Peeter Alliku näitus „Need tomatid ei mädane“ Tallinna Kunstihoone galeriis on avatud kuni 8. II.

Peeter Alliku teoseid kirjeldama ja analüüsima hakata tundub tegelikult veidi kohatu. Nagu on öelnud ka näituse pressitekstis: „Allik [—] mäletab ja mõistab nagu rahvas, mitte nagu koorekiht, tema kunst on „loetav“, sest selle koodid pole salastatud ega ilu idealiseeritud“.

„Loetavus“ ei tähenda aga veel lihtsakoelisust. Alliku puhul ongi kõige põnevam mehhanism, kuidas ta kujundeid loob, viis, kuidas ratsionaalselt mõeldes üsna seosetutest märkidest moodustub tähenduste ahel ning sealt edasi lugu ühe pildi piires või terve eepos, kui vaadata näitust tervikuna.

Hea näide on näituse pealkiri „Need tomatid ei mädane“. Iseenesest on tegemist täiesti mõttetu, teaduslikus mõttes ebapädeva lausega. Kohe tekib assotsiatsioon Eestis kõlavate neoliberalistlike loosungitega (à la „viie aastaga viie rikkaima riigi hulka“), aga ka riigipiiridest sõltumatult levivate new-age’i eneseabi motivatsioonilausetega, mille eesmärk on sisendada lugejasse-kuulajasse särasilmset optimismi nii iseenda kui ühiskonna tuleviku suhtes.

Kuna aga lause on iseenesest absurdne, siis on selge, et loosung on mõeldud iroonilisena, seda ei saa tõsiselt võtta. Täpselt samamoodi, nagu iseendale lausejupi, „ma olen rikas ja edukas“ korrutamine ei too kaasa ei kontoseisu suurenemist ega tõusu karjääriredelil.

Siinkohal võiks neurolingvistilise programmeerimise pisiblufi käsiraamatute andunud fännid muidugi vastu vaielda – ja tõepoolest, iseendale valetamine võib kaasa tuua ajutise leevenduse ning hetkelise motivatsioonitõusu. Jätkusuutlikku edu alateadvuse petmine siiski ei too ning see käib ka kollektiivse alateadvuse kohta. Ja just kollektiivse alateadvuse seisukohti ühiskonna valupunktide suhtes Allik oma töödes väljendabki.

Olles kunstnik ehk siis keskmisest loovam ja nutikam, teeb ta seda mõistagi tabavamalt ning ootamatumalt kui suvaline külamees. Selles tema meisterlikkus avaldubki. Lisaks muidugi suurepärane linoolilõikamise oskus. Need kaks meisterlikkuse manifestatsiooni tekitavadki vaatajas aukartust: Alliku kunsti puhul ei ütleks vist naljalt keegi, et „ähh, seda võib viieaastane ka teha“.

Tõestuseks, et tegu on tõesti tehnilise meisterlikkuse kehastusega, on matriitsidest pannoo galerii kõige tagumisel seinal. Ühtlasi on see käsitletav ka õppematerjalina algajatele linoolilõikajatele, kui selliseid peaks veel tänapäeval leiduma. Snitti on Allik võtnud XIX sajandi saksa graafikast. Saksa kultuur kumab tema töödest ka muul moel läbi: siin-seal võib kohata fašismiperioodi sümboleid ning ka saksakeelseid tekste (näiteks „Das Kapital“ töös „Euroopat ei ole olemas“, 2012).

Praegu on muidu rohkem kombeks teostele ingliskeelseid tekstijuppe lisada, nii-öelda subtiitreid rahvusvahelise arusaadavuse huvides. Alliku kunst on tihedalt seotud siinse ajaloolis-kultuurilise kontekstiga, mille juured on ju tegelikult rohkem saksa mõjudega. Ringiga ühiskondliku enesepettuse juurde tagasi tulles on praeguse aja võltsoptimism ja püüdlus nii-öelda arenenud maailmale järele jõuda täpselt samasugune kadakasaksluse väljendus, nagu oli klikiaegne peenutsev flirt kõige saksikuga.

Alliku viimase aasta graafikasse on sugenenud sümboleid, mis viitavad aga sootuks laiemale kultuurilisele kontekstile. Greifilaadne olend tööl „Igaühe jaoks on kuskil keegi“, inkade stiilis tegelane „Aegumatutel sotsiaalsetel praktikatel“ ja teinegi arhailine olend pildil „We Are the World“ ehk „Meie oleme maailm“ toovad mängu mütoloogia erinevatest maailmanurkadest. Neid võib tõlgendada ka omamoodi „subtiitritena“, mis ehk on mõeldud rahvusvahelise tähendusvälja lisamiseks. Alliku üsna tihedat välisesinemiste graafikut arvestades on see arusaadav taotlus.

Võimalik muidugi, et tal on arhetüüpidega mingi kaugeleulatuvam plaan, aga esialgu tundub küll, et liigse lokaalsuse pärast ta muretsema ei peaks. Kogu grotesk, mida kannavad tema tööd, on senimaani olnud üsnagi arusaadav ka igal pool mujal. Kapitalismi, Euroopa, solidaarsuse, vabaduse ja muud sellised teemad on ühtviisi aktuaalsed kogu globaliseeruvas maailmas ja mõned kohaliku tähtsusega tähenduskandjad nagu näiteks kolhoosid, erastamine või Tartu ei tohiks küll arusaamist ka väljaspool Eestit ja idablokki segada. Pigem annavad need just kohaliku, mahlaka ja eksootilise laengu, mis teebki Alliku tööd apetiitseks ja erutavaks globaalse sotsiaalse kunsti esperanto unifitseerival taustal.