Jüri Talvet, See maa peal saladuseks jääma pidi. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2024. 128 lk.

Jüri Talveti tähtsus eesti kirjandusloos on vaieldamatu. Tõlkijana on Talvet vahendanud hispaania-, portugali-, katalaani- ja ingliskeelset luulet. Poeedi ja võrdleva kirjandusteadlasena on ta üks eesti luule tutvustajaid väljaspool kodumaad ning selle paigutajaid maailmakirjandusse. Talveti luulekäsitlustes on nii laia mõõdet kui ka sügavust. Seega on austus ja teatav aukartus Talveti luule ees loomulik. Tema luule ligitõmbavalt lihtne vorm kätkeb tihedat intertekstilist sisu. Tõsi, lugemiselamuseni on võimalik jõuda ka luulekogu või üksikteksti kultuurilise vihjevõrgustiku täieliku dekodeerimiseta. Teatavat muukimist võib siiski proovida ning uue luulekogu pealkiri „See maa peal saladuseks jääma pidi“ annab lugejale korraga kätte vähemasti kaks võtmekimpu.

Maised ja taevased saladused

Luulekogu pealkiri on naksatud luuletusest „Und nägin“ (lk 12), kus uinunud lüüriline mina saab jumaliku poja. Teksti tuumaks on värsipaar: See maa peal saladuseks jääma pidi. / See taeva vabaduseks jääma pidi. Lugejal tekib sellega ootus saada mõndagi teada taevalikest saladustest, millest lüüriline mina võiks kaude ja hiilivalt mujalgi rääkida. Ja lugeja ei pea pettuma: Jumalast kõneldakse veel mitmes tekstis, sealhulgas erakordselt mõjusalt luuletuse „*Kes tõeliselt armastavad“ lõpuvärssides: Jumal keda keegi näinud ei ole / ega kaotada ei oska (lk 106). Arutelud taevase üle ei ole definitiivsed ega ka defineerivad ning lugejale jääb nende tõlgendamisel meeldiv vabadus.

Pealkiri võib ka vihjata, et poeet on jõudnud pikal elukaarel tõdemuseni, mis võinuks jääda sõnastamata, jääda saladuseks ja igaühel enesel avastada. Näiteks sõnastatakse luuletuses „*Jätnud olid mulle jõulukingi“ pikkade vahemaade võõristav, kaugendav mõju, mis on vaid esialgne ja taandub hiljem (lk 13). Vahemaast ja kaugusest räägib ka „*Udusel vihmasel päeval“, ent siin nenditakse igatsevalt: kuigi kogu elu on valmis, .. oled liigkaugel, et pugeda mu .. vihmavarju alla (lk 20). Vahemaa armastatute vahel pole mõistagi ainus tundesaladus. Tugevaid ja kauneid tsitaate saab kogust noppida teisigi: Iga armastust, / olgu see tõeline, ei saa rusust / üles ehitada (lk 38), kuna elul niikuinii mõtet pole, / siis jätta üritamata see, milleni / käsi ei ulatu, jalg ei kompa / ja silm ei seleta (lk 69).

Elusaladuste alla liigitatavaid mõtteteri võiks teosest noppima jäädagi, kuid maise ja taevase saladuse eritlemine polegi selle puhul nii lihtne. Unenäolisus ja absurd, mida esineb mitmes tekstis, hägustab piirid maise ja taevaliku, aga ka möödunu, olevase ja eelseisva vahel. Minevikus nähakse tulevikku ja tulevikus minevikku. Luulekogus jäävad pulseerima võtmemotiividena ema ja Auli tänav, mille juurde poeet ikka ja jälle tagasi jõuab. Need motiivid suhestuvad omavahel: mainides Auli tänavat, on tajutav ka ema kohalolu. Õigemini võib küsida, kas Auli tänav oleks tema ise ilma emata. Kas lüüriline mina oleks tema ise ilma Auli tänava ja emata?

Jüri Talveti kohta kasutatakse maamesilase kujundit, mille on elegantselt avanud Arne Merilai: „koduselt maavillane ja toimekalt ülemaailmne samaaegselt, ilma vähimagi katakreetilise vastuoluta“¹. Uues luulekogus on Talveti arutelu kodu, kauguste ja rändluule üle lausa pildiliselt nauditav. Maamesilane jõuab teatava rütmilisusega ikka ja jälle tagasi Auli tänava kollase heki juurde – maitseb küll nektarit siin ja seal, ent naaseb ta vähemasti vaimusilmas oma kodupessa. Veel kord Merilaid tsiteerides: see on maamesilase „usaldatav omailm, mis läheb rohkem korda kui muu kirev“².

Eruditsioon ja mudellugeja

Jüri Talveti luule tarkus on sümbiootiline sulam elukogemusest, kultuuriteadmistest, laiast silmaringist ja arusaamast, et pelk manitsus ühiskonda ei kandu. Erudeeritud inimene, kes Talvet kahtlemata on, kõnetab lugejat viisil, mida on kirjeldanud Gerald Durrell heast õpetajast rääkides: „Theodores aga mitte ainult et rääkis minuga kui täiskasvanuga, vaid ka tegi näo, nagu oleksin ma niisama tark nagu tema“³.

Siinkohal võib näiteks tuua Talveti intertekstitiheda luuletuse „Santa Apolónia jaama ees“: Santa Apolónia jaama ees puhastab / väike helepäine portugali neiu kingi / neegril kes jalg üle põlve puhub suust / suitsurõngaid lobiseb kõrvarõngasse / Äärepealt komistasin / samba varjuga kokku sulanud neegritüdruku / silmade otsa kerjakarbi otsa [—] (lk 9).Teksti mõistmine nõuabkodutööd, ent ometi ei tekita autori silmapaistvad teadmised jõuetust. Pigem annab autor intrigeeriva võrrandi, mida lugeja saab endale meelepäraselt lihtsustama asuda.

Näiteks nii: luuletuse sündmustik on paigutatud Lissaboni, Portugali vanimasse rongijaama, mis on nime saanud hambaarstide pühaku järgi. Legendi kohaselt tõmmati Apollonial välja kõik hambad. Jätkates selle teadmisega luuletuse dekodeerimist, seostub kingi puhastav neiu talumatu hambavaluga: tekib eeldus, et neiule on ta amet ebamugav. Portugali neiu puhastab kingi suitsetaval neegril, kelle sugu pole tekstis mainitud, kuid kes jätab endast pigem maskuliinse mulje. Tekst ei piirdu olustikukirjeldusega. Poeedi mõtted liiguvad Toronto ülikooli teadlannale, küsides, missugune võiks olla tema seisukoht, kui ta selle vaatepildi otsa komistaks. Kuigi tekstis on ära nimetatud isegi soouuringute keskuse kabineti number, ei õnnestu teadlanna isikut tuvastada. Autori järgmine väike mõttehüpe (sulgudes) liigub Eestisse virtuaalkuke juurde, kes nokib lüürilise mina interpunktsioonivigade kallal. Kultuuriliste isikuvihjetena on mainitud veel Fernando Pessoa ja tema pseudonüüm Alberto Caeiro.

Luuletus on niivõrd tihe, et vajaks „Suitsu nurga“ laadis kullipilguga värss-värsilt mõtestamist. Muidugi võib proovida dekodeerida ka kogumiku avaluuletust „Nada“, kus teiste seas on mainitud ja tsiteeritud hispaania barokkluuletajat Tirso de Molinat. Ei nende ega teiste vihjerikaste tekstide puhul tunne lugeja end küündimatuna. Veel kord Durrellilt sõnu laenates võib Talveti rikast stiili kirjeldada ka nii: „Theodorese teadmised kõige olemasoleva kohta olid ilmselt ammendamatud, aga ta pakkus neid välja kuidagi nagu häbenedes, nii et jäi mulje, nagu ei õpetakski ta sulle midagi uut, vaid tuletaks pigem meelde seda, mis sul ühel või teisel põhjusel on ununenud“⁴. Talveti luule lugejale tunduvad kõik vihjed tuttavad – need olid tal lihtsalt meelest läinud. Lugeja peab autoriga koostööd tegema otsekui Umberto Eco mudellugeja: „Mudellugeja on õnnestumistingimuste kogum, mis on tekstiliselt määratletud ja mille tingimused peavad olema rahuldavad selleks, et tekst saaks oma potentsiaalses sisus täielikult aktualiseeruda“⁵. Teksti avatus lugejale säilib, kui lugeja ise on teksti suhtes avatud.

Mainituga luulekogu isikuvihjed muidugi ei piirdu: Dante Alighieri, Petrarca, Pedro Calderón de la Barca, Frida Kahlo, pühak Franciscus, Juhan Liiv, pühendusluuletused Cervantesele ja Albert Camus’le jne. Nimepillamist võiks siinkohal jätkata, kuid Talveti tekstis endas ei ole nimed juhuslikud, vaid hoolega valitud. Näiteks on Mehhiko maalikunstniku Frida Kahlo isikupärased tugevad näojooned säetud kirjeldama üldsusele tundmatu Elga-tädi välimust: Lätist saadud suujoon, kulmukaared, / või on ta hoopis Frida Kahlo? (lk 29). Kuigi Kahlot mainitakse vaid hetkeks, on ta selle teksti ikonograaf.

Lausekujundid tähendusvälja avardajana

Sõnakorduse ja temaatika põime luuletuses „Kogemata“ (lk 15) avab sõna kogemata semantika: ekslikult, tahtmatult, teadmatult. Ekslikult võetakse kaasa nahast kohver, tahtmatult võetakse kaasa pisike poiss, kes veetakse sunniviisiliselt nii Siberisse kui ka suurte suurde ellu – lapsepõlvetus kaasub tahtmatult, kogemata. Kogemata poisipõngerjaski / sinu kleidisabas, / kogemata küüditatud / Siberisse / suurde ellu, / suurte ellu. / Kogemata.

Selle tekstiga avab Talvet raamatus küüditamise teema, mis kajastub ka luuletustes „*Öösel Auli nurgalt“ värssides: Öösiti viiakse ära / sambaid rahvaid (lk 17).

Lausekujundite seas on üks mängulisemaid siire ehk mõtteliselt seotud sõnarühma (lause või osalause) katkestus värsirea piiril. Siirde puhul kandub osa mõttetervikust järgmisse värssi, misläbi muutuvad laused ja värsid eritähenduslikuks. Talveti kogumikus esineb siiret palju. Iseäranis haarab tähelepanu üleni siirdeline „Luuletus juba tuntud laadis“, milles siire pehmendab teemakäsitlust. Algusvärsse Hommikul lõikusin õunu ja keetsin / moosi Keskpäeval käisin matmas lugedes jääb esiti humoorikas mulje, et hommikune moositegu ebaõnnestus ning kõrbenud keedis oli vaja maha matta. Järgnevalt selgub: moosi Keskpäeval käisin matmas / Marit Alguses lõi kalmistul välku (lk 36). Siirde mänguline pehmendus võimaldab haakida teksti juhtmõttega: surma ja Jumalat mõtestab igaüks omamoodi, kuid siiski on maiseid asju, nagu näiteks õunamoos, millest me ühteviisi aru saame: keedetakse õuntest ja tarvitatakse pudruga.

Talveti luule vormiküsimusi uurides sugeneb kiusatus taanduda kübervareseks, sest autori mäng suurtähtede ja interpunktsiooniga on muljetavaldav nii eelnevalt vaadeldud luuletuses kui ka kogumikus tervenisti. Veel jäävad aga valdavas vabavärsilisuses silma üksikud lõppriimile allutatud luuletused, mis on kogumikku paigutatud tajutava rütmiga: „Üks naine“ (lk 7), „Kui minema pead“ (lk 122) ja samariimiline nelivärss „*Siin maa peal puhub tuul, ema“ (lk 72). Nagu Talveti intertekstuaalsus, pakub ka Talveti värss uurijale põnevat ja sütitavat materjali: värss on küps, ent mitte igavalt ühtlane, ometi ei ole see ka ebaühtlane; värss on vaba, ent sugugi mitte rütmita.

Luulekogu sisult ja vormilt mänglev olemus meenutab mesilastantsu, mis aga ei juhata parimale nurmele, vaid aktualiseerib eksistentsiaalsed küsimused: kas ja miks me oleme siin? Luulekogu viimane luuletus algab sõnadega sel sõja-aastal. Jõudsin oma käsitluses tähelepanu pöörata vaid luulekogu mängulistele ja intellektuaalsetele tahkudele, samal ajal kui jäine rahn levitab oma külmust. „See maa peal saladuseks jääma pidi“ ei peida olnud, olevaid ega ka eesseisvaid sõdu – pehme välimusega maamesilase astel on terav.