Ott Kadarik on tuntud ja tunnustatud eesti arhitekt, kes praktiseerib 2000. aastate algusest ning on Mihkel Tüüri kõrval partner arhitektuuribüroos Kadarik Tüür Arhitektid. Kadariku osalusel valminud tuntumad arhitektuuriobjektid on teiste seas Tallinna Rotermanni kvartali uushoonestus, rekonstrueeritud Tammsaare park ja Tartu Kvartali keskus.

Arhitektuuriloome kõrval tegeleb Ott Kadarik ka kujutava kunsti vormidega ning on eksponeerinud oma töid mitmel isikunäitusel. Viimane Kadariku isikunäitus „Kolbad ja rümbad“ toimus 2023. aastal Tallinna ülikooli teadusraamatukogus, kus olid eksponeeritud gyotaku– ehk kalatrükiteosed. Näitusel oli tugev seos Jaapaniga: gyotaku-meistriks saamine on sealses kultuuris kalameestele auasi. Kunsti- ja arhitektuurihuvilisele publikule on 2000. aastate algusest peale teada-tuntud ka Kadariku Jaapani-aineline fotolooming, mida on samuti näitustel eksponeeritud.

Fantaasia ja tegelikkus

Ka kõnealune näitus sobitub sujuvalt Ott Kadariku loometöö ja näituste ritta, sest selgi korral on teostel tugev seos Jaapaniga. Näitusel on eksponeeritud Jaapanis tehtud segatehnikas joonistused: kujutatud on arhitektuurivaateid, aga ka mälestusi lapsepõlvest. Fookus on seejuures käelistel ja traditsioonilistel võtetel. Kuna arhitektide eneseväljendus on aasta-aastalt järjest digitaalsem, tähendab konventsionaalsete tehnikate juurde naasmine vana taasavastamist arhitekti igapäevatöö kõrvalt. Kadarik kasutab joonistuste tegemisel nii pliiatsit, sütt, pastelle kui ka akrüüli. Teemadest domineerivad Jaapani hoonete visandlikud vaated, mis žanri poolest kompavad piire arhitektuuri ja kujutava kunsti süžeede vahel. Kuivõrd keskmisele vaatajale ei pruugi see liiga suurt rolli mängida, on interdistsiplinaarne lähenemine igati teretulnud ja loob aluse laiemaks diskussiooniks.

Arhitekti ülesanded on pidevas muutumises: pelgalt majade projekteerijast on saanud ruumilise keskkonna looja. Näitustel vaba kunstiloominguga esinev arhitekt on osaliselt ühtlasi kuraator. Isikunäituse korraldamisel on lõimitud omavahel sümpaatselt arhitekti, kunstniku ja kuraatori roll.

Kui tulla tagasi joonistuste juurde, siis näeb seal klassikaliste ja nüüdisaegsete teemapüstituste sidumist: need on ühtaegu kujutamislaadilt klassikalised ja veidralt laialivalguvad, kuid kindlad ja staatilised. Eraldi tuleks tähelepanu pöörata kujutatud hoonetele. Kunstniku loomingu hulgas on nii ehitatud keskkonna fragmente kui ka fantaasiapilte, mille sümbioosis hägustavad piirid. Näituse esimesed neli teost torkavad silma oma võimatuse tõttu, kuna omavahel on sulandatud äratuntavad linnavaated ja kujutluspildid. Järgmised teosed on kohaspetsiifilised ehk pealkirjastatud selle järgi, kus need on skitseeritud.

Iga teos on lisaks signatuurile saanud kaks jaapani hanko ehk pitsatiga tehtud templit, mida kasutatakse Jaapanis siiamaani isikumärgina. Kadarik kasutab oma initsiaale O ja K, tembeldades teosed punases toonis nii ladina (üleval) kui ka jaapani (all) tähestikus. Kuigi traditsiooniliselt asendabki Jaapanis tempel autogrammi, ka ametlike dokumentide signeerimisel tänase päevani, siis siin on esindatud kõik kolm varianti: kaks templit ja lääne kultuuris tuntud allkiri. Selle üle võivad tänulikud olla tulevased kunstiajaloolased – teoste ja kunstniku kokkuviimine on lapsemäng.

Jaapani aines viitab ka arhitektide reiside ja loomingu omavahelistele seostele. Meie arhitektuuripildis on see parajasti esil ka arhitektuurimuuseumi näitusel ,,Arhitekti pilguga. Kuidas lääs koju toodi?“, kus on vaatluse all Eesti arhitektide reisid välismaale Nõukogude ajal. Teema on olnud köitev ja aktuaalne aastakümneid: arhitektuurihuviline tahab ikka ja jälle teada tuntud arhitektide reisidest ning tõmmata reisikogemuste ja arhitekti loomingu vahele paralleele. Seda on tehtud palju näiteks Raine Karbi ja tema tuntud hoonetega. Ott Kadariku isikunäitus on omamoodi tõestus, et reisimine ja reisimise eksootika ei ole väljalt kadunud ja on endiselt erialastes aruteludes alles. Arhitektide reisikajastused annavad võimaluse analüüsida välismaise ehituskunsti mõju nende loomingule, nii praegu kui ka tagasivaates.

Kartulid ja porgandid

Ott Kadariku näituse pealkiri viitab uuele testamendile, täpsemalt mõttele Pauluse esimesest kirjast korintlastele: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“ (1Kr 13:13). See väljendab õpetust, mille kohaselt on armastus tähtsaim isegi usust. Armastuse asendamine kartuliga näituse pealkirjas on tore sõnamäng ning pakub tõlgendusruumi. Samanimeline teos „Kartul“ kõneleb autori lapsepõlvest Lasnamäel ning nn lasnaka identiteediga kaasnevast ühtaegu poolikust tundest. Kusjuures näitusel ei jää mainimata ka 1970. aastatest kavandatud kurikuulus Laagna tee ehk Laagna trammikanal. Lapsepõlve teema jätkub näitusel teosega „Meteoriit?“, millega luuakse seos kartuliga – nimelt oli see arhitekti noorpõlves, Nõukogude Liidu lagunemise järel, vaestel 1990. aastatel põhitoidus, mida maalt sugulaste käest saadi ja eri roogadeks keedeti, praeti, hautati jne. Eelmainitud teosed ja joonistus „Porgand“ on ainsad, mis on näiliselt seotud Eestiga, kõikide teiste tööde mõtteruum on ühine pigem Jaapani omaga. Kuid eks ole kartul ju üks eestluse alustalasid. Kas näituse pealkirjas vihjatakse kodumaale, lapsepõlvele või mõlemale korraga – see jääb igaühe enda otsustada. Näitus ei anna ega proovigi anda selgeid vastuseid, vaid igaüks saab ise omad järeldused teha, ka on seda keeruline žanriliselt liigitada. Ja see ongi põnev!