esile tõsta ta õpetlik-rahvavalgustuslikku tegevust ajakirjanikuna, sõnaseadjana. Masingu Marahwa Näddala-Lehhe neli aastakäiku (1821–1823, 1825) raamatuks köidetud 1668 leheküljega moodustavad haruldase tekstikogumiku, mis püsis talurahva lugemisvarana mitu põlve ning on sisu ja keele poolest põnev lugeda tänapäevalgi.10
Nädalalehest õhkub Masingu heatahtlikku soovi maarahvast harida, õpetada teda paremini, tulemuslikumalt, jumalasõna vaimus elama. Käsitletavate teemade ring lehes on väga avar, ulatudes ennekuulmatute lugudega ammustest aegadest, teistest rahvastest, maadest, Soome ja Koola poolsaarest; nõuannetest kaubanduse, põlluharimise ja tervishoiu kohta uute imetabaste leiutiste, päikese- ja kuuvarjutuste, tulemägede ja palju muu kirjeldamiseni. Tähtsad on keele-, kirjandus- ja haridusküsimusi käsitlevad kirjutised, arutlused kirjavara, rahvahariduse ja koolielu üle. Valmina on esitatud Vändra metsa karudest pajatav värsslugu „Päts“, mis tudengite lauluna tuntud siin ja kaugemal. On esimese pääsukesena eesti perioodikas Masingu oma käega tehtud illustratsioon „Maddi Rein“. Paljudes kirjutistes võitleb Masing rahva ebausukommete ja vaimupimeduse vastu: rumaluse kaotamiseks on vaja häid talurahvakoole, kus „targaste õppetud koolmeistrid“ õpetavad seda, mis talupojale vajalik.
Nädalalehe rikkalik sisu pakub lugemismõnu Masingu väga elava keele poolest. Kui varasemate sajandite eestikeelne kirjasõna lähtus eeskätt kiriku vajadustest ja oli vaimuliku sisuga, siis uut mõttelaadi ja sisu pakkuv populaarteaduslik väljaanne vajas, tingis uute väljendusvahendite kasutust, rahvakeelest, teistest keeltest abi otsimist, iseenese tarkusega uute sõnade kasutusele võtmist. Sellega saigi Masing kiiduväärselt hästi hakkama, tuues kirjakeelde palju uusi sõnu.
Mitme võõrkeele valdajana kasutas ta oma lehes arvukalt võõrsõnu, kreeka-ladina ja prantsuse tüvesid, eeskujuks saksa keel. Näiteks ühiskondlik-poliitilisi mõisteid tähistavad departemang, kantselei, kontor, parlament, senat; riigiametnike nimetused konsul, minister; relvajõududega seotud armee, brigadir, husaar, komandör, markitant, trumpeeter ’trompetipuhuja’, ulaan. Rohkesti on sõnavara finants- ja majandusalalt intress, kapital, krediitkassa, oksjon, pank, pankrot, protsent, eri maade rahade nimetusi imperiaal, liir, luidoor, zlott.
Arvukas on loodusteaduse mõisteid tähistav sõnavara, nagu boa, geiser, hüdra, meriino, metall, inimese arstimisega seotud invaliid, kliinik, lantsett; tehnika alalt aeronaut ’õhusõitja’, aerostaat ’õhupall’, kultuuri valdkonnast gümnaasium, komödiant, koraan, klaver, magister, inglise laensõnad punš, viski, porter ’kange must õlu’.
Kirjakeeles uudsetena tulevad lehes esile vene päritoluga sõnad poolvernik ’poluvernik, pooleusuline’, puusta ’tühi, kasutamata’, rogusk ’niinekiust riie’, tsaaririigiga seotud prikassik ’järelevaataja’, sotnik ’sadakonna ülem’, tentsik ’teenindav soldat’, kibitka ’postisaan’, ragatka ’teetõke linnapiiril’, ukaas ’senati kehtestatud seadus, käsk’ jt.
Ilmekaks ja huvitavaks teevad Masingu lehe lood murdesõnad, uued liitsõnad, tuletised, sõnapaarid. Leidlik on ta uute terminite seletamiseks liitsõnu moodustades, näiteks meteoor on tulekivi, tulepall, ekvaator on maavöö, vulkaan maakorsten, nafta maavaik, asbest kivikangas, skelett kontmees ehk kuivik, arhiiv kirjakogu, silp poolsõna, täishäälik häälega pookstav, eesti kirjaviis maakeele kiri.
Nädalalehes on rohkesti kas tähenduselt vastanduvaid sõnapaare, nagu elu-surm, rikkus-vaesus, haigus-tervis, annab-võtab, kurvastab-rõõmustab või tähenduslikult lähedasi paare austud – suureks kiidetud, rõõm-rõõmustus, pettus-petmine. Halbadest asjadest kirjutades muutub Masing eriti emotsionaalseks ja sõnapaarid arenevad kolmeliikmelisteks või pikemateks jadadeks: meel, mõistus ja tarkus; priske, lahke ja rõõmus; kore, vali ja liigarmutu; kuri vaim, tont ja kandja; kõrk, suureline, uhke ja kuulus. Masingu sõnapaare ja jadasid ühendab ning iseloomustab alliteratsioon ja onomatopöa: riisuma ja röövlima, tarkus ja tundmine, vilu ja vihmane, vurisemise ja vuhisemisega. Need hoiavad üleval lugeja huvi, tekitavad tundeid ja osutavad Masingu oskusele tunnetada eesti keele olemust, tabada ja rakendada keele stiililisi väljendusvõimalusi.
Marahwa Näddala-Leht on näide ajalehest kui kultuuritegurist oma ajas, XIX sajandi alguskümnendeil, mil „haige terwist, waene abbi, häddalinne kergitust“ igatses, talurahvale teadmiste jagaja, ajakirjanduses eeskuju ja traditsiooni looja.
Kes olid Masingu liitlased uue tähe elluaitamisel? Missugused kirjanikud seda tähemärki oma loomingus tarvitama asusid?
Kõige usinam ja veenvam õ-tähe vajaduse põhjendaja ja kasutaja oli muidugi Masing ise oma trükitekstides ja ennekõike Marahwa Näddala-Lehhes. Tubliks toetajaks oli sõber Johann Heinrich Rosenplänter, ajakirja Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache11 toimetaja, kes pooldas põhimõtet, et iga keeles leiduva hääliku jaoks peaks kirjas olema vastav märk, seega ka õ tarvis, ja avaldas loetelu sõnadest, milles tuleks õ-d kasutada.
Masingu eluajal õ-hääliku märkimise vajadust küll tunnistati, kuid praktikas jäädi kauaks kinni senisesse traditsiooni. Ka uue kirjaviisi rajaja Eduard Ahrens polnud päris selgusel, mis häälik õ on, vaid kujutles seda kokkusulanud ja koos häälduva oö-na ning arvas, et õ-tähte võidaks kasutada vaid rahvaraamatutes, kus see vähe silma torkab.
Küll aga jõudis õ Tartu ülikooli usuteaduskonnas õppijate kõrvu ja silmade ette esimese eestlasest eesti keele lektori Dietrich Heinrich Jürgensoni (1804–1841) loengutes, kus õppetekstidena kasutati Masingu Marahwa Näddala-Lehte.
Friedrich Robert Faehlmann uuris eesti keele lektorina õ-hääliku eripära ja tunnustas Masingut sellele omaette märgi leiutamise eest. Gustav Heinrich Schüdlöffel, Ahrensi naaberkihelkonna Jõelähtme koguduse hingekarjane, kasutas õ-d teoses „Toomas Westen, Lapo rahwa uso ärataja Norra maal“ (1844), Caspar Franz Lorenzson „Jenowewa“ tõlkes ning ka Friedrich Reinhold Kreutzwald hakkas õ-d kasutama, kui asus tõlkima ja mugandama J. H. D. Zschokke teost „Branntweinpest“, millest sai tänu Jürgensoni üksikasjalikule keelenõule Lauluisa esimene proosateos „Wina-katk“ (1840). Otsustavaks sündmuseks kirjasõna ajaloos kujunes Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine 1872, misjärel otsustati Jakob Hurda ettepanekul seltsi väljaannetes kasutada ainult uut kirjaviisi: nii muutus ka õ-tähe kasutamine kirjalikes tekstides laialdasemaks ja see pääses uue kirjaviisi koosseisus sajandi lõpul üldkasutusse. Kuidas käis uue kirjaviisi ja õ-märgi käsi kirikuraamatuis luteri koguduste sünnimeetrikate põhjal täpsemalt, sellest väga põnevast poleemikast saab lugeda Fred Pussi põhjalikust uurimusest „Kirjaviisivahetus kirikuraamatutes“.12
Tänavu tähistatakse eestikeelse raamatu 500. aastapäeva. Mille poolest erineb varajaste eesti trükiste keel praegusest kirjakeelest kõige enam?
Kõige enam muidugi ortograafia poolest, sest varaste eesti trükiste kirjapilt on väga kirev, lahtilugemine keerukas. Tekstide koostajad olid välismaalased, kes kohalikku keelt õppisid ja seda ladina ja alamsaksa ortograafiast lähtuvalt kirja panid. XVII sajandist peale oli eeskujuks ülemsaksa ortograafia, mille põhimõtted on aluseks eesti kirjakeele ajaloos tuntud vanale kirjaviisile, ligi kaks sajandit kasutusel püsinud kirjakujule, seda tänu 1739. aastal ilmunud autoriteetsele väljaandele „Piibli Ramat / se on keik se Jummala Sanna“.
1822. aastal soovitas soomlane Adolf Ivar Arwidsson eesti keeles tarvitusele võtta soome ortograafia. Uue kirjaviisi nime all said need põhimõtted tuntuks Kuusalu pastori Eduard Ahrensi grammatikast (1843). Maksvusele pääses rahvakeelele toetuv kirjakuju pärast tuliseid vaidlusi alles XIX sajandi lõpul. Üksikküsimustes arutelud kestsid, omanäolisi kirjaviisi muutmise ettepanekuid tegid Mihkel Veske, Karl August Hermann jt. Aru peeti Tapa-Tartu-Tallinna-Tartu keelekonverentsidel aastatel 1908–1911. Tänapäevane kirjakuju pärineb peamiselt Johann Voldemar Veski toimetusel ilmunud „Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamatust“ (1918) ja kõik järgmised õigekeelsussõnaraamatud on üksiksõnade ortograafiat täpsustanud. Seda teeb kindlasti ka Eesti Keele Instituudis koostamisel „Eesti keele sõnaraamat ÕS 2025“.
Väga palju on sajandite jooksul muutunud ka keele sõnavara. Muutuvad ajad ja kombed ning loomulikult keel koos nendega. On ju keeles algupärased igivanad omasõnad, soomeugriline sõnavara, nii-öelda esivanemate pärandus, kontaktide tõttu naabreilt või võõrsilt omandatud laenud ning keele enese võimaluste (liitmine, tuletamine) rakendusel loodud uued sõnad, tuletised, lisaks tehistüved, häälikute kombineerimise teel loodud sõnad, sealhulgas Johannes Aaviku algatus (veenma jt).
Kirjakeele sõnavara ajalugu vaadeldes selguvad perioodid või aastakümned, mil üks või teine sõnavara täiendav mõjur on olnud ülekaalus. Näiteks kui keskaja Eesti- ja Liivimaal püsis ametliku keelena alamsaksa keel, tulid kirjakeeles kasutusele sajad alamsaksa laenud, mida kohtame vana kirjakeele tekstides ja mille laenulisust enam ei tajugi. Need näitavad keskaegse Euroopa elukorralduse tulekut Eestimaale: amet, arst, haamer, hunt, kinkima, kool, lust, pann, müür, vorst jpt. Põhjasõja järel kaheks sajandiks Vene tsaaririigi koosseisu langenuna sigines kirjalikesse tekstidesse hulk vene laensõnu: kapsas, kopikas, rubla, munder, präänik, rosolje, sikuska jt. Soome laenude tulv meie kirjakeelde sai hoo XIX sajandi viimasel veerandil ja jätkus Johannes Aaviku keeleuuenduse käigus: aade, aare, esimees, hetk, harras, julm, jäik, sünge, tajuma, tehas, uljas, väide, väär, ülev jt. Soome laene lisandub meie kirjakeelde jätkuvalt, näiteks reka, romu, romula jt.
Tänapäeva kirjakeele sõnavara on kõige tugevamalt inglise keele mõju all ja uute laenude kinnistumine sõltub ennekõike kasutajaist.
Missugune näeks vanas kirjakeeles välja õnnesoov eesti raamatule?
Õnne eesti raamatule, rõõmu sõnaseadjale, jõudu lugejale! – Seadsin selle Heinrich Stahli kirjaviisi, sõnad on ta tekstides olemas, välja arvatud eesti. Vanas kirjaviisis tekst võiks olla toodud gooti trükitähtedega. Mul seda võimalust ei ole. Kirjutan ladina tähtedega ajastuomases vormistuses, seega: önne ehsti rahmattolle, röhmo sannasehdialle, joudo lugkejalle!
Toredat eesti raamatu aastat!
1 Valve-Liivi Kingisepp, Õ-tähe teest meie kirjakeelde. Rmt: Emakeele Seltsi Aastaraamat 2016, nr 62. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, 2017, lk 281–291.
2 Valve-Liivi Kingisepp, Kun õ tuli viron kirjakieleen. – ELO. Tuglas-seuran jäsenlehti 2018, nr 5, lk 26-27.
3 Kristiina Praakli, Taavi Pae, Õ. – Keel ja Kirjandus 2021, nr 12, lk 1035–1057.
4 Taavi Pae, Teekond õ/ö piiritähiseni Saaremaal. – Oma Keel 2021, nr 1, lk 3–8.
5 Valve-Liivi Kingisepp, Otto Wilhelm Masingu (1763–1832) päev Lüganusel. – Keelekaitsja 2007, nr 7, lk 82–86.
6 Vallo Reimaa, Õ-tähe tänapäevane kuju sündis Lüganusel. – Postimees AK 14. I 2023.
7 Kaja Toikka, Lüganuse kool võiks kanda Masingu nime. – Postimees AK 14. I 2023.
8 Valve-Liivi Kingisepp, Otto Wilhelm Masingu „Marahwa Näddala-Lehhe“ võlus. – Oma Keel 2021, nr 1, lk 9–16.
9 2024. aasta suvel etendus Viru-Nigula Hariduse Seltsi eestvedamisel sealse pastoraadi õuel „Ottõ“. Otto Wilhelm Masingu elu ja tegevust tutvustava näidendi kirjutas ja lavastas Jaune Kimmel. – Toim.
10 Kristiina Praakli, Keel kütab kirgi 10. Kuidas Otto Wilhelm Masing roika ja rõika abil maarahvale õ-d selgitas. Rmt: Keelde. Keelel. Keelest. Pühendusteos Külli Habichtile 60. sünnipäevaks. Emakeele Seltsi Toimetised nr 84. Koost Külli Prillop ja Annika Viht. EKSA, 2024, lk 320–332.
11 Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache (’lisandusi eesti keele lähemaks tundmaõppimiseks’) oli esimene eestiaineline teaduslik sariväljaanne, mis ilmus aastatel 1813–1832.
12 Fred Puss, Kirjaviisivahetus kirikuraamatutes. Rmt: Emakeele Seltsi Aastaraamat 2017, nr 63. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, 2018, lk 166–200.
