Peeter Simmiga seoses olen juba üks kümmekond aastat kuulnud korduvat mõttevahetust: ühel või teisel hetkel teeb keegi ettepaneku valida Peeter Simm elutööpreemia laureaadiks ning otsekohe vaidleb keegi sellele mõttele vastu. Mitte et Simm seda väärt poleks, aga ta on veel liiga noor! Igavene häda selle igavese noorusega. Tundub, et nüüd ei jäänud siiski muud üle, kui igavesti noorele Simmile see auhind ära anda.

Peeter Simm on praegu tegutsevatest režissööridest kindel edetabeli juht: tal on kontol 11 mängufilmi, millest mitmed kuuluvad vaieldamatult meie filmilukku, ja filmilugusid on ta rääkinud juba 50 aastat, alates kursusetööna valminud lühifilmist „Kõik omad poisid“ (1974). Nii suure mahu puhul pole võimalik rääkida kõigest, seetõttu toon siinkohal välja mõned. Alustuseks ei saa kindlasti mainimata jätta Eesti filmi uue laine sisse juhatanud filmikogumikku „Karikakramäng“, kust võrsusid tulevaste tegijatena kaks Peetrit: sõbrad Simm ja Urbla. Simmi lühifilm „Tätoveering“ on talle väga iseloomulik: kui Simmi lavastajana kuidagi kirjeldada, siis iseloomustavad teda ennekõike uudishimu ja elujanu ning nende koosmõjust sündiv teatud lapselikkus, mis teeb ta filmid tihti tundlikumaks ja tundelisemaks, kui see tavapäraselt eesti filmis kombeks. Aga seda ei tasu segi ajada naiivsusega maailma tõsiasjade suhtes: selle teatud süütu lihtsameelsuse varjus õnnestus Simmil sügaval stagnatsiooniajal panna oma filmidesse elemente kadunud, paremast Eestist. Mingi nipiga õnnestus tal „Tätoveering“ 1930. aastatesse üle tuua ja näidata Eesti Vabariiki ilma mingi kriitilise hinnanguta. Samamoodi tõi ta oma esimesse mängufilmi „Ideaalmaastik“ (1980) sisse väga tundliku metsavennateema. Küll mööda libisedes (ja kuulu järgi tsensuuris kõvasti rapituna), aga jällegi pigem igatsuse ja kurbuse kui hukkamõistuga. Poliitilisi allusioone jõudis kaheksakümnendate edenedes filmidesse järjest rohkem. Kaheosalises telefilmis „Tants aurukatla ümber“ (1987) on käsitletud küüditamise teemat võrdlemisi vabalt (varem oli Tallinnfilmis selle Mats Traadi raamatu ekraniseerimine ebaõnnestunud, sest autorilt nõuti ideoloogilisi mugandusi, mida too ei olnud stsenaristina nõus tegema). Paar aastat hiljem oli Simmil juba täielik vabadus teha üks oma tähtfilm Nõukogude repressioonidest. „Inimene, keda polnud“ (1989) on Imbi Valgemäe, Mari Möldre ja Ruut Tarmo elu põhjal vändatud lugu lihtsatest inimestest ajaloo tõmbetuultes 1940. aastatel ning viis Simmi esimese režissöörina eesti mängufilmiga Cannes’i filmifestivalile, kõrvalprogrammi „Autorite kaksiknädal“.

Kodanikujulgust vastupidises suunas ilmutas Simm juba paar aastat hiljem, kui riigikord oli ametlikult muutunud. Eesti vene elanikest kõnelev dokfilm „Meie venelased“ oli küll viimane asi, mida värskel Eesti Vabariigil 1991. aastal tarvis oli, aga Simm tundis vajadust kasvava rahvusluse foonil pilk venelastele pöörata. Tulemusega polnud rahul ei eestlased ega venelased, kes tundsid mõlemad end ebaõiglaselt kohelduna. Järelikult tegi Simm midagi õigesti.

Simmi on alati huvitanud inimene, kellesse ta suhtub enamasti erakordse empaatiaga, mida tal jätkub isegi lurjustele, sest ka need on mõistmist väärt. Seetõttu on igati loogiline, et mängufilmide palju tähelepanu pälvinud kaare kõrval on Simm olnud alati ka tegev dokumentalistina, hoides tõsielulugudega jalad kindlalt maa peal. Simmi esimeste dokumentaalfilmide iseloomustus võiks veidi ootamatult kõlada kui Leida Laiuse oma, sest nii Laiuse kui ka Simmi esimestes dokkides on keskmes laste hoolekanne Eesti NSVs, kusjuures üsna kriitilises võtmes – nn probleemfilmid. Laiuse „Sündis inimene …“ (1975) ja „Lapsepõlv“ (1976) oleksid justkui teed sillutanud Simmi sama hingeminevatele töödele pisut hiljem, nagu „Mitut värvi haldjad“ (1981) ja „Järgmine loosimine“ (1983). Lasteteema realiseerub veidi tuntumas vormis samal ajal mängufilmis „Arabella, mereröövli tütar“ (1982), mis konkureerib „Nukitsamehe“ kõrval Eesti parima lastefilmi tiitlile. Arabella puhul valutatakse ju samuti südant hüljatud lapse pärast ning süstitakse müstikat ja kaalukust loosse, mida võinuks jutustada ka märksa lustlikumalt. Arabella pole Pipi ja kõik pole kuld, mis hiilgab. Laius viimistles lasteteema kaheksakümnendatel mängufilmiks, mida vaadatakse ka praegu, 40 aastat hiljem: nädala alguses toimus Berliini filmifestivalil „Naerata ometi“ taastatud uusversiooni maailma esilinastus väga auväärses klassikaprogrammis. Samal, 1985. aastal tuleb Simm aga välja hoopis Mats Traadi romaani ekraniseeringuga „Puud olid …“, mida Simm ise on nimetanud oma lemmikfilmiks, aga mis ei toona ega ka tänapäeval pole päriselt oma publikut üles leidnud. Ehk seisab selle filmi ümberhindamine alles ees.

Peeter Simm on suutnud üle elada 1990. aastate alguse riigikorramuutuse, mis osutus saatuslikuks paljudele eesti režissööridele (jutu jätkuks, ka Laiusele). Simm leidis end üheksakümnendate keskel kroonikalavastaja rollist, õnnestus teha ka mõned dokfilmid, Sajandivahetusest peale on Simm dokumentalistikas ikka ja jälle tagasi pöördunud portreteerimise juurde, kujutades oma filmides Jaan Krossi („Söerikastaja“, 2004), Kalju Komissarovit („Koma“, 2018, lavastatud koos Maria Avdjuškoga) ja Rein Taagepera („Taagepera“, 2019), aga ka mitut sportlast: Indrek Pertelsoni („Tempo di valse“, 1999), Erki Noolt („Nagu Nool“, 2001) ja August Englast („Englas. Vana soldat“, 2015).

Ellujääjana on Simm end võrrelnud partisaniga, kes rasked tingimused alati üle elab. On ju ka temast tehtud elulooraamatu pealkiri „Eesti filmi partisan“. Mõne aasta eest, teades, et Simmil on valmimas uus mängufilm, kirjutasin lootusrikkalt: „Äkki on metsavennal veel üks granaat alles?“ Tundub, et oligi. „Vee peal“ (2020) on üks tema karjääri paremaid filme ja ka üks tolle aasta paremaid eesti mängufilme üldse. Nüüd, viis aastat hiljem, teame, et Simm teeb uut mängufilmi „Viimase öö õigus“, ja loodame, et elutööpreemia annab ettevõtmisele hoogu juurde. Tahaks esitada sama küsimuse: „Äkki leiab ühe granaadi veel?“ Põhjust loota on enam kui küll. Mis see kaheteistkümnes film siis edukalt koju tuua ära ei ole inimesel, kes on igavesti noor.