Veebruari lõpus oli Kumus vestlusring teemal „Rahvusliku enesemääramise rahvusvahelised ajalood. Kogemus, representatsioon ja mälu“, kus arutati selle üle, millist osa on rahvusliku enesemääramisega seotud protsesside representatsioonid mänginud rahvuslikus mälus. Projekt oli osa laiemast rahvusvahelisest uurimisprojektist „Rahvus­ülene vaade moderniseerimisele ja rahvusriigi ülesehitamisele. Skandinaavia ja Baltimaade kunsti võrdleva uurimise võrgustik“. See toob kokku uurijad, kes annavad Eesti XX sajandi esimese poole kunsti käsitlemisele uusi, kõrvutavaid ja huvitavaid vaatenurki.

Milline on selle uurimisprojekti tagamaa? Millest just sellised teemad ja miks on oluline neid just praegu uurida?

Kadi Polli: Arutelu avas Iiri moodsa kunsti muuseumi ehk IMMA kuraatori Seán Kissane loeng ning selle ürituse taustaks oligi Dublini IMMAs 2023. aastal tehtud näitus „Enesemääramine. Globaalne perspektiiv“, kus osales ka EKM ligi 20 teosega. Kissane tutvustas oma ettekandes IMMA ambitsioonikat ja läbimõeldud kuraatoritööd, mis puudutas impeeriumide lagunemise ja rahvusriikide sünni perioodi XX sajandi alguses. Kõnealune näitus oli seotud Iiri Vabariigi väljakuulutamise (1922) tähtpäevaga, ent seda riiklikku juubelit ei tähistatud mitte sissepoole vaadates, vaid oma iseseisvuse lugu võrdlevasse rahvusvahelisse konteksti pannes, rääkides Iirimaa rahvuslikust enesemääramisest kõrvuti Baltimaade ja Soome, aga ka Ukraina, Poola, Türgi või Egiptuse omaga.

Toona tegi Kumu IMMAga väga sisukat koostööd ja näitusel on senini aktiivne järelelu. Me õppisime sellest omajagu ka Eesti kunsti kohta ja tajusime veel kord, kui kasulik on mõtestada oma pildipärandit koos ajaloolaste, poliitika- ja mälu-uurijatega ning teha seda rahvusüleses võrdluses. Nii sai Norra rahalisel toetusel algatatud uus uurimisprojekt „Rahvusülene vaade moderniseerimisele ja rahvusriigi ülesehitamisele. Skandinaavia ja Baltimaade kunsti võrdleva uurimise võrgustik“.

Mida uut selle projekti käigus loodetakse teada saada?

Projekti eesmärk on tuua kokku uurijad, kes annaksid Eesti XX sajandi esimese poole kunsti käsitlemisele uusi ajakohaseid vaatenurki. Kumule pakuvad ka pikemas vaates huvi visuaalkultuur ja rahvusliku identiteedi konstrueerimine (rahvuslus, rahvusülesus ning rahvakultuuri ja folkloori roll selles), naiste roll ajas, etnilised ja rassilised vähemused, keha, sugu ja seksuaalsus, migratsioon, sõda, klass, keskkond ja ökokriitika, suhted koha ja paigaga ning maastikukogemus. Kumus järgnes Seán Kissane loengule arutelu „Rahvusliku enesemääramise rahvusvahelised ajalood. Kogemus, representatsioon ja mälu“, kus esinesid professor Mart Kuldkepp, professor Eva Piirimäe ja Oslo ülikooli kaasprofessor Ruth Hemstad. Selliseid avalikke loenguid ja vestlusringe on projekti raames plaanis teisigi, nii Tallinnas Kumus ja EKAs kui ka näiteks Norras Lillehammeri muuseumis.

Milline on nendes aruteludes Kumu ja kunstiajaloo roll ning kas on oodata uut vaadet ka meie kunstipärandile? Kas see projekt paneb seda kuidagi teisiti nägema?

Kumu ja laiemalt EKM on praeguse võrgustikuprojekti algataja. Loomulikult tahame selle keskmes hoida Eestit ja siinset kunstipärandit, aga ennekõike otsime uusi vaatlusviise, kõrvutusi ja rahvusülest pilku perioodile, mida on seni käsitletud pigem rahvuslikus võtmes ja stiiliajaloo kaudu.   

Kui vaadata näitena konkreetset aruteluringi, siis tõukus see küll IMMA näitusekogemusest, kuid räägiti tegelikult rahvusliku enesemääramise ideest laiemalt. Skandinavist ja ajaloolane Mart Kuldkepp osales ise ka IMMA näituse programmis. Kui nüüdsel arutelul ehk otseselt kunstini ei jõutud, siis mul on Dublinist hästi meeles tema eesti kunstnike teostest lähtunud väga värsked ja julged tõlgendused, näiteks Kuno Veeberi 1918. aasta maali „Kartulivõtjad“ kohta. Maalil kujutatud ereroosas taevas andis näha viidet sotsialismile ning kartulites väärt kaubavahetusartiklit Soomega, et täita äsja sündinud riigi kassat. Selliste otseste seoste loomise kõrval on kunsti kaasamine rahvusluse uuringutesse ja vastupidi loomulikult märksa laiem teema, puudutades omakorda ka keerulise ajaloopärandi ja monumentide küsimust. Vestlusringis kuulis mitmeid värvikaid näiteid, kuidas Iirimaal on otsitud lahendusi kuninganna Victoria kujude taaskasutamiseks ja ümbermõtestamiseks.   

Kumu arutelu, aga ka projekti tervikuna sobib väga hästi iseloomustama Eva Piirimäe öeldu: „Vähe on midagi rahvusvahelisemat kui rahvuslus.“ Eesti kunsti vaates on see rohkem kui tõsi, sest just Esimese maailmasõja eel ja järel, see on XX sajandi algusest kuni 1920. aastateni, õpiti, reisiti, avastati, rajati ja otsiti kõige rohkem – katsetati läbi rahvusvahelised stiilid ja teemad.