Tehnoloogia on olnud juba pikemat aega Eesti majanduse suunaja. Välismaalastele jutustame tiigrihüppe eduloost: lugu paindlikust digiriigist, ettevõtlikest e-kodanikest ja andmepõhisest majandusest. Ka tulevikku suunavad riiklikud strateegilised plaanid ja visioonikavad näevad ette tehnoloogia suurenevat rolli ühiskonnas. Eesmärk on arendada välja rohkem e-riigi lahendusi, et kujuneksime digiühiskonnaks1, millel on „digivägi“2 ja millel on potentsiaali suurendada Eestisse tehtavaid investeeringuid3 ning meelitada siia turiste4. Eestlased ei ole aga alati olnud tehnoloogiarahvas – pigem andis meie tehnoloogilisele edumeelsusele tõuke ressursside puudumine demokraatliku riigi ülesehitamisel5. Eestist on kujunenud tehnoloogiliselt arenenud riik tarkade ja julgete valikute tulemusel.
Kuidas aga tagada, et langetaksime edaspidigi teadlikult arukaid valikuid, mis viiksid ühiskonda edasi? Paljusid tööülesandeid täidab tulevikus tehisaru inimestega koostöös või isegi inimeste asemel. See ei tähenda, et tehisaru võtab inimestelt maailma üle, vaid et tulevikus jääb inimestele vähem rutiinset tööd ja oluliseks saab inimeste võime kriitiliselt ja loovalt mõelda, teha koostööd, olla loomingulised ning hoolitseda teiste eest. Seetõttu peaks rohkem väärtustama ja toetama mõtestamist, loovust ning empaatiat arendavaid erialasid, väärtustama ja toetama loodus- ja täppisteaduste kõrval ka humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna erialade õppimist, sest just need arendavad tulevikus hädavajalikke oskusi.
1943. aastal tutvustasid Ameerika Ühendriikide matemaatikud Warren McCulloch ja Walter Pitts ühes teadusartiklis esimest korda bioloogilistest närvivõrkudest inspireeritud matemaatilist neuronit6. Kui nende avastust ligi 15 aastat hiljem esimest korda rakendati, nimetas New York Times seda tehislikuks looteks, mis suudab aastaga õppida kõndima, rääkima ning iseseisvalt paljunema7. Teadaolevalt seda aga ei juhtunud. Peagi selgus, kui lihtsakoeline ja suutmatu oli see matemaatiline närvirakk tegelikult, ning see jahendas lootust, et lähiajal suudetakse luua tehislik aru. Sellest ajast saati on usk ning püüdlus tarkade süsteemide loomise suunas kulgenud lainetena. Edusammud tehisaru arendamisel seadsid paljude silmis kahtluse alla ka inimaru erilisuse ning päevakajaliseks tõusis küsimus, mis rolli saab kanda või peaks kandma inimene tehisaru tõttu teisenenud ühiskonnas8. Üleskruvitud ootuste järel on aga mitmel korral tulnud nn tehisaru talv tingituna tehnoloogilistest piirangutest (sealhulgas piiratud arvutusvõimsus ja andmete nappus) ja ka puudulikest arusaamadest meie enda aju ja mõistuse toimimise kohta.
Niisamuti on maailma raputanud uut laadi generatiivne tehisaru9 (nt suured keelemudelid), avades taas värava säravatele lubadustele jõuda juba lähiajal tehisliku üldaruni (artificial general intelligence), mis oleks suuteline täitma ühiskonnas inimeste sotsiaalseid rolle10. Kuigi praegune tehnoloogiline murrang on võimaldamas uusi rakendusi, on see kuulutus õõnes. Esiteks levitatakse seda ideed era- ja teadusarenduste huvides, nähes soodsat turundusvõimalust rahastamaks äri- ja teadusprojekte. Eriti on sellest mõjutatud teadusarendus, mis sõltub rahastamismudeli ning infoajastu tõttu aina enam avalikust arvamusest ja meediakajastusest. Amsterdamis 2024. aasta ülemaailmsel tehisaru konverentsil ringi käies jäi silma, et suurem osa esindatud ettevõtetest olid just konsultatsioonifirmad ning alltöö-arendusettevõtted, kelle ärimudel seisneb teiste ettevõtete usus tehisaru valdkonda11. See on ehe näide, kuidas liigne entusiasm ei seostu alati otseselt sisukate lahenduste loomisega.
Samavõrra mõjutab arutelu meie iseärasus omistada ümbritsevale keskkonnale inimlikke omadusi. Iseenesest pole selles mitte midagi iseäralikku, kuivõrd inimesed on seda teinud loomade või looduse puhul läbi ajaloo. Säärane tehisaru antropomorfne käsitlus väljendub muu hulgas ka keeles („ta õpib“, „tehisaru treenimine“, „ta vastab“, „ta mõtleb“, „ta“) ning see raskendab konstruktiivselt mõtestada tehisaru tehnoloogia olemust, riske ning selle inimkonda edasiviivaid rakendusi12. Tehisaru teoreetikud käsitlevad inimest omamoodi bioloogilise arvutina ning inimese teadvust ja tema vaba tahet nagu tehisarugi puhul statistilisena (õigemini juhuslike ja ettemääratud protsesside koosmõju tulemusena)13. Säärase arvutusliku sarnasuse tuletamine võib olla eksitav, kuna tihti ei võeta arvesse inimese bioloogilist keerukust ning meie (jätkuvalt väga piiratud) arusaama sellest, kuidas toimivad aru, teadvus ning loomingulisus.
Tehisaru ja loovus
Kuigi sageli väidetakse, et tootev tehisaru on loov, oleks täpsem öelda, et see on üldistav. Arvutusliku lingvistika teadlane ning filosoof Emily M. Bender on nimetanud seda stohhastiliseks papagoiefektiks14. Kuna seda on treenitud üüratult suurte andmestike peal, suudab see küll olemasolevat täpselt ja lühidalt ümber sõnastada, kuid mitte luua tähenduslikke uusi mõtteid. Kõrvutades näiteks tehisaru toodetud visuaalseid kujutisi inimese loodud kunstiteostega, ei seisne nende erinevus tehnilises täpsuses või täiuslikkuses. Erinevus seisneb hoopis kavatsuses või selle puudumises ning konteksti tajus, mis saab tekkida vaid inimese suhestumisel ümbritseva keskkonnaga. Tootev tehisaru, sarnaselt otsingumootoritele, toetab inimest tema loomingulisuses sellega, et annab inimesele sisendi, esitledes uut teavet, millega ta ei ole varem kokku puutunud, kuid see ei tähenda, et tehisaru oleks ise loov.
Isegi kui anda tehisarule ette kõik maailma kunstiteosed aastani 1900, ei suuda see kunagi kubismi taasleiutada, sest säärased murrangulised protsessid puudutavad tervet ühiskonda ja kasvavad välja erinevate kogemuste, kavatsuste ja kontekstide kokkupuutest. Seejuures ongi inimene vajalik vahendaja tehisaru ning keskkonna vahel. Lähiajaloos on ka näiteid, kuidas tehisaru on panustanud kollektiivsesse loomesse. AlphaFold ennustas õigesti ette proteiini struktuure ja AlphaGo avastas 2016. aastal strateegilise lauamängu go maailmameistri Lee Sedoli vastu ootamatult loomingulise käigu, mida tuntakse nüüd nime all „käik 42“. Nende näidete puhul on tegu aga piiritletud reeglite alusel toimivate valdkondadega, mida ei saa kõrvutada kompleksse ühiskonnaga, kus toimuvad loomingulised muutused.
Tehisaru arendajad loodavad ületada nn loovuse probleemi tehnoloogia arenguga. Nad loodavad, et suuremad mudelid suuremate andmehulkadega ja uue ülesehitusega suudavad simuleerida inimesele omast loovust. Siinkohal peame aga endalt küsima, mis on meie kollektiivne eesmärk – kuhu suunata ressursse? Kas tehisliku üldaru arendamisse, kuigi me ei tea, kas see üldse panustab inimeste heaollu, või tehisaru kui tööriista arendamisse, et see toetaks inimest tema probleemide lahendamisel? Peame arutama, milliseid protsesse soovime täielikult automatiseerida ning mis aspektides arendada tehisaru kui tööriista, mis täiustaks inimest.
Malelegend Garri Kasparov on raamatus „Deep Thinking“ tabavalt väljendanud, et vaatamata arvuti üleolekule ei viitsi mitte keegi vaadata malelahingut kahe tehisaru vahel. See aga ei tähenda seda, et tehisaru arendamine males on läbi kukkunud. Just tänu tehisarule on malemängu tase aastast aastasse aina tõusnud. Nüüdseks kasutavad kõik maailma juhtivad malemängijad, nagu Magnus Carlen või Hikaru Nakamura, treenimiseks, mängude ettevalmistamiseks ning analüüsimiseks just tehisaru abi. See on suurepärane näide, kuidas tehnoloogia võimaldab täiustada seda, mis on täiustamist väärt. Kuidas laiendada seda mõtteraamistikku aga teiste tuleviku digilahenduste loomisel?
Tehisaru arendamisel peaks ennekõike mõtlema, kuidas hoida alal seda, mis on kultuuri, ühiskonna ja demokraatia seisukohast säilitamisväärne. Võiks lähtuda küsimusest, kuidas luua ja rakendada tehnoloogiat nii, et see oleks viljakas inimesele? Tehisaru võib olla heaolu kannustav tehnoloogia, kuid selleks peab selle arendamise keskmes olema majandusliku produktiivsuse kõrval ka ühiskonna heaolu. Selleks peame pöörduma inimkeskse tehisaru disaini (human centred artificial intelligence design) poole, mille eesmärk on luua tehisarust inimkonda ja inimesi abistav ja täiendav tööriist.
Kui alustada tehnoloogia disainimisel inimese ja ühiskonna vajadustest, mitte soovist automatiseerida tööülesandeid, väldime võimalust sattuda olukorda, kus ühiskond on küll paberil tootlik, kuid inimesed on kiiresti muutuvast tehnoloogiakesksest maailmast võõrandunud. Siinjuures ei peaks tehisaru tehnoloogiate arendamine olema vaid inseneriteaduste küsimus (stiilis, kuidas automatiseerida mõttetöö), vaid selle arendamine peaks kuuluma ka näiteks eetika ja disaini valda (kus küsitakse, milliseks me tahame üldse tehisaru kujundada). Olulist rolli mängib selles seadusandlus. Näiteks Euroopa Liidus suunab tehisaru arendamist ja kasutamist tehisaru määrus15. Esmapilgul võib muidugi tunduda, et säärased meetmed pidurdavad tootlikkust, kuid tegelikult jõutakse seetõttu inimkesksemate lahendusteni.
Tehisaru mõju tööturule ja tulevikuoskused
Tuleviku tööturg vajab eelkõige loominguliselt ja kriitiliselt mõtlevaid inimesi. See vajab ka mitmekesisust, s.t mitmekesisust mitte ainult soo, sotsiaalmajandusliku tausta ja rahvuse mõttes, vaid mitmekesisust ka inimkogemuste mõttes. Keeruliste probleemide uuenduslikud lahendused sünnivad eripäraste kogemuste põrkumisest. Meil on vaja erinevate valdkondlike teadmiste ja kogemustega inimesi, kes oskavad teha koostööd ja leiavad erinevustele vaatamata ühise keele. Juba praegu nõuab tööturg inimestelt paindlikkust, oskust kohaneda muutuvate oludega ja täita rolle, mida eile veel võib-olla olemaski ei olnud. Võimest iga paari aasta tagant töökohta vahetada ja omandada uusi oskusi on saamas norm. Selleks et sellise muutuste tempoga suudetaks toime tulla, peab hariduses suunama tähelepanu just õppimisvõime, koostööoskuse, kriitilise mõtlemise ja loovuse arendamisele.
Tuleviku maailmas, kus rutiinset mõttetööd teeb tehisaru, on seesugune haridus üha olulisem. Inspiratsiooni ja intellektuaalset väljakutset pakkuvad erialad, olgu need humanitaar-, sotsiaal- või loomevaldkonnas, aitavad inimesel leida seoseid, mõista konteksti, süveneda, ja jõuda arutelu käigus komplekssemate ideedeni. Haridus peaks arendama inimeses oskusi ja omadusi, milles ta on hea ja mis teda innustavad: uudishimu maailmas toimuva vastu, huvi nendest asjadest sügavuti aru saada ning neid mõtestada, kujutlusvõimet, s.t võimet kujutada ette tulevikustsenaariume, unistamist, loovust, empaatiat ja koostöövõimet. Eelmainitud tulevikuoskusi ja omadusi arendavad erialad filosoofiast sotsiaalse disainini.
Tuleviku tööturg ei vaja üksnes inimesi, kes tehnoloogiat loovad ja tehnoloogiaga töötavad, vaid ka neid, kes tehnoloogia võimalusi ja piiranguid mõtestada oskavad. Inimesi, kes suudavad otsida ja sõnastada olulisi küsimusi, tõlgendada ühiskonna vajadusi ning luua visioone paremast tulevikust. Loodus- ja täppisteadused annavad vastused, kuid keegi peab ka küsimusi esitama. Loodus- ja täppisteadust õppinud inimesed ütlevad, kuidas tehnilisi küsimusi lahendada – ja paljusid neist lahendavad neid edaspidi koos tehisaruga –, ent humanitaarid, sotsiaalia- ja loomeinimesed suunavad mõtlema, milliseid küsimusi on üldse vaja lahendada ja miks neid on vaja lahendada.
Selle, millised probleemid tuleks ühiskonnas lahendada, saab sõnastada demokraatlik ühiskond demokraatliku arutelu käigus. Tehisaru võib inimesi argumentide sõnastamisel ja lahenduste väljatöötamisel abistada, ent vaid demokraatlik kogukond saab leppida kokku väärtustes, millest nende probleemide lahendamisel lähtutakse. Demokraatliku arutelu seisukohast on oluline, et „kogukond koosneks kriitiliselt mõtlevatest indiviididest, kellel on arenenud kujutlusvõime, kes suudavad arvestada ühiste kultuuriliste väärtuste ja teadmistega ja kes on võimelised üheskoos probleeme ja konflikte lahendama“16.
Seejuures on oht, et suureneb lõhe nende vahel, kes oskavad tehnoloogiat mõtestatult kasutada, ja nende vahel, kellel puuduvad selleks vajalikud oskused. Sellises maailmas saavad hea haridusega inimesed teha tähendusrikast, loomingulist, kriitilist mõtlemist rakendavat ja hästi tasustatud tööd, teised peavad seevastu leppima rutiinsete, madalapalgaliste ja vähest arenguvõimalust pakkuvate töödega. Niisugune olukord suurendab sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust. Ühiskond, mis ei õpi argumenteerima, loovalt mõtlema ja infot sünteesima, on haavatav populismi, väärinfo leviku ja polariseerumise suhtes.
Selles ühiskonnas on inimesed pelgalt tehnoloogia tarbijad ja mitte selle kujundajad, neil puudub võime hoida tehisaru arendamist inimheaolu teenimise kursil. Sel juhul võidakse tehnoloogiat arendada vastutustundetult, lähtudes vaid korporatiivsetest huvidest, mitte inimeste ja ühiskonna heaolust. Digiühiskonna loomiseks ja Eestist digiväega digipesa kujundamiseks on vaja arvutiteadlaste kõrvale rikka kogemuspagasiga ühiskonda. Siin on võtmesõnaks „tasuta kõrgharidus“, mis ei ole ainult üksikisikut teeniv hüve, vaid ühiskondlik investeering.
Kui inimestel on võimalus õppida neid erialasid, mis neid tõeliselt inspireerivad ja proovile panevad, kujunevad neist loovad, motiveeritud ja pühendunud spetsialistid, kes panustavad majandusse, teadusesse ja kultuuri. Tasuline kõrgharidus piirab aga paljude noorte valikut ja sunnib neid kas loobuma kõrgharidusest või valima eriala, mis ei vasta nende huvidele ega võimetele, vaid on mõjutatud turu hetketrendidest ja õppemaksu olemasolust või selle puudumisest. Multifilmis „Autod“ ütleb Doc Hudson Piknele: „Sa pead pöörama vasakule, selleks et minna paremale“. Nagu Piknel tuleb meilgi kiiresti muutuva tehnoloogia keskel sellest maksimumi võtmiseks pöörata nägu mitmekesise hariduse poole, isegi kui see võib esmapilgul tunduda vaistuvastane.
1 https://taie.ee/sites/default/files/documents/2022-11/3._taie_arengukava_kinnitatud_15.07.2021_0.pdf
2 https://www.mkm.ee/sites/default/files/documents/2022-04/Digi%C3%BChiskonnna%20ARENGUKAVA_13.12.2021.pdf
3 https://valitsus.ee/sites/default/files/documents/2021-06/Eesti%202035_PUHTAND%20%C3%9CLDOSA_210512_1.pdf
4 https://www.mkm.ee/uudised/turismi-pika-vaate-visioon-aastaks-2035-turismi-lisandvaartus-kahekordistunud
5 Eesti-digiriigi-ajalugu-2022.pdf
6 https://www.cs.cmu.edu/~./epxing/Class/10715/reading/McCulloch.and.Pitts.pdf
7 https://www.nytimes.com/1958/07/13/archives/electronic-brain-teaches-itself.html
8 https://www.perplexity.ai/page/a-historical-overview-of-ai-wi-A8daV1D9Qr2STQ6tgLEOtg
9 https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/tehisintellekt-ja-humanitaarteadused-kes-vajab-keda/
10 https://www.nytimes.com/2023/03/31/technology/sam-altman-open-ai-chatgpt.html
11 https://worldsummit. ai/?fbclid=IwZXh0bgNhZW0CMTAAAR14DOy13QD3SrTMSc6Hrp8MfQYvSVVPt436JigTd7Im2xOVJAzKka7p09I_aem_ra2pVLtvD1UXtXXYL2NaIA
12 https://medium.com/human-centered-ai/on-ai-anthropomorphism-abff4cecc5ae
13 https://www.frontiersin.org/journals/systems-neuroscience/articles/10.3389/fnsys.2021.629436/full
14 https://dl.acm.org/doi/pdf/10.1145/3442188.3445922
15 https://www.europarl.europa.eu/news/et/press-room/20240308IPR19015/parlament-kiitis-heaks-poordelise-tehisintellektimaaruse
16 https://drive.google.com/file/d/1Go3cpqwpKKqSjLR8ZsiQaTJUc9NW_3C0/view?fbclid=IwZXh0bgNhZW0CMTAAAR0sBEkSLSh0pHWgRLbw7iKn0QBhvinrfGshLVu5VumTpUpiXRKGz6j8ibg_aem_UL1P8QK5W3U6V6ibZPk7iQ; https://edasi.org/239755/isabel-mari-jezierska-demokraatlik-ulikool-kui-uhiskonna-paremaks-muutmise-alus/
