Meel Paliale on 26aastane fotograafiharidusega filmitegija, kes on just pärjatud oma teise täispika mängufilmi „Pikad paberid“ (2024) eest kultuurkapitali aasta filmi preemiaga. Viimaselt PÖFFilt saadi kätte ka Just Filmi publiku lemmiku auhind. Paliale on selle kõrgelt hinnatud filmi režissöör, stsenarist, monteerija ja helilooja. Vestleme Sõpruse kino esireas tema käänulisest, aga väga sihikindlast teekonnast režissööriks saamisel, eeskujudest, tugevast ja hästi läbi mõeldud autoripositsioonist „Pikkade paberite“ lavastamisel, ja kiindumusest Tallinna ja filmikunsti vastu.
„Pikad paberid“ on linastunud PÖFFil ja olnud väheke aega ka juba kinolevis. Mis on olnud kõige üllatavam tagasiside, mis sa seni saanud oled?
Rõõmsaks teeb vanema põlvkonna positiivne tagasiside. Linnaruumi visualiseerimise kohta on kirjutatud näiteks Letterboxdi, et sellises Tallinnas me küll ei ela. (Naerab.) Ka see on huvitav tagasiside.
Mina tundsin sinu kujutatud Tallinna küll vägagi ära. Filmis võib märgata palju viiteid nii kodumaistele kui rahvusvahelistele filmidele ja filmitegijatele, tegelased vestlevad kinodest ja režissööridest ning sind ennast võib ka väga tihti Sõpruse kinosaalis kohata. Kust su filmiarmastus alguse sai?
Mul tekkis huvi selle meediumi vastu juba varases lapsepõlves, kuna vanematel oli kassetiga videokaamera koduvideote tegemiseks. Salvestasin siis kõik koduvideod oma katsetustega üle. Õnneks nad ei olnud liiga pahased. Kui olin umbes üheksane, õpetas kasuisa Pelle Kalmo mind monteerima. Sealt sai alguse armastus filmitegemise protsessi vastu. Sügavam huvi filmikunsti tärkas teismelisena, kui mu isa Tanel Paliale tutvustas mulle filme nagu „Withnail ja mina“, „Kesköine kauboi“ ja „Blow-up“1, aga umbes kaheksa-aastasena tegin oma esimesed terviklikud teosed, mille vanemad aitasid kokku monteerida.
Polnudki vapustavat esimest kinokogemust, vaid juba väiksest peale tekkis side filmimisega?
Kolmeaastasena viis isa mind esimest korda kinno „Sõrmuste isandat“2 vaatama, aga ma olin ilmselgelt liiga väike ja pidasin seal vastu umbes kaks minutit, enne kui me seansilt kahjuks lahkuma pidime. Läksime kohe hoopis „Lepatriinude jõule“3 vaatama, kuid ma ei suutnud ka seal lõpuni vastu pidada. Kogemus on küll eredalt meeles.
Su isa on siis selline katsetaja?
(Naerab.) Ma ei olegi küsinud, mis tal mõttes oli. Ta oli ise ka noor ja võib-olla tahtis väga „Sõrmuste isandat“ näha.
Tal on Nora isana filmis väike roll ja ühes varasemas intervjuus4 mainid, kuidas teete reedeseid filmiõhtuid, mis võivad kasvada filmimaratonideks. Oled jõudnud Eesti kohta uskumatult juba 26aastasena teise täispika filmini. Millist tuge üks filmitegija oma perelt vajab, et selline saavutus võimalik oleks?
See on kõige olulisem asi üldse, et vanemad toetaksid laste tegemisi. Mul on lihtsalt väga vedanud, et sündisin loomingulisse ja toetavasse perekonda.
Mida filmide vaatamine sulle kui filmitegijale annab?
Tuleb olla kursis, mis on enne tehtud ja mida praegu tehakse, et saada aru, kuhu oma looming paigutub. Ja kui ei meeldi filme vaadata, siis miks peaks üldse neid tegema? Filmid aitavad elu mõtestada.
On sul isaga peetud filmimaratonidest ka mõni kõige veidram mälestus, mida tahaksid jagada? Mõni selline seik, kus pealtnäha kokkusobimatu hakkas omavahel väga hästi tööle või vastupidi?
Isal on teooria, et ühe õhtu jooksul tuleb vaadata vähemalt kaks filmi, sest siis tekib nende vahel dialoog. Ma üritan selle soovituse järgi elada nii palju kui võimalik.
Tahtsid ilmselt minna filmikooli ka, aga BFMi sind vastu ei võetud. Mis juhtus?
BFMi mind tõepoolest vastu ei võetud. Eks see kurvastas mind kindlasti, kuid ma ei olnud ka liiga löödud, sest teadsin, et filmi ma teen niikuinii. Läksin EKAsse fotograafiat õppima ja mul on väga hea meel, et ma seda tegin, sest sealne haridus pani mind filmikunsti ja oma tegevust filmitegijana täiesti teistmoodi mõtestama.
Oskad sa sõnastada, mida see tagasilükkamine sulle õpetas?
See oli väga vajalik õppetund, kuna kogesin varakult, kuidas kõik ei pruugi minna nii nagu planeeritud. Pidin koostama uue tegevusplaani ning improviseerima, et oma unistuste poole edasi püüelda. Filmitegemisega on ju samamoodi, kunagi ei lähe täpselt nii nagu eeldatakse, aga ei saa jääda peast kinni hoidma, vaid tuleb leida teistsugune lahendus.
On sul plaanis veel BFMi proovida?
Ma proovisin pärast EKAt korra veel, aga siis ei võetud isegi katsetele. Nii et keegi ei saa öelda, et ma pole vähemalt proovinud. (Naerab.)
Kuidas iseloomustaksid eesti filmi?
Minu Eesti filmiajaloo teadmised on kindlasti lünklikud ja mul pole ülevaadet kõigest, mis tehtud. Küll on mul teadmine, et meil on tehtud palju häid filme, aga vähesed neist on maailmatasemel. See on ka mõistetav, sest pidevalt on olnud keerulised ajad – sõda, võõrvõimu tsensuur, vaesus – ja sellistes tingimustes ongi raske, aga tänapäeval pole küll enam ühtegi ettekäänet, miks eesti film ei peaks pürgima kõige kõrgemale. Tihti ollakse kahevahel: „Eesti filmi kohta päris hea, aga …“. Eesti film ei tohiks olla eraldi kategooria, mille põhjal filme hinnata, peaksime mõtlema suuremalt. Aga ennast näen kui üht traditsiooni jätkajat, kes viskab omalt poolt meie filmiloole viis senti juurde ja siis tuleb keegi järgmine, kes viskab ka oma viis senti ja lõpuks olemegi miljonärid. (Naer.)
Su filmist käib läbi viiteid eeskujudele ja ka hiljutistes intervjuudes5 oled maininud Ameerika ja Euroopa 1960.-1970. aastate filmikunsti kui enda suurt mõjutajat. Missugused on su kodumaised lemmikud ja suurimad inspireerijad?
Kindlasti „Võlg“, millele ühes stseenis ka viitan. „Keskea rõõmud” on tore teekonnafilm. Just hiljuti käisin uuesti vaatamas „Fred Jüssi. Olemise ilu“, mis mulle väga meeldib. „Savvusanna sõsarad“ loomulikult ja „Päevad, mis ajasid segadusse“ on äge. Suur lemmik on kindlasti „Tühirand“. Need on esimesed, mis pähe tulevad, aga pean tõdema, et üldiselt on eeskujud ikka pärit välismaalt. Leida Laius ja tema „Naerata ometi“ jättis muidugi ka kunagi sügava mulje.6
Millised viis senti sa siis eesti filmi juurde tood? Mis sinu arvates meie filmidest puudu on?
Kuna raha on vähe ja filmirahastusele on raske ligi saada, siis võib selle protsessi käigus kaduma minna pungimentaliteet ja hakatakse tegema liiga turvaliselt, et mitte eksida ja libastuda. Tahan rohkem katsetamist ja siirust näha, et tehtaks filme, mida ise näha tahetakse ega mõeldaks mingisuguse anonüümse keskmise vaataja peale. Keskmist vaatajat polegi olemas ja filme vaadates otsitakse ikkagi üllatumise võimalust.
Kui palju on märgatud, et film, mille saatel Nora ja Sebastian esimest korda koos magama jäävad, on „Võlg“?
Mõned üksikud on ikka tähele pannud, kes ise „Võlga“ näinud on. Mul oli see stseen juba valmis filmitud, enne kui esimest korda „Võlga“ nägin ja märkasin kohe, et mõlemas filmis on täiesti juhuslikult täpselt samasugune stseen. Siis ma mõtlesingi, et pean ta panema sinna telerisse mängima.
Suurepärane leid. Üks erakordsemaid 1960. aastate eesti filme.
Ma olin ka pahviks löödud ja tundsin, nagu vaataksin mõnda Antonioni filmi, mis on juhuslikult tehtud Pärnus. Mingi hoopis teistsugune tunnetus on seal ja see on väga äge.
Ehk siis „Pikkade paberite“ Nora tegelaskuju, kes on „Võla“ Reesiga olemuselt tohutult sarnane, oli siis ammu enne seda juba valmis ja filmitud?
See on juhuslik kokkusattumine tõesti. Mul oli film põhimõtteliselt juba valmis, kui ma esimest korda „Võlga“ nägin.
Selliseid normaalseid, eluterveid, toredaid, intelligentseid, hea huumorimeelega lahedaid tüdrukuid, kes saavad endaga hakkama nagu Nora, kohtab kogu maailma filmides üsna harva. Mis sa arvad, miks neid nii vähe ekraanile tuuakse?
Mulle oli selle filmi puhul väga oluline, et kõik tegelased oleksid elulised. Lõpuks pole ju vahet, mis sugu inimesel on, vaid peamine, et ta mõjub usutavalt. Aga võib-olla on naised filmides tihtipeale liiga ühetahulised, kuna nad on mingi mehe sulest välja imetud fantaasia. Ma üritasin tegelased kirjutada ikkagi tõeliste inimeste ja elu põhjal.
Näitlejatel endal oli ka vist suur osa selles, milliseks karakterid „Pikkades paberites“ välja kujunesid?
Muidugi, Nora kujunes Maria Helena Seppiku käe all, kellega koos me väga palju arutasime, mõtestasime ja kirjutasime stseene ümber. On tähtis, et karakter sünniks omavahelises dialoogis.
Oled filmis loonud korraga sellise sõbraliku ja toetava keskkonna, kus loomulikult kõlavates vestlustes tõuseb esile ka üsna palju lootusetust tuleviku suhtes. Mina mõistsin, et probleemide lahendused on siiski olemas ja peituvad meid ümbritsevates heades inimestes. Mis siis ühes kahekümnendates eluaastates eestlases ärevust tekitab?
Noortel on tunne, et nad peavad juba kahekümnendates teadma, mida oma eluga pihta hakata. Aga sellest pole midagi, kui siis ei teata veel, mida teha tahetakse. Mul lihtsalt vedas, kuna sain väga noorelt aru, et tahan filme teha, aga paljudel pole sellist luksust. Niikaua kui sa oled elu vastu uudishimulik ja proovid erinevaid asju, liigud õiges suunas.
Kas kodulinn Tallinn toetab seda eneseleidmist?
Tallinn on väga hea koht elamiseks ja siin on kõik võimalused enese teostamiseks.
Sa rääkisid, et eesti filmis võiks olla rohkem siirust ja „Pikad paberid“ rabab just oma loomulikkusega. Terve filmi vältel on tunne, nagu oleksid tegelastega kaasas hängimas, mitte ei vaata mingeid kokku kirjutatud karaktereid. Kuidas te selle saavutasite?
Me nägime palju vaeva, et film mõjuks võimalikult loomulikuna ja jätaks mulje, nagu kõik oleks improviseeritud. Tegime näitlejatega palju proove, et katsetada ja improviseerida ja stseene koos ümber kirjutada ning see lõi hea vundamendi, mille pinnalt võtteplatsil toimetada. Kindlasti aitas kaasa see, et meil oli pikk suumobjektiiv, mis andis võimaluse olla mõne stseeni puhul kaameraga isegi kuni 50 meetri kaugusel. See tekitas näitlejates mugavuse olla hetkes ning mitte muretseda kaadri pärast. Ma alati kordasin neile, et me ei tee siin mingit filmi.
Sa oled ka ise oma filmi monteerija, aga pildis on näha väga vähe lõikeid ja lased enamiku stseene lõpuni kesta.
Ma teadsin kohe, et tahan võimalikult vähe lõikeid teha ja stseenid ühe kaadri sees ära lahendada kui vähegi võimalik. Tänu suumobjektiivile oli meil võimalik teha palju kaamerasisest montaaži, mis võimaldas ühe kaadri sees lõpuks kokku isegi kuni viis kompositsiooni läbi mängida. See kindlasti soodustas asjade loomulikku kulgu. Kõige mõnusam oli, kui saime eelmisel õhtul võttepaigas stseeni enne filmimist läbi mängida, mõelda kõik valmis ning minna siis järgmisel päeval seda teostama. Aga alati ei olnud seda luksust ja pidime kohapeal ka improviseerima.
Kui palju teil võteteks aega oli?
Kuna näitlejad olid väga hõivatud, siis pidime filmima peamiselt pühapäeviti ehk üsna episoodiliselt. Aga see oli väga hea, kuna võimaldas mul paralleelselt filmi kokku monteerida ja näha, mis toimib ja vajadusel ümber kirjutada. Nii et film oli pidevalt muutumises. Alustasime 2023. aasta suvel ning viimane võttepäev oli 2024. aasta mais.
Oled mõlemad oma täispikad filmid teinud koostöös operaator Markus Mikuga. Kirjelda, kuidas teie koostöö käib.
Me õppisime koos EKAs fotograafiat ja meil on hästi sarnane tunnetus, tänu millele on meie vahel välja kujunenud põhimõtteliselt telepaatia ehk võttel ei peagi me omavahel väga suhtlema, sest saame mõlemad täpselt aru, mida vaja on. Näiteks enne Nora ja Sebastiani kino Sõpruse kohtingu stseeni filmimist saime Martin Scorsese retrospektiivil kokku, et panna paika shotlist. Kui film läbi sai, siis seisime ekraani ees ja kui ma seletasin, kuidas võiks filmida, siis ta vastas, et tal oli täpselt sama mõtte, ainult peegelpildis. Niimoodi me koos töötamegi.
Teine nimi, kes paljudest sinu filmidest läbi käib, on Urmet Piiling, kes oli kuskil kirjas ka „Pikkade paberite“ stsenaristina, aga tiitrites teda enam nii märgitud ei olnud. Olete teinud koos tohutult palju lühifilme ja ka eelmise täispika „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“7.
Me alustasime selle kirjutamist koos ja saime ka ühe versiooni valmis, aga kuna see lugu muutus nii isiklikuks, siis sain aru, et ei soovi seda protsessi kellegagi jagada. See oli meie mõlema jaoks iseseisvumise protsess. Urmet kirjutab praegu enda debüütfilmi stsenaariumit.
„Pikad paberid“ on siis esimene film, mille stsenarist sa üksinda oled?
Nii võib öelda küll.
Sa oled teinud kaks täispikka filmi. Ühe sõltumatu rahastusega ehk väga väheste vahenditega ja teise riigi toetusega. Mis sõltumatut ja riiklikult rahastatud filmitegemist eristab?
Eks ikka tuleb kerge pinge peale, kui tead, et sulle on usaldatud sajad tuhanded eurod maksumaksja raha ja sellest on vaja nüüd film valmis teha ning tõestada, et oled seda investeeringut väärt. Samal ajal on mõnusam toimetada, kui ei pea kogu aeg raha pärast muretsema. Vahel võib muidugi tulla filmile ka kasuks, kui kõiki probleeme ei saa rahaga lahendada ja oled sunnitud kastist välja mõtlema. Õnneks meil mingeid loomingulisi piiranguid polnud. Mina tegin ikka täpselt samamoodi kõike nagu alati, aga seekord said inimesed palka ja süüa korralikult.
Filmis kõlav räppmuusika ja -lüürika on ka sinu sulest pärit?
Mr Maze’i tegelase lood kirjutasime koos Edgar Vunšiga, kes mängib Mr Maze’i ja Karl Birnbaumiga, kes kehastab Silo. Kuna olin kirjutanud filmi tegelase, kes kirjutab muusikat, siis oli paratamatult vaja talle muusika ka ise luua. Alguses arvasime, et ühest-kahest loost piisab, aga kuna neid oli nii lõbus teha ja läksime hasarti, siis kirjutasime lõpuks kuus lugu, millest viis jõudsid ka filmi. Tänu nendele tekkis ka huvitav lisatasand, sest saime hakata Mr Maze’i sõnadega filmis toimuvat kommenteerima ja tema kaudu ütlema asju, mis muidu oleksid mõjunud banaalselt.
Hea, et te seda tegite, sest Mr Maze’ist sai tänu sellele filmi lõpuks kõige sümpaatsem tegelane.
Tema roll oli alguses palju väiksem, aga kui nägin, kuidas Edgar seda tegelast mängib, siis sain aru, et Mr Maze on palju olulisem, kui mulle alguses tundus. Võiks öelda, et temast sai lõpuks peaaegu isegi peategelane. Kirjutasin talle siis stseene juurde.
Ta esindab su filmis seda hollywoodilikku arengukaart.
Mr Maze teeb korraliku kaare läbi küll, jaa. (Naer.)
OPile antud intervjuus ütlesid, et „Pikad paberid“ on nagu ajakapsel Tallinnast ja mina arvan ka, et see on nagu austusavaldus või isegi armastuskiri Tallinnale ja oled väga oskuslikult linnaruumi ühe tegelasena suutnud ära kasutada. Kas oli mõni koht, mis on sulle palju tähendanud, aga mis hääbus enne, kui sa jõudsid filmi tegema hakata?
Algselt olid stsenaariumis stseenid, mid toimusid Kauplus Aasias, mis lammutati enne võtteid maha, aga õnneks tuli asemele demoClub. Tänaseks on ka see koht kadunud ja sarnase formaadiga klubi Tallinnas minu teada praegu polegi, aga ma lohutan end sellega, et vähemalt õnnestus see koht igaveseks kinolinale jäädvustada.
Kuna mainisid, et sinu unistuste festivalikülastus on Aki Kaurismäki rajatud Midnight Sun Sodankyläs, siis esitangi lõpetuseks küsimuse, mida seal vestluste lõpus režissööridelt küsitakse. Millised kolm film võtaksid kaasa üksikule saarele?
Üks peab kindlasti olema „Kesköine kauboi“, mis on mind väga palju mõjutanud juba teismelisena. Siis „Superbad“, mis tuli minu ellu väga õigel ajal ja mul on sellega palju häid mälestusi. Kolmandaks „Slacker“, sest selles filmis on olemas kõik vastused elu kõige keerulisematele küsimustele ja seda võib ka väga mitu korda vaadata. Et poleks ainult meestefilmid, siis lisan neljandana veel „Südametemurdja“8.
1 „Withnail & I“, Bruce Robinson, 1987; „Midnight Cowboy“, John Schlesinger, 1969; „Blow-up“, Michelangelo Antonioni, 1966.
2 „The Lord of the Rings: Fellowship of the Ring“, Peter Jackson, 2001.
3 „Lepatriinude jõulud“, Janno Põldma ja Heiki Ernits, 2001
4 https://ekspress.delfi.ee/artikkel/96206061/debuutfilmi-valmis-saanud-meel-paliale-sooja-dusi-all-kaimine-on-uks-mu-lemmiktegevusi
5 https://sky.ee/episode/podcast/03e05a34-5532-4013-8688-3ce7b093106a/589d116d-a145-45f6-873e-24ecece4a9ea; https://r2.err.ee/1609576268/eesti-pops-janek-murd-kulas-pikad-paberid-rezissoor-meel-paliale
6 „Võlg“, Valdur Himbek, 1966; „Keskea rõõmud“, Lembit Ulfsak, 1986; „Fred Jüssi. Olemise ilu“, Jaan Tootsen, 2020; „Savvusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023; „Päevad, mis ajasid segadusse“, Triin Ruumet, 2016; „Tühirand“, Veiko Õunpuu, 2006; „Naerata ometi“, Leida Laius ja Arvo Iho, 1985.
7 „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“, Meel Paliale, 2021.
8 „Midnight Cowboy“, John Schlesinger, 1969; „Superbad“, Greg Mottola, 2007; „Slacker“, Richard Linklater, 1990; „The Heartbreak Kid“, Elaine May, 1972.
