PEALELEND: Oliver Orro , arhitektuuriajaloolane

PEALELEND: Oliver Orro , arhitektuuriajaloolane

Kultuuriministeeriumi ja muinsuskaitseameti poolt ellu kutsutud Eesti XX sajandi arhitektuuri uurimise ja säilitamise programmi juhtrühm koos Eesti arhitektuurimuuseumiga kuulutasid välja nõukogudeaegsete nn suvilalugude kogumise. Mis on selle ürituse eesmärk?         

Praegu on veel elus palju inimesi, kes nõukogude ajal ise ehitasid suvilaid või olid seotud nende ehitamisega ja mäletavad, kuidas see käis. Toonases ehitustegevuses, eriti aga just suvilate ehitamise juures, oli palju sellist, mille kohta kirjalikest allikatest adekvaatset infot ei saa ja elavad mälestused on hindamatu väärtusega! See, mis oli mõnekümne aasta eest  nii argipäevane, võib uuele põlvkonnale olla tundmatu ja kummaline. Tänapäevases arhitektuuriajaloos pööratakse peale silmapaistvate arhitektuuriteoste tähelepanu ka n-ö argiarhitektuurile. Kus kajastuvad iga ajastu inimeste omased arusaamad ilust ja stiilist ning ka toonased majanduslikud võimalused, elulaad ja kombed. Uskuge, ka lihtsad majad ja lihtsad lood on Eesti ajaloo tervikus väga olulised! Kogutud lugusid saavad arhitektuuriajaloolased  ja etnoloogid kasutada oma uurimistöös ja näituste koostamisel. Ametlik kogumisaktsioon käib 2012. aasta lõpuni, kuid lugusid võib saata ka hiljem.     

Millest kirjutada?       

Kõigest, mis suvilaehitusega seoses meelde tuleb. Eriti huvitavad meid lood sellest, miks  üldse otsustati soetada suvila, kuidas ja mis asutuse kaudu saadi suvilakrunt, mis seisus oli krunt enne ehituse algust (võsa, põllumaa, liivane männimets) jne. Siinkohal esitan valiku küsimusi. Mis alusel neid suvilakrunte jagati, kas kruntide jagamisel kedagi eelistati (kommunistliku partei liikmeid, sõjaveterane, ülemuste tuttavaid)? Kust saadi ehitusmaterjale, kas nende hankimisel esines suuremaid raskusi ja kuidas sellest üle saadi? Kuidas soetati  ehitusprojekt? Miks eelistati just üht või teist tüüpprojekti? Kas krundi eraldanud asutus või mõni muu institutsioon tegi ettekirjutusi projekti valikul või sõltus see ehitaja enda soovidest ja võimalustest? Kas ehitusloa saamisel (projekti „kinnitamisel”) esines raskusi? Kas ehitusprojekti valikul oli juttu näiteks sellest, et soovitakse ehitada just nimelt oma aja mõistes moodsat suvemaja? Kes oli projekti autor (arhitekt) ja kas ehituse käigus suheldi  ka otse arhitektiga? Kas ehitati täpselt projekti järgi või muudeti seda ehituse käigus? Kui kaua kestis ehitus? Milliseid töid tehti ise, mille jaoks palgati abilisi jne? Huvi pakub ka aiakultuur. Kas aeda rajati omapäi või mingi projekti alusel, kas küsiti nõu mõnelt maastikuarhitektilt või aiandusspetsialistilt? Kas domineeris ilu- või tarbeaed? Milliseid köögivilju kasvatati ja kas neist valmistati ka hoidiseid? Kas kogu kasvatatu  kasutati oma tarbeks või midagi ka müüdi (lilli, juurvilju)? Kirjutada võib ka sellest, kuidas suvilaid nõukogude ajal kasutati: millise transpordiga sinna sõideti, kui sageli seal käidi ja kui pikalt viibiti? Mida suvilas tehti – kas aeg kulus peamiselt aiatööle või jäi aega üle ka niisama olesklemiseks? Unustuse hõlma hakkab langema seegi, mida kujutasid endast suvilakooperatiivid: mitu suvilat kuulus ühte kooperatiivi, milline oli kooperatiivi esimehe positsioon ja tema kohustused, kas kõik ühte kooperatiivi kuulunud suvilad olid seotud ühe asutuse töötajatega või moodustati neid ka muul alusel? Kui see on kohane, võib kirjutada ka nii-öelda järelloost, miks suvila hiljem ära müüdi või ära anti, millal see aasta läbi elamiseks kohaldati ja ümber ehitati jne. Kindlasti palume saata ka pilte!         

Kas lugusid oodatakse vaid ühe pere suvilate kohta?       

Praeguse kogumisaktsiooni keskmes on just aianduskooperatiivide, ühele perele kuulunud suvilad, aga kui tahate kirjutada näiteks elust asutusele kuulunud suuremas ühissuvilas või asutuse puhkekodus või sellise hoone ehitusega seotud asjaoludest, siis on ka see igati oodatud. Väga tore oleks, kui oma mälestusi saadaks ka mõni inimene, kellel võib-olla suvilat ei olnudki, kuid kes puutus suvilaehitusega  kokku ametnikuna või näiteks arhitektina.     

Kuhu lood saata?     

Paberil või digikandjal (CD või DVD) lood ja pildid võib saata Eesti Arhitektuurimuuseumi, e-kirjaga aadressil leele@arhitektuurimuuseum. ee

M. M.  

Sirp