Lavastuse algus on paljutõotav: kosmopoliidist külafilosoof, kauboikirjanik Herbert Aab (Ivo Uukkivi) on naasnud kodukanti, et oma hajevil loomejõuressursidki koju kutsuda. Ta kuulab raadiost omaenda loomingut lahkavat kirjandussaadet, osutudes selle põhjal geeniusena tunnustamatuks, kuid näib, et ta on sellega ka ise päri. Tema otsingute vaheetapist annab aimu samuti raadiost kuuldud info, et hiljuti üllatanud Aab kultuuriüldsust „aktsioonpuhanguga” noorte laulu- ja tantsupeol, kus ta ärgitanud nooremat põlvkonda elu ja vabadust mitte maha magama ning tulistanud usu, lootuse ja armastuse märgiks õhku kolm lasku. Algussituatsioon koos kavalehelt loetud Herbert Aabi senise elulooga loob eeldused häälestumaks peategelase ammendumishirmudele.
Uku Uusbergi teatrilaad on oma sõnumit kandvast vormist alati teravdatult teadlik, kuid see ei tähenda mingit iroonilist või pelgalt välist vormitrikitamist. Enamasti tuleb seda, millest tema tegelased kõnelevad, võttagi sõna-sõnalt, kartmata selle näilist banaalsust ning otsimata selles vastandtähenduslikke või jutumärgistatud alltekste. Tundlik ja sõnumiga sünkroonis vormivõttestik aitab sõnade sisu künismifiltrist läbi kanda ning sulgude, jutumärkide ja emotikonide väljavabandavast slepist puhtaks raputada. Oma lavakooliaegse „Loomaaialooga” näitas Uusberg eriti veenvalt, et välised trikid, millega tegelased justkui oma argist dialoogi maskeerivad, pole tegelikult midagi muud kui psühholoogiline hüperrealism paljastamaks lavastuse lõpuks nende maskide alla barrikadeerunud inimese tegelikku kaitsetust ning samal ajal värskendades siira sõnumi lavalist kõla. Ühesõnaga, sõnumile, mida oleme künismist küllastunud kontekstis harjunud banaalseks pidama, tuleb leida tugev tajukeskkond, mis meid omaenda kimbatusest üle aitaks.
„Pea vahetuses” toimis selles funktsioonis muusika. See ei olnud dekoratiivne kujunduselement ega ka publiku assotsiatsioone intellektuaalselt keerukamatele tõlgendusradadele ärgitav erguti, vaid konkreetne lavastuse tegelane, kelle kaudu sisendati vaatajale aistilisel tasandil, et see harmooniale häälestumise tung, millest kaks peategelast kõnelevad, ei ole lihtsalt eskapistlik äraigatsus, vaid reaalne tegevus, mille praktiseerijail on midagi tõesti kaalul. Publiku teadmine sellest, et nii lavategelaste elu kui ka neid väljendavad sõnad on tõeliselt haavatavad, sündis tänu sellele, et dialoogile oli leitud tugev tajuekvivalent, mis ei lasknud nende sisu näha tühipalja sõnakõlksuna. Mõnes mõttes oli „Jõud” tõepoolest selle seisundi järgmine etapp, resignatsioon pärast hetkeks leitud harmooniat. Kontrast kandvaks kavatsetud pauside ja Pärt Uusbergi võimsa muusika vahel oli siin suuremgi kui „Pea vahetuses”, kuid paraku ületati siin mingi tunnetuslik pingepunkt, nii et pausid ja ellipsid rebenesid dramaturgilisest koondkangast välja ning muusika hakkas hõredas lavastuslikus õhustikus elama omaette elu.
Needsamad sõnasõnaliselt siirad elutõed, mis on senistes lavastustes avanenud mängu kaudu, jäidki „Jõus” üksnes sõnade kanda, see kammitses tegelaskonna ja sündmustiku aga üheplaanilistesse sümbolitesse. Pelk „sümboliseerimine” teatrilaval on aga pahatihti tupiktee. Pulli talli liivapõrandale laotus lahti kogu Herbert Aabi sisemine potentsiaal, eesotsas punasesse ja valgesse riietunud südame ja mõistusega (Alo Kõrve ja Argo Aadli), lisaks neile liikus laval veel paarkümmend muud elujõuaspekti, kes koondusid ühtsesse hoovusse vaid lauluhetkedeks, muul ajal toimisid aga peategelase tahte vastaselt, ähvardades teda energiast ilma jätta.
Moodus, kuidas Herbert Aabi mikrokosmilised kiud oma peremeest väe võtmeni püüdsid juhatada, leiab oma staatilisele sümboolikale žanrimääratluse „muusikaline müsteerium” näol muidugi põhjenduse, kuid see põhjendus jäi üksnes kontseptuaalseks ega aidanud protagonisti seisundit tajutavaks tõlkida. Selle seisundi staatilist välisvormi väljendas kogu lavastuse kestel kramplik risus sardonicus peategelase näolihastes ning sisemist pulbitsust ja entroopiaohtu etendas koori liikmeskond, kuid kahe peale kokku ei tekkinud vastaspinget, vaid sõna otseses mõttes käegalöömismeeleolu. Näis, et Uukkivi pidi selleks, et oma siseimpulsside mässu avada ja nende tallermaaks olevat tühja hülssi mängida, kogu oma loomupärase jõu justkui maha keerama. Samuti jäi groteski taotlev koor läbilavastamatuks, selle kaootilisus ei mõjunud kaosena, vaid kasutamata võimalusena. Alles lavastuse lõpus, kui raadiost kostis taas tuttav kirjandussaade ning Aab helistas saatesse, keerates vestlejate miinusmärgilise kergluse teise kerglase miinusega plussiks, samastades nende kõrgvaimsust simuleeriva snobismi tervitusrubriigiga ning tellides neilt oma isa lemmikloo „My way”, saame taas aimu, et selleski lavastuses oli tegelikult püütud teadlikult kõndida sel piiril, kus siirus ja iroonia teineteist vastastikku tugevdavad. Paraku oli seekordne vorm liiga riskantne ning lavastus lagunes raami sees laiali. Talli enda keskkond jäigi pea ainsaks meeleliselt tajutavaks pidepunktiks, mis vaataja jaoks lavastuse sõnumit toetas.
„Jõud” tõi esile nii autoriteatri plussid kui ka miinused. Uusbergi lavastused on alati loodud väga õnneliku käega, kus lavastaja on ühtlasi ka dramaturg, truppki koosneb kuuldavasti peaasjalikult mõttekaaslastest ning heliloojaga on eriti lähedane side. See võimaldab luua geeniuse laia pintslitõmbega ja sõnumi tasandil ilmselt suuri vaidlusi ei teki. Kui aga sõnum on sedavõrd vormist sõltuv, nagu Uusbergi lavakeeles, siis võib mõnikord ilmneda ka „liiga” õnneliku loomelabori pahupool. Nimelt see, et puudub materjali vastupanu ületamisest sündiv poleemiline pinge, elekter või lisaenergia, mis võib ilmselt tekkida aga siis, kui mõni muutuja loome- või eneseotsingu teel annab mõista, et otseteed minna ei saa, tuleb otsida teisi lahendusi. Küsimus pole selles, et loominguprotsess peaks toimuma kunstlikult raskendatud töötingimustes, pigem selles, kuidas teha iseendale ja seeläbi ka vaatajale tajutavaks samasugune harmooniale häälestumise valu, nagu „Pea vahetuse” kahe koolivenna kohtumises, kus sõnade üksühene tähendus sai sõnamängude tagant avaneda vaid tänu tundlikult leitud raamistikule, mis lõi meeltele pidepunkti.
