Kestlik ruum ja kvaliteetne ruum on nii laialivalguvad mõisted, et peaaegu ei tähendagi enam midagi. Planeerimise valdkonnas tegutsejad kasutavad neid väga erinevate olukordade kohta. Kui mõelda nüüd tööriistakastile, siis kuidas seal on need mõisted sisustatud ja kuidas käsitletakse?
Andres Levald: Eks selliseid erineva sisuga täidetud mõisteid ole viimastel aastakümnetel palju olnud. Praegu räägime kestlikkusest, aga ligi 30 aastat tagasi räägiti säästvast arengust. Neid võib sünonüümideks pidada.
Meelde peab tuletama ka seda, et Eestis kehtib säästva arengu seadus, mida paljud, ka poliitikud, ei tea ega tunne. See kehtestati 1995. aastal, samal ajal kui koostati ka planeerimist korraldavat seadust. Seadused tehti ühe ja sama ministeeriumi poolt. Säästva arengu seaduse mõtte ruumimõõde oli mõnevõrra laiem kui arengustrateegias „Säästev Eesti 21“. Selle seaduse algses sõnastuses, mis kehtis küll vaid kaks aastat, oli kirjas, et säästev areng viiakse ellu planeeringute ja arengukavadega.
Nüüd räägime taas kestlikkusest ja planeerimisest, seekord ühenduses kliimaseadusega, kuhu on sisse kirjutatud säästva arengu seaduse lähedased põhimõtted. Tegijad on uued, kontekst on uus. Loodame, et praegu läheb paremini ja ideed viiakse ellu.
Arhitektide liidu ja maastikuarhitektide liidu initsiatiivil ning riigikantselei toel istuti koos ja töötati Eestile välja kvaliteetse ruumi aluspõhimõtted, mida riik hiljem edasi arendas.
Omajagu on vaidlusi, kas kasutada mõistet „kvaliteetne ruum“ või hoopis „kvaliteetne elukeskkond“. Kvaliteetse ruumi mõistest saavad enam-vähem aru need, kes ruumi loovad, kvaliteetne elukeskkond on mõistetavam ühiskonnale. Lõpuks, vahet pole, heal lapsel on mitu nime.
Praegu tegutseb ruumilise planeerimise valdkonnas palju spetsialiste, kel pole erialast haridust, ka planeerijate taust on kirju. Sellest tulenevalt ja seoses rohepöördega tekkis mõte teha tööriistad, mida ruumiplaneerijad saaksid kasutada ja mille abil annaksid otsustajatele selgitusi. 2023. aasta alguses alustasime koos Kristi Grišakoviga sellise materjali ettevalmistamist. Algselt oli rohepoliitika rakendamise tööriistakaste kavas kolm: kestlikuks arenguks, kohandavaks planeerimiseks ja kvaliteetse ruumi aluspõhimõtete rakendamiseks. Suurem osa Eestist kahaneb ja vananeb, väiksem osa aga jällegi kasvab, kuid mõlema arengu suunamiseks on olemas hulk universaalseid põhimõtteid. Arutasime nii- ja naapidi ning otsustasime ette võtta suurema teadusarendusprojekti ning panna kõik kokku kestliku ja kvaliteetse ruumi planeerimise tööriistakastiks.
Kui vaatan tööriistakasti veebisaidil ringi, siis hakkab silma, et keskendutakse üld- ja detailplaneeringutele. Üldplaneeringute tellija on tõepoolest omavalitsus, kes peaks elanike huve tasakaalustama ning seisma ühise hüve ehk hea ruumi, sealhulgas avaliku ruumi eest. Detailplaneeringute tellijad on lõviosas siiski eraomanikud, kelle huvid on väga erinevad ning alati mitte kestlikkuse või kvaliteetse ruumi poole kaldu. Kellele see mõeldud on?
Paljudes kohalikes omavalitsustes on planeerimisspetsialistid oma valdkonna ainukesed töötajad. Ometi puudutab planeerimine paljusid ning küsimus on, kuidas siis teiste valdkondade esindajatele planeerimist ning praegusi väärtusi ja eesmärke selgitada. Kõik oleneb loomulikult palju inimestest, kes seda tööd teevad, aga mõnikord tuleb planeerimise teemasid tutvustada laiale üldsusele ning alustada väga lihtsate põhitõdede selgitamisest, näiteks turvalisuse ja taaskasutuse teemal. Tööriistakast sunnib mõningaid teemasid meeles pidama, et küsida, kas planeerimise käigus on ühele või teisele aspektile mõeldud. Aitab otsida juhendeid ja materjale, teadmisi värskendada. Nii et mõeldud on nii kohalikele omavalitsustele kui ka konkreetsest ehitisest kui planeeringu eesmärgist huvitatud tellijatele.
Eks arendajad on ka väga erinevad, mõned suuremad, mõned väiksemad. Mulle näib, et lastehaigused on läbi põetud, neist hakatakse välja kasvama, kõik ei taha ainult kiiresti, odavalt ja maksimaalse kiire kasumi ootuses arendada ja ruumi luua. Ka arendajad mõtlevad kvaliteedile ja see tööriistakast annab võimaluse ja sõnavara, et kõik jõuaksid ühele lainele.
Linnades on ruumiharitud spetsialiste rohkem ja seis pisut parem, väljakutseid enam, ning ka kogemusi. Aga meil on 79 valda, nende hulgas päris pisikesi, kus tehakse üks planeering aastas, võib-olla ei tehta ühtegi. On selliseid, kus otsustajatel ja menetlejatel puudub planeeringute alane kogemus, mida saab ja on mõistlik selle juures määrata, milliseid tingimusi seada.
Tööriistakastis on seepärast ka lühike kokkuvõte otsustajatele.
Välja töötatud tööriistad võiksid siis planeerimise osalised ühte infovälja kokku tuua ning aidata üksteisest paremini aru saada.
Jah, selle tööriistakasti kaudu võiks vähemalt jõuda ühise keelekasutuseni, ühiseid huvisid pole ilmselt alati võimalik leida ning neid kõiki rahuldavalt tasakaalustada, kuid hea algus on seegi, kui ollakse keeleliselt ühes ruumis.
Huvisid on planeerimises tõesti väga palju. Ka riik on ühinenud mitme programmiga ning võtnud kohustusi, mis ainuüksi riigi tasandil pole sageli ellu viidavad, näiteks kohaliku omavalitsuse tasandil taastuvenergia tootmine, elektrituulikute paiknemine, päikesepargid jne. Need kohalikud otsused peavad olema ka elanikele vastuvõetavad ning looma kvaliteetset elukeskkonda ja kodutunnet.
Need eri tasandid teevadki planeerimise keeruliseks, kõik kihid tuleb kuidagi kokku viia, aga paljudes valdkondades puudub riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel koosmeel.
Planeerijal tuleb seega teha ka teiste valitsusasutuste tegemata tööd või anda edasi seda teavet, mida nad ei suuda oma struktuuride kaudu kohale toimetada.
Millist tagasisidet on seni saadud?
Tööriistakast avati alles hiljuti, ootame arvamusi, kuid üldistusi ei ole veel võimalik teha. Koostamise testfaasis lähtus nurin mõne kasutaja hoiakust, valdavalt on suhtumine olnud positiivne ja ettepanekuid on arvestatud. Tagasisidet saab pidevalt anda, plaanime tagasisideküsitlust ning vastavalt lahendust sisu ja vormi osas täiustada. Selliseid analooge meil ju pole. Tööriistakasti koduks on toimiv veebisait planeerimine.ee, kuhu on ka varem koondatud palju juhendeid ja uuringuid, kuid näib, et alati ei leita sealt teavet üles. Küsimus on, kuidas kasutajateni kõige paremini jõuda.
Tõmbame pildi taas pisut laiemaks ja räägime planeerimisest üldisemalt. Milline on ruumilise planeerimise olukord? Seoses uue üleriigilise planeeringu koostamisega räägitakse, et ruum hakkab otsa saama, et kõik on juba millekski planeeritud või kaitse all. Teisalt on näha, kuidas kodanikuühendused on oma hääle ja sisemise jõu leidnud ning vastu ollakse vaat et ükskõik millisele suuremale ideele, kusjuures tekkinud lõhet ja vastusolusid on pea võimatu sillata ja siluda. Nii nähtub kas või tuuleparkide planeerimisest. Eesti on otsapidi majanduskriisis, Ukraina-Vene sõda muserdab jne.
Planeerimise vajadusest räägitakse ja planeeringutest oodatakse palju. Muutlike aegade keskel ei lähe sellel tõesti kõige paremini, eriti pikaajalisel planeerimisel. Praegu tehakse küll uut üleriigilist planeeringut „Eesti 2050“, aga kes oskab näha, mis sünnib viie aasta pärast, saati siis veel andmepõhiselt prognoosida, milline on maailm ja Eesti 25 aasta pärast. Loodame, et Eesti on turvaline elukeskkond, kus on hea elada ja töötada. See on kõige muu eelduseks.
Tehtud ja tegemisel on mitu uuringut, mis näitavad arengutrende, eks sealt siis püütakse välja selgitada, kuhupoole areneda oleks kõige mõistlikum, et see oleks kestlik ja loodav ruum oleks kvaliteetine ning et kavandatav ruumiareng oleks valdkondade vahel kokku lepitud ja ühiselt vahenditega kaetud. Meelde tuleb tuletada ka seda, et planeerimise valdkond on praegu juba viienda ministeeriumi haldusalas, mis tähendab, et ruumilist planeerimist pole keegi väga omaks võtnud. Kõige kauem on planeerimine koos olnud regionaalarenguga.
Lõpuks pole väheoluline seegi, et rahvas omavahel paremini läbi saaks. Eks ajad on segased, üks väljakutse järgneb teisele ning see on ka mõtted segi paisanud. Kõige tähtsam on vaadata lähitulevikku ning tegeleda sellega, kuidas jätkusuutlikult toime tulla.
Olen optimistlik. Tuleb olla hea peremees, et praegust ressurssi jaguks nii meie lastele kui lastelastele. Meil pole maa sugugi mitte nii otsas nagu näiteks Lääne-Euroopas. Näiteks Holland on planeerimise lipulaev, kuna seal on planeerimine juba aastasadu olnud vajalik, et ellu jääda, et üldse mingisugust maad oleks. Hõreda asustuse tõttu on meil võimalik maakasutust paindlikult kavandada ja tasakaalustada, et mõnigi eksimus keskkonda ei kahjustaks. Ikka kestlikult ja mitte laiutades.
Kui kaugel me sinu hinnangul oleme olukorrast, kus riigil on olemas pikad plaanid – üleriigiline planeering, üldplaneeringud, strateegiad ja arengukavad – ja neile alluvad ka kõik muud planeerimisotsused ja ruumiprojektid. Praegu kipuvad väikese mõõtkava projektid ja detailplaneeringud, need, millega tegelikult ruumi luuakse, ikkagi põhimõtteid ja suuri ideid eirama. Varasem üleriigiline planeering kippus ka kinni jääma ilusatesse sõnadesse kui dokument, mille järgi Eestit oleks arendatud.
Oleme kaugel sellest, et üks või teine seadus maailma või Eesti päästaks, päästab ikka see, kui me ise keskkonnaga võimalikult kultuurselt ringi käime ja see on pigem ühiskonna küpsemise kui seaduste või reeglite küsimus. Sama on planeeringutega. Planeering ise ei tee midagi, määrab see, kuidas seda järgitakse.
Üleriigiline planeering on jäänud suuresti tekstiliseks soovdokumendiks selle tõttu, et pole olnud selle elluviimise mehhanismi.
Praegu on kavas uus üleriigiline planeering siduda riigi teiste strateegiliste arengudokumentidega ja sellega peaks planeering ühtlasi saama eelarvestrateegiate kujundamise aluseks. See, mis on kavandatud, viiakse ka teiste dokumentide alusel ellu. Varem seda ei olnud.
Tegevuskavad elasid oma elu, polnud hoobasid, millega üleriigilises planeeringus kavandatu oleks jõudnud valdkondade arengu- või tegevuskavadesse. Seetõttu neid sageli ka ei teostatud. Sama lugu on maakonnaplaneeringutega.
Kohaliku omavalitsuse üldplaneeringud peavad koostamise ajal silmas arengut umbes kümneks aastaks ette, paljud on kehtinud küll kauem. Eelarvestrateegiate koostamise ajaline perspektiiv oli aga hoopis teistsugune ja need ei ole piisavalt toetanud üldplaneeringute elluviimist. Detailplaneeringud on üks vahend üldplaneeringu elluviimiseks, kuid detailplaneeringute koostamise initsiatiiv ja vahendid on erakätes.
Paraku veavadki arengut eravahendid. Linnadele ja valdadele on üha enam hakanud kohale jõudma, et kõik see, mida on detailplaneeringutega lubatud püstitada, kõik need uuselamurajoonid vajavad toimimiseks taristut, lastele tuleb ehitada koolid ja lasteaiad ning need tuleb ka korras hoida. Otsapidi on jõutud ka selleni, et detailplaneeringuid hakatakse tühistama, sest omavalitsused näevad, et nende elluviimisega kaasnevad kohustused käivad üle jõu.
Kuidas loodud maa- ja ruumiamet ning kavandatav nn riigiarhitekti ametkond sinna hulka veel mahub? Kas vesi läheb sogasemaks või vastupidi, selgus saabub majja?
Tegelikult maa- ja ruumiamet ehk Maru loodigi ühenduslüliks riigi valitsusasutuste ja kohalike omavalitsuste vahele, et oleks ruumiandmete, ruumilise planeerimise ja ruumiloome pädevuskeskus. Maru peaks nõu ja jõuga toetama eelkõige omavalitsusi, kus pole tööl pädevat planeerijat või arhitekti. Kuidas kavandatu toimima hakkab, seda võime hinnata ehk aasta pärast, koostöö kujunemine ja vastastikuse usalduse teke vajab veidi aega.
