Kunstiakadeemia rektori hääletamine, nagu ka muud valimised, oli põnev troonide mäng, mille taustal figureerinud kokkulepped ning põrkumised joonistuvad välja alles sügisel. Nagu meie maa lugu on ka selle õppeasutuse pärand vastakas ning väärib taas mõtisklemist, mida üldse tasub ajaloost ning eelkäijate tegemistest väärtustena kaasa võtta.

Kunstiakadeemia eelkäijaks olevat kunsttööstuskooli juhtis 1914–1934 sajandi algul Peterburis Stieglitzis õppinud Voldemar Päts. Tegemist oli kutsehariduse entusiastiga, kelle kohta kirjutab Mart Kalm kenasti: „Temast ei saanud kunstnikku, kuid tal jagus pedagoogilist ja bürokraatlikku talenti.“ Ilmselt avanes talle hiljem haridusministeeriumis ning mujal uksi ainuüksi seetõttu, et tegu oli tähtpoliitik Konstantin Pätsi noorema vennaga.

Pärast Teist maailmasõda sai neli aastat tarbekunsti instituudi eesotsas olla kärts kosmopoliitne multitalent Adamson-Eric, kes aga peagi sattus repressioonide ohvriks: ta tembeldati formalistiks. Avalik hukka­mõist päädis kunstnike liidust ning parteist väljaheitmisega. Tema uueks töökohaks sai jalatsivabrik Kommunaar.

1949–1959 juhtis kunstiinstituuti Venemaal sirgunud eestlane Friedrich Leht, keda peeti selja taga ning hiljem eelkõige kohati totrusse kalduvaks sovetiseerijaks. Näiteks lasi ta antiik­skulptuuride koopiatele kombluse eesmärgil panna viigilehed. Tema enese tööde seas on mahedaid olustiku­pilte, aga muidugi ka pro­gressi kuvavad ehitustööd ning streikijad, lisaks Moskva metroo mosaiigid.

Lehe mantlipärija skulptor Jaan Vares tüüris kooli keerulistes oludes 30 aastat (sic!), võimaldas oskuslikult tegutsedes esimest korda vabamat loomingulist atmosfääri, elavat mõtte­vahetust, kultuurilist pulbitsemist ehk ERKIst sai just siis kõigi moodsate inimeste koht. Ka ehitati hoone kõvasti laiemaks ja mugavamaks.

Üleminekuaja rektor Jaak Kangilaski tõi karismaatilise päikesepoisina veelgi enam kaasa intellektuaalset sära ning võimalusi kogeda läänelikku maailma.

Talle järgnenud Ando Keskküla kinnisvaratehingutest mööda vaadates paistis elektroonilise meediaga tegelemine ulmeline. Signe Kivi oli aga rahutus ajas kunstnikkonna jõuline hääl. Selle aasta kevadeni on EKA rektoriks XX sajandi arhitektuuri huvitavaks kõnelenud ja kirjutanud Mart Kalm, kelle tulekut tervitati 2015. aastal rõõmuga – kooli kuvand kujunes veelgi kompetentsemaks – pildile tulid varasemast enam arhitektid, disainerid, kunstiteadlased ja restauraatorid. Nüüdseks on kodunetud ka kunagises sukavabrikus, Kuu arhitektide poolt 2018. aastal rekonstrueeritud majas.

On veel raske hinnata, kas aprillis rektori ametisse vannutatav dekaan, armastatud õppejõud ja olulisel määral restaureerimist ning siinset kunsti­pärandit populariseerida aidanud Hilkka Hiiop on praeguse juhi kombel sama ausa ütlemisega ka erialast välja minnes. Kas Hiiopi meeskonnal on südikust vastu astuda kõrgkooli sõltumatust vaidlustavatele nn maksu­maksja raha eest peremehe ees küürutamist nõutavatele ning demokraatlikku arutelu vastustavatele poliitikutele, nagu detsembris „tõestasid“ end nii peaminister, haridusminister kui ka keskharitud välisminister?

Jätkub muidki muresid. Töö­kodadele, ka õpetamiseks mõeldud summad on tillukesed. Tunnitasulistel õppejõududel napib sotsiaalseid garantiisid, üliõpilastel on keerukas leida viise, kuidas pühenduda vaestes oludes õppimisele. Lisaks eeldab kooli­pere mõttenõtkust, senist turvalist aruteluruumi, ent ka stabiilsust, et õppekavad pidevalt ei muutuks ning lõimitud ainekobarate ning degusteerimise laadis eriala nuusutamise kõrvale mahuks edaspidises elus leiva lauale toov praktika ning süvateadmised. Kunstiakadeemia seis on kaheldamatult keerukas, ent väljavalitul paistab sekkumisjulgust ja vastutustunnet jätkuvat. Tagasiteed Voldemar Pätsi aja kaunistuslembese meisterdamise ning õõvastava stalinismi pärandi juurde ei oota keegi.