Maurice Merleau-Ponty kirjutab oma „Taju fenomenoloogias“ kaunilt: „iga mälestus avab kadunud aja ning kutsub meid kordama olukorda, mille ta meelde tuletab.“1 Nagu kirjutas juba Marcel Proust, tõusevad mõned mälestused teiste kõrval reljeefselt esile, need jätavadki kadunud aja avatuks, möödunu jääb valgustama mööduvat. Midagi selletaolist kõlab vastu inglise kirjaniku Graham Swifti uues eestinduses, lühiromaanis „Emadepüha“: „Kas kunagi oli olnud säärast päeva nagu see? Kas kunagi võib taas säärane päev tulla?“ (lk 47). Arvatavasti sööstab iga inimese elus esile tugeva järelkumaga hetki, mis järgnevat elu mõjutavad või ehk isegi määratlevad. Mõned neist hetkedest on traagilised või traumaatilised, mõned võivad aga olla seotud eriti tugeva läheduskogemusega.
Swift kirjeldabki „Emadepühas“ üht püsiva järelmõjuga lähedushetke: „niisugust päeva nagu täna polnud kunagi olnud ning seda ei tulnud ega saanud tulla enam kunagi“ (lk 36). „Emadepüha“ puhul kerkib esile viis, kuidas läheduskogemuse kirjelduse kaudu avaneb võimalus mõelda detailsemalt (ja tavapärasest poeetilisemalt), aga ka koondatumalt, mis õieti sellistes intensiivsetes hetkedes ja nende tagajärjel inimesega aset võib leida. „Emadepüha“ osutab, et ennekõike juhtub midagi ajaga – või õieti mitte aja või aegruumi endaga (mis see iganeks oleks), vaid inimese ajatajuga. Kui Prousti tähelepanu keskendus meeltega seotud ootamatutele mäluspasmidele, siis Swift läheneb teemale laiemalt ja tõstab fookusse kestuse küsimuse. Meenub Albert Einsteini kuulus osutus, et „mineviku, oleviku ja tuleviku eristamine pole muud kui visa ja jonnakas meelepete“, mille surub meile Benjamin Lee Whorfi arvates peale keel.2 Kuigi lõviosa inimestest pole teoreetilised füüsikud ning meelepetteid tekitavaid sõnu läheb meil iga päev vaja (nagu ka siinses arvustuses), võib ka füüsikakauge inimene aeg-ajalt aimata, et ehk pole ajavormid ajasõnade taga nõnda selgelt eristatavad, kui meile tavaliselt meeldib mõelda. Ma ise olen hakanud mõtlema elamisest kui „püsivast mööduvusest“ ja elatud hetkede mäletamisest kui „möödunu püsivusest“.
30. märts 1924
Nagu öeldud, on „Emadepüha“ keskmes üks eriti tugeva järelmõjuga hetk, mille toimumisaeg on Swifti teoses detailselt kirjas: 30. märts 1924. Tegu on pühapäevaga. Lõuna paiku kohtuvad Upleigh’-nimelises majas kaks armastajat: raamatu keskne tegelaskuju, teenijanna Jane Fairchild, kelle vaatepunktist lugu jutustatakse, ning tema armuke, härrasrahva hulka kuuluv Paul Sheringham, kes asutab pärast tühjas majas aset leidnud salajast armuühet kohtuma oma pruudi Emma Hobdayga, kellega tal kaks nädalat hiljem abielluda tuleb. Hetk, mis Jane’i ülejäänud elu määratlema hakkab, asetab ta Pauli embusse, mõlemad on alasti, Jane’i jalge vahelt voolab Pauli seemet ning seejärel tõuseb Paul püsti ning hakkab ennast riidesse panema, minekule sättima. Jane lamab voodil ja jälgib mehe valmistumist, pärast Pauli lahkumist kõnnib ta veel majas alasti ringi.
Swift kirjeldab paari armutundi Upleigh’ majas üsnagi detailselt, nii et see hakkab mõjutama kirjeldamise rütmi – mu lugemiskogemuse fookus liikus teose sündmustelt nende kirjeldamise tempole. Lugu paistab avanevat aegluubis. Armastajate kehad puhkavad soojas aegluses, nende kehadest kiirgab justkui „puhast“ olevikku, rakutasandilt võrsuvat koosolemise igatsust, mis ümbritsevasse ruumi laiali valgub. Kui aga miski juhtub ajaga (s.o ajatajuga), näib loomulik, et midagi paistab juhtuvat terve reaalsusega, Jane’il tekib mulje, justkui oleks ta alastus „vabastanud ta reaalsusest“ (lk 65). Proust kirjutas selle kohta nii: „Üks aja käigust vabastatud hetk on jälle loonud meis aja käigust vabastatud inimese“3. Sellistes vabastavates hetkedes tundub kõik olevat paigas ja paigal.
Lugemisel tekkinud ajataju muutusele aitas kaasa tõsiasi, et noore naise armujoovastust kirjeldatakse peaaegu saja-aastase, kuulsaks kirjanikuks saanud Jane’i vaatepunktist. Jane vaatab tagasi oma minevikku, keskendudes hägusate piirjoontega ja samal ajal eredale ajavahemikule, millest sai justkui alguse kogu tema hilisem elu, kogu ta kirjanikuks olemise tähendus. Sellises mäletamises on midagi üldinimlikku – Jane soovib hoida ja kirjeldada hetke, mil lineaarne aeg (või selle meelepete) kaotas oma mõjujõu ning noor naine aimas olevat tavapärase aja survest täielikult vabanenud. Tõsi, seegi on illusioon, seegi allub püsivale ja püsivalt pöördumatule mööduvusele (füüsikute keeli „aja noolele“, mille „lapsed“ me Ilya Prigogine’i sõnul oleme4), ent kaalukas osa neist, kellel on olnud õnne kogeda aja tajutavat aeglustumist, lineaarse aja hajumise efekti, mil sekundid muutuvad viskoosseks nagu mesi, tahavad muuta selliste hetkede mööduvuse eriti selgelt ja tugevalt möödunu püsivuseks. Enamgi: mõnikord näib olukord, milles püsiv mööduvus kaotab oma tavalise jõu, muutuvat olukorra läbielanu teadvuses lausa iseenesest, tahtmatultki möödunu püsivuseks, mis varjutab kõike hilisemat, muudab kõik ülejäänu varjutaoliseks. See paradoks kõlab kokkuvõetult umbes nii: „Ülejäänud päev? Üks osa sellest ei saanud ju (või sai?) kesta igavesti. Üks kild elust ei saa olla ometi kõik“ (lk 37). Kusjuures lineaarse aja survest vabanemise tunnet süvendab argine tõsiasi, et emadepüha puhul saab teenijarahvas vaba päeva: „Kõikjal tervel maal olid teenijad, kokad ja lapsehoidjad selleks päevaks „vabaks lastud“, aga kas keegi neist – kas isegi Paul Sheringham – oli sedavõrd kütkeist pääsenud kui tema?“ (lk 82).
Jane mõtleb palju Emmale, kellega lugeja kordagi kokku ei puutu. Emma jääb Jane’i ja Pauli jagatud olevikust välja, ent püsib samal ajal kusagil taamal nende vahel. „Emadepäeva“ loos kuulub Emma täielikult tulevikule, ta ootab kusagil silmapiiri taga pidulikult riietatud Pauli. Seega on Jane Emma vastand mitte ainult kehalises mõttes (armuke vs. pruut), vaid ka ajalises mõttes – Jane on määratud tähistama minevikku; inimest, kes mäletab hetke, mil täielik, s.t muutumatu, olevik tundus korraks võimalik, ning kes püüab selle hetke mõjujõudu taastada (ja et asju veel keerulisemaks teha, tuleb lisada, et Jane ei oleks saanud nõnda nüansitundlikult minevikku ulatuda, kui tema päralt poleks olnud nõnda palju tulevikku, mis „Emadepäeva“ jutustamise hetkel otsa hakkab saama). Jane’i mäletamistöö sarnaneb pisut olukorraga, kui oodatakse kedagi, kes kindlasti ei tule, mäletamine on tulutu katse olnud olevikku olevasse olevikku tagasi tuua: „Kogu oma elu püüdis ta seda näha, tuua tagasi selle emadepüha, kuigi see juba kaugenes ..“ (lk 32). Müsteerium ei seisne ainult aeglustunud või seiskunud aja hetkedes, vaid ka hilisemas jätkuvuses, mis aja paigale jäämise tunnet ühtaegu õõnestab (tunde tekitanud hetk on pöördumatult möödas) ja võimendab (tunde tekitanud hetk on kustumatult meeles).
Pidevik
Kahe naise vahele jääb Paul, kes paistabki kehastavat paigalolekut, olevikku (või kes näib seisvat oleviku olemusele kõige lähemal); seisundit, mille armastajad on mehe tahtel tekitanud ja millest nad väljuda ei taha. Emma olemasolu – asjaolu, et ta ootab Pauli –, annab mõista, et Paul on sunnitud kombekohaseks tulevikuks. Ei tasu unustada, et „Emadepäeva“ kese asub ajastus, mil kombed määratlesid lähedust (vastupidiselt tänapäevale). Aga Paul ei võta seda kombekohast tulevikku südamega, sest tahab enne Emma juurde minemist kogeda lähedust Jane’iga. Tema sotsiaalselt kohatu käitumine, tõeline armastus5, seab ta ontoloogiliselt paika; paika, kuhu aga ei saa jääda, sest aeg liigub edasi. Soovimata liiga palju siinse arvustuse lugejale paljastada, võib kokkuvõtteks öelda, et kuigi Paul on sunnitud kiirustama olevikust tulevikku, otsustab ta suunduda hoopis tulevikust välja.
Emma, abielu ja sotsiaalse surve tõttu peab Paul küll olevikust väljuma, ent ta soovib, et Jane temast nende ühiselt loodud olevikku maha jääks, mis tal ka tema enda perspektiivist vist õnnestub. Jane’i keha dubleerib Pauli iha – jääda mitte ainult armastatu juurde (keda ei saa seisusesurve tõttu armastatuks nimetada), vaid muuta täiuslik, kahekesi jagatud hetk pisut pikemaks. Mees peab hetkest lahkuma, naine jääb mehe soovil sinna veel mõneks ajaks pidama. Pauli määratleb intuitiivne igatsus muuta olevik pidevaks, või kui lubada sõnamängu, siis võiks siin lausa rääkida pideviku-nimelisest ajavormist. Pidevikutunne pidurdab mööduvust, aeglustab aja lineaarset liikumist – ajataju jääb pidevaks, ent see pidevus ei püsi enam diskreetsetest ajaühikutest koosnevas mööduvuses, vaid voolavas aegluses, mis võib tunduda kui paigalolek. Pidevik on oleviku seisund, milles tulevik ja minevik mõõnavad.
Armastajate koosolemise kirjeldustes rõhutatakse pidevalt liikumatust. Mees ütleb rohkem kui korra naisele: „Ära liiguta, Jay“ (lk 29); „Püsi paigal, Jay“ (lk 33). Jane ise ei taha või ei tihka ennast liigutada: „Paul pöördus tualettlaua juures, et teda vaadata, uur nüüd pihus. Jane ei olnud liikunud, ei olnud julgenud ennast liigutada“ (lk 41). Isegi hiljem, kui Paul on lahkunud ja tühjas majas hakkab helisema telefon – helin, mille arvatavasti saatuslikku põhjust lugejale ei paljastata –, on liikumatus jäänud Jane’i ikka veel püsima: „See helises mõnda aega, samal ajal kui tema seisis täiesti liikumatult, otsekui oleks telefon võinud tema liikumist kuidagiviisi tähele panna ..“ (lk 77). Sedasi võimendab keha liikumatus aja aeglustumist. Ja ülekantud mõttes kandub see liikumatus Jane’iga kaasa, sest ta nimetab ennast „eatuks“ (lk 90). Nagu kõlas eespool Prousti sõnastus: Jane on aja käigust vabastatud (või korraks vaba olnud) inimene. Kunagine liikumatus jääb edaspidiseks tema sisse pidama: ajatuse kehatust kujutlusest saab kehaline seisund.
Pauliga jagatud olevikumüsteeriumi kaalu võimendab kirjelduse enda müsteerium. Esiteks muidugi see, et noorest naisest kujunes Upleigh’ kogemuse kaudu kirjanik: „Ta ei avaldanud aga kunagi, et hetk, mil temast tegelikult kirjanik sai või see seeme tõeliselt temasse külvati (ja see oli huvitav sõna, seeme), oli ühel soojal märtsipäeval, kui ta oli kahekümne kahe aastane ja ta oli hulkunud mööda maja, ilma et tal oleks hilpugi seljas olnud – võib öelda, et alasti nagu päeval, mil ta sündis – ning ta oli tundnud end rohkem iseendana, rohkem Jane Fairchildina kui kunagi varem, kuid ometi rohkem kui kunagi varem ka otsekui mingi võõrusel viirastusena“ (lk 87). „Võõrusel viirastuse“ tunne tekibki siis, kui püsivast mööduvusest hakkab teadvusse nõrguma miski, millest saab möödunu püsivus (see saab juhtuda alles tähendusliku hetke järel, hiljem – mida hiljem, seda rohkem); miski, mis järgnevat püsivat mööduvust varjutab. Teiseks aga võimendab Swift ilukirjandusliku kirjelduse müsteeriumi sedakaudu, et raamatu lõpus asendab Jane elava mehe (Pauli) äsja surnud kirjanikuga (Joseph Conradiga) ja sedakaudu raamatute maailmaga. Tõesti, kas ei võimaldagi parimad ilukirjandusteosed midagi vahetu kehalise läheduse sarnast – lineaarse aja(tunde) aeglustumist või isegi lahustumist? Raamatute lähedus on seetõttu seotud aegluse või õieti ajatuse müsteeriumiga samal moel kui kõige intensiivsem intiimsus. Mõlemad pakuvad – kui tsiteerida jällegi surematut Prousti – „tükikest ajast vabastatud eksistentsi“.6
Aja mõistatus
Kui minna lõpetuseks Einsteini tsitaadi ja „pideviku“ sõnamängu juurde tagasi, kajab ehk siitki vastu aimdus, et aja müsteeriumidest, näiteks möödunu püsivuseks muundunud püsiva mööduvuse mõistatusest, ei saa õigupärast rahuldavalt ega rahustavalt rääkida. Aimust võimendab „Emadepüha“ ülesehituslik paradoks, mille kohaselt loeb lugeja rääkimata lugu: „Oli aga üks lugu, mida ta kunagi ei rääkinud“ (lk 127). Isegi kui saladusest rääkida, jääb miski saladuses varjule; selle jälg on õieti vaid teadmine, et jälg on olemas. Saladus ei peitu ainult mälestuse isiklikkuses, vaid ka selles, mis isikuga isiklikkuse kogemuses aset leiab, kuidas see võib tema maailmataju sügavalt muuta, kuidas see paneb ta omal moel ümber sündima, otsima selgitust aja lineaarsuse vahelt avanevatele seletamatutele selgushetkedele. Ajas on hetki, mille selgus ulatub nähtamatuseni. Selgus pole seotud niivõrd mälupildi endaga (mis võib tasapisi hägustuda), vaid tundega, mis sunnib nähtamatut pilti vaatama, selle juurde ikka ja jälle tagasi tulema.
Lühidalt võiks „Emadepäeva“ keskset motiivi kirjeldada nii: kui aja vool tardub oleviku(tunde)ks, kui püsiv mööduvus paistab sellise jõuga pidurduvat, nii et kõik selles pidurdub ja põimub sedakaudu omavahel mingiks pidevuseks, muutub kõik seletamatult selgeks. See selgus hakkab muundama korraks pidurdunud püsivat mööduvust tasapisi, aga vääramatult möödunu püsivuseks, nihutama juhtunut ühtaegu kättesaamatusse kaugusse ja vahetusse käeulatusse.
Sellisel juhul ei piisa enam tavapärastest ajamääratlustest. Ajavormid (või nende tähistused) ühenduvad ja tühistavad üksteist: Emma tulevikulootused kuuluvad loo jutustamise kujuteldaval hetkel juba kaugesse minevikku, need ei saanud kunagi kätte jõuda; Paul otsustab ühtaegu tuleviku survel ja selle survest hoolimata jätta kõige olulisema endast Jane’iga jagatud olevikutundesse; Jane’i olevikku, mööduvuses püsimist määratleb eriline minevikukogemus, mis – kui laenata Aare Pilvelt – „sünnitab elu igas mõttes ja möödapääsmatult“7, sealhulgas kirjapandud elu (või õieti annabki põhjuse elu kirja panna).
See, mis aja jooksul meis toimub ja mis toimub ajaga meis, teeb elu oma olemuselt lahendamatult mõistatuslikuks. Mõistatus võrsub nii meist endist kui ka meie ümbert. Füüsik Carlo Rovelli kirjutab: „Sündmuste ajalised suhted on keerukamad, kui me varem arvasime, aga nad ei lõpeta seepärast eksisteerimist. [—] Kui me ei ole kõik ühes järjekorras, siis ei tähenda see, et meie vahel ei ole suhteid.“8 Ajavormid, ajasõnad on lihtsalt nende suhete otspunktid, vahepeatused. Aeg on müsteerium, mis laotub kõikjale – mis laotub meis ja mida me ka ise laiali laotame, üksteisesse üle kanname, me röövime üksteiselt aega, me kingime üksteisele aega. Ja sel müsteeriumil on kombeks hakata võnkuma tugevas, püsivust ihkavas läheduses.
1 Maurice Merleau-Ponty, Taju fenomenoloogia. Tlk Mirjam Lepikult. Ilmamaa, 2019, lk 153.
2 Lee Whorfi täpne tsitaat – taustaks hopi keele uuringud – kõlab nii: „minevik, olevik ja tulevik [—] on seda liiki vastandused, mille surub meile peale meie keel.“ Benjamin Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus. Tlk Mihkel Niglas. Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk 113.
3 Marcel Proust, Taasleitud aeg. Tlk Tõnu Õnnepalu. Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 220.
4 Ilya Prigogine, Tõsikindluse lõpp. Aeg, kaos ja uued loodusseadused. Tlk Mirjam Lepikult. Postimehe Kirjastus, 2023, lk 11. Muidugi on „aja noolega“ seotud protsessid mitte ainult pöördumatud, vaid ka „mittetasakaalulised“, millest tekib võimalikkustel põhinev sidusus – nii et asi on palju dünaamilisem, kui esmapilgul paistab, aga kuna siinne kirjutis keskendub vaid ühele aja fenomeni mentaalsele ilmingule, jääb üldisem katse vaadelda kaose ja korra ringtantsu praegu kõrvale.
5 Jaan Undusk kirjutab oma essees „Armastus ja sotsioloogia“: „.. armastuse triumf [—] on iseenesest ülimalt positiivne, kuid sel puudub ühiskondlik mõõde“. Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Ilmamaa, 2016, lk 512.
6 Marcel Proust, Taasleitud aeg, lk 223.
7 Aare Pilv, Näoline. Tuum, 2007, lk 77.
8 Carlo Rovelli, Aja kord. Tlk Tiina Randus. Ühinenud Ajakirjad, 2018, lk 89.
