Diana Tamane näitus „Puudutuse tüpoloogia“ Tartu Kunstimajas kuni 20. IX.
Sõnadel „puutumine“ ja „puudumine“ on etümoloogiasõnaraamatu järgi ühine tüvi. Ma ei tea, kas Diana Tamane oma näitusele pealkirja valides seda endale teadvustas, kuid mind ahvatleb see hämmastav ühtelangevus edasi mõtlema, „puudutuse“ mõiste tähendusvälja pseudosemantiliselt laiendama. Mida teeb verbile „puuduma/puutuma“ lisatud ta-liide? See muudab verbi transitiivseks (vrd: tekitama, kasvatama, istutama), aga lisab ka tegevusele korduvuse aspekti (vrd: hüpitama, plaksutama). Puudutamisest saab seega korduv puuduse tekitamine, puudutusest selle tegevuse tulem.
Foto, nagu teada, on olemuslikult puudulik, ühtaegu lähemale toov ja eemalolekut võimendav, seiskav, kangestav, surmaga seotud. Roland Barthes kirjeldab seda paratamatust tabava irooniaga: „Pole midagi naljakamat [—] kui fotograafide ponnistused selle nimel, et „panna elama“ – armetud ideed: mind seatakse istuma mu pintslite kõrvale, mind aetakse õue („väljas“ on elusam kui „sees“), mind pannakse poseerima trepi ees, sest minu selja taga mängivad mõned lapsed; märgatakse üht pinki ja kohe (missugune õnnelik juhus) sunnitakse mind sellele istuma. Hirmunud fotograaf peaks justkui pööraselt heitlema selle eest, et Foto ei oleks Surm. Mina aga, kes ma olen juba objekt, ei heitle.“*
Diana Tamane näitusel seisan ma silmitsi nelja üldjoontes sarnase fotoportreega: neli eri vanuses naist istub kõrvuti kušetil, taustaks nõukaaegne kahvaturoosa tapeet, samast ajast pärit seinalamp ja äratuntamatu maastikuga maal ülal paremal, pooleldi kaadrist väljas. Erinevalt fotograafist, kes pildistas Barthes’i, pole Tamane elususeillusiooni taga ajanud: kompositsioon on tubane ja staatiline, naised aksessuaarideta, näod emotsioonitud, lihased lõdvad, silmad pigem väsinud kui erksad.
Ühtäkki aga juhtub midagi ootamatut: üks naistest pilgutab silmi. Korraks, täpselt silmapilguks, on kaader ometi elustunud, langedes sealsamas tagasi oma ükskõiksesse tardumusse. Korraks on see inimene fotol astunud vaatajaga samasse ruumi, ühisesse ajalikku kohalolusse, mida sisendab film, foto mitte. Kuid just see eluandev hetk on – teistpidi – see, mis fotoliku eemaloleku tõeliseks kuristikuks süvendab. Mismoodi? Pilk on heidetud, silma sarvkest niisutatud, kuid see on toimunud just nimelt silmside katkemise hetkel.
Pilgutus on seega pilgu korduv katkemine, pilgu puudumine, nõnda nagu puudutus võiks olla puute puudumine või – sõnamängu jätkates, Blanchot’ vaimus – puudumise puudumine: fotole talletatud inimeselt on ühes eluga võetud surelikkus, jäägitu olematuse võimalikkus.
Niisiis, pilgutus tekitab mulle ja selle seisuvideo inimestele ühise ruumi, kuid paradoksaalselt lõikab mind nendest inimestest just selleks silmapilguks ära. Need inimesed on nüüd ühtaegu mulle lähemal ja päästmatult kaugel. Me viibime koos mingis kummalises, häirivas ja valusas vahepealsuses. Kui olen pikemalt kodust ja lähedastest eemal olnud, olen sääraseid puudutusi Skype’i- või telefonikõnede näol teadlikult vältinud: need paiskavad mind vahepealsusse, ühekorraga ei ole ma siin ega seal. Ka Tamane on kuraatori seinateksti sõnul elanud viimased üheksa aastat perekonnast eemal. Tema seeriaportreed mõjuvad kriipiva, poolelusate memorabilia’na, ent ühtlasi fotomeediumi ilmeka enesekirjeldusena. Kirjeldatud vahepealsust tajun ma ka videos, mis jookseb galerii otsaseinal portreede taustalt laenatud tapeedil, umbes maastikumaali asukohal, pooleldi „kaadrist väljas“. Siin on kiirtee, nähtuna rekkast, mida juhib kunstniku ema, üks portreteeritud naistest, taustaks telefonikõne tütrega argiseist asjust.
Ja omal moel annab seda vahepealsust edasi ka ema nahk ülivõimsalt suurendatud fotopannool galerii teises otsaseinas. Nahk on isiklik ja intiimne: kallima keha tuntakse puudutuse järgi pimesi ning kurjategijaid tuvastatakse sõrmejälgede alusel. Aga sellisena, tuhandekordses suurenduses, minetab nahk oma äratuntavuse, muutub pooltuttava või profaani pilgu ees nimetuks maastikuks. Siin on korraga lähedane, peaaegu taktiilne kontakt ning vaade kaugusest, nagu linnulennult, üle pidetu kõrbe. Perspektiivinihked tekitavad pööritust. Nahk on kõige sügavam, nagu on öelnud Paul Valéry.
„Puudutuse tüpoloogia“ on lakooniline ja läbimõeldud väljapanek, aistiliselt rikas ja kontseptuaalselt intrigeeriv. Huvitav, kuhu kunstnik siit edasi/tagasi liigub?
* Roland Barthes, La chambre claire. Note sur la photographie, Gallimard, Le Seuil, 1980, lk 30.
