„Enn Põldroos. Kinnismõtete muuseum“, kuraator Anders Härm. Kumu kunstimuuseumis kuni 13. IV 2025.
See on pigem ebatavaline, et pikki aastakümneid tegutsenud kunstnik väärtustab oma loomingus mõnd praegusest hoopis varasemat perioodi. Enamasti ja mõistetavalt huvitab kunstnikku eelkõige see, mida ta teeb praegusel ajal. Ometi on Enn Põldroos oma rohkem kui 60 aasta jooksul valminud teostest esile tõstnud need, mis on loodud 1960. aastate lõpus, ning selles hinnangus – ja laiemalt enesetunnetuses – on midagi väga sümpaatset.
Ühe või teise loomeperioodi tähenduslikkus ei tulene lõpuks kuigivõrd teoste sisemistest karakteristikutest, vaid sellest, mis on nende teoste ümber, kuidas need suhtlevad oma ajaga. Paratamatult ei ole see suhe läbi aegade ühesugune ja ühevõrra kõnekas, mis ei tähenda, et kunstnik ise või vaatajad ei võiks kasutada ükskõik millisest perioodist pärit tööde puhul ka hoopis teisi ja isiklikumaid väärtustamise kriteeriume. Siiski näitab enese tajumine osana mingist ajast – osana paljudest aegadest – seda, et kunstnik ei mõista end geeniusena, kes loob kuskil vaakumis üha paremaks muutuvaid teoseid, mille sisu ja tähendused on juba ateljeest väljudes paigas ja muutumatud. Teadaolevalt pole ükski kunstnik seda kunagi olnud, ei ole ka Põldroos.
Muutlikud kinnismõtted
„Kinnismõtete muuseum“ esitab laiaulatusliku ülevaate Põldroosi loomingust 1950. aastate lõpust kuni viimase kümnendini. Nii suuremahulise isikunäituse kureerimine on omaette žanr, mis nõuab üsnagi tundlikku balansseerimist erinevate (institutsionaalsete ja inimlike) ootuste ja võimaluste vahel. Ilmselgelt ei ole sellises formaadis mõtet näidata Põldroosi hoopis kellegi teisena kui see, kellena publik ja ta ise ennast tunneb, kuid sama vähe on mõtet alluda täielikult kunstniku enda ette kirjutatud narratiividele.
Näituse käivitav impulss on vastulause Põldroosi väidetavale „süsteemitusele“, muutlikkusele, stiililisele paljususele ning sellele arusaamale vastukaaluks tema loomingut läbivate kinnismõtete ja -kujundite kaardistamine. Tuleb küll tunnistada, et vestlus kunstniku muutumise või muutumatuse üle on alati mõnevõrra abstraktne. Vaevalt leidub kuigi palju kunstnikke, kes teeksid läbi elu täpselt ühte ja sedasama, muutumine on paratamatu ja loomulik ning ka Põldroosi põlvkonnas on neid, kelle muutumised on olnud märksa murrangulisemad. Siiski on Põldroosi tajutaval muutlikkusel (nagu ka kinnismõtetel) oma taustsüsteem, sest tõepoolest kujundasid paljud 1950.–1960. aastatel alustanud kunstnikud välja oma n-ö esteetilise universumi, käekirja, mida aastate jooksul rafineeriti ning millest võis kujuneda kunstnikule teatav esteetiline turvis teda ümbritsevas tegelikkuses, isegi kui seegi polnud kunagi täiesti läbilaskmatu. Põldroosil tõesti sellist kinnistunud käekirja ei ole, tema looming on üsnagi avatud ja tekitab muuhulgas ühendusliine mitmete tema ümber tegutsenud kunstnike teostega.
Kinnismõtteid on näitusel esile toodud kokku kümme. Osa neist keerleb omas ajas üsnagi levinud žanriliste valikute ümber – (auto)portree, akt, linnavaade, figuraalkompositsioon –, osa on spetsiifilisemad, olgu siis alates 1960. aastate lõpust eksistentsialismile visuaalseid vasteid otsivad maalid või 1990. aastate lõpu renessansskunsti motiivide töötlused. Ekspositsiooni keskme moodustavad kaks ruumi, mis on nii omaette, aga eriti teineteisele vastandatuna nii Põldroosi loomingu kui ka näituse kui kuratoorse terviku kõige intrigeerivam osa: ühelt poolt „Sfäärid punasel“ ehk geomeetrilised tööd ning teisalt „Unustatud linik“ ehk maalid, millel on ühes või teises kontekstis kujutatud valget kortsunud kangast, kardinat, rätikut, loori vm.
Sfäärid ja linikud
See, et Põldroosi geomeetrilised maalid ehk teosed, mille kompositsioonidesse ilmuvad metalsed, mõnikord ka muud värvi sfäärid (või siis mustad või valged ruudud), olid eriti 1960.–1970. aastatel tähenduslikud, pole üllatus. Esiteks tõi igasugune pöördumine abstraktse kunsti poole tolles ajas kaasa piiride katsetamise ning teiseks on Põldroosi töödes kontseptuaalset kandvust, mis ei mängi abstraktsete motiividega, vaid sisestab need rohkem või vähem realistlikesse situatsioonidesse, tekitab teatud võõrituse, teeb nähtavaks selle, et pilt on pilt, mitte reaalsus, uurib selle pildiks olemise tingimusi jne.
Teisalt polnud seda – millistes kogustes on Põldroosi piltidel „unustatud linikuid“, näiliselt peaaegu tähtsusetuid elemente, mis esmapilgul justkui täidavad mingit tühikut –, ilmselt paljud, sealhulgas ma ise, kunagi märganud. Neid kangaid võib lugeda ühel või teisel viisil – kunstiajaloolise või autobiograafilise viitena, psühhoanalüütiliselt või pilditeaduslikult –, aga just suhtes sfääridega toovad need kujundlikult esile Põldroosi pildiloomise strateegiate sisemehhanismid ja ampluaa. Sfäärist on võimatu mööda vaadata, linikust – nagu selgub – väga lihtne. Sfäär kehtestab ennast, linik varjab midagi enda taga, sfäär on konkreetne ja piiritletud, linik voolav ja vormitu. Tahtmata laskuda ülemäärasesse dualismi võib siiski öelda, et kuskil nende kahe tungi vahel – näitamise ja peitmise, konkreetsuse ja hajuvuse, vormi ja vormituse vahel – on sündinud suur osa Põldroosi loomingust.
Kui midagi veel eraldi esile tõsta, siis võiksid need olla Põldroosi monumentaalteosed – tehnikaülikooli „Noorus“ (1969), raadiomaja „Raadiolill“ (1972), Tartu ülikooli „Universitas Tartuensis“ (1982), linnahalli gobelään „Inimese elu“ (1985) jm –, mis on sõna otseses mõttes tema kõige silmapaistvamad, kõige mastaapsemad tööd, näitavad kunstniku haaret, võimet töötada suurte pindade ja ruumimahtudega, aga ka seda, kuidas tema kinnismõtted rändavad sõltumata formaadist ja isegi tellijast läbi erinevate teoste, paisuvad ja kahanevad, proovivad läbi kõige väiksemaid ja kõige suuremaid avaldumisvorme.
Kunstiteose mõõtmetel oli hilises Nõukogude ajas sageli märksa suurem tähendus kui lihtsalt formaalne; on teatud perioode, mille kõige kõnekamad teosed on sageli nimelt väikesed, sest tegemist oli eksperimentidega ja/või mitte tingimata avalikuks näitamiseks mõeldud töödega. Suur mastaap tähendas seevastu enamasti avalikkusele suunatust ja üldsuse nõudmistega arvestamist. Motiivide rändamine ja orgaanilised seosed eri formaatides ja eri funktsioonidega teoste vahel kinnitavad muu hulgas seda, et Põldroosi – ja paljude teiste – monumentaaltööd ei ole lihtsalt „tellimuskunst“, vaid märksa komplekssem osa visuaalkultuuri mitmekihilisest ajaloost.
Kahekõne keskkonnaga
Kui tinglikult kasutada mõneti puist vastandust, siis Põldroos ei olnud 1960.–1970. aastatel ei radikaal ega konformist, nagu ei olnud enamik tolle aja kunstnikke. Nad kõik toimisid vastavalt oma aja tingimustele ja lõid omale tegutsemisruumi kusagil liberaliseerumise ja piirangute vahel. Põldroosi ühendab paljude teistega huvi üldinimlike, filosoofiliste teemade vastu, teatud üldistatud viisil eksistentsialistlik elutunnetus, mis ehk võimaldas oma keskkonnast distantseeruda, olemata täiesti irdunud või eskapistlik. Tema piltide kujundite ja teemade alus on sageli tegelikkuses, motiivid ja tehnikad, mida ta kasutab, ringlevad ka mitmete teiste kunstnike loomingus (Olev Subbi, Tiit Pääsuke, Andres Tolts jt). Mingil viisil näib see tundlikkus keskkonna suhtes tingivatki „stiilituse“, mida võib mõista erinevate pildi konstrueerimise tehnikate läbiproovimisena. Isegi kui paljud Põldroosi teosed mõjuvad visandliku või ekspressiivsena, on nende taga suhteliselt vähe stiihiat ja üsnagi palju refleksiooni, teadlikke valikuid.
Põldroos oli 1960. aastate keskel üks nooremate kunstnike eestkõnelejaid ja väga hea kirjutaja ning juurutas esmajoones ideed, et pilti tuleb vaadata kui pilti, tema enese tingimustel, mitte lihtsalt kui mõne sõnumi või verbaliseeritava sisu illustratsiooni. See ei pruugi tunduda nüüdismaailmas uus mõte, aga omas ajas oli Põldroosi hääl vägagi kandev koos mitmete teistega (Olav Maran, Ilmar Malin jt), kes nõutasid kunstile tagasi mitte tingimata mingit hüpoteetilist vabadust, aga tema iseolemist, substantsi, õigust toimida omaenda tingimustel, olla iseseisev tähenduste loomise viis. Selline eestkõne ja ruumi loomine polnud Põldroosi tegevuses sugugi vähem tähtis kui üks või teine kõnekas teos.
Tänaseks on keskkond muidugi sedavõrd palju muutunud, et ühegi kunsti lähiajaloo näituse puhul ei saa mööda küsimusest, kuidas teha see kunst mõistetavaks praeguses maailmas, kuidas luua talle kontekst, kuidas näidata, miks mõni väike pruun pilt oli omas ajas kaugelt kaalukam kui hiiglaslikud värvilised lõuendid. Võib-olla see polegi enam võimalik või ka vajalik, osa tähendusi läheb paratamatult kaotsi, mõned tekivad jälle juurde.
Põldroosi võib vaadata mitmel viisil, universaalse või ajalikumana. Ta on kindlasti väga hea maalija, aga ainuüksi see poleks veel põhjus, miks ta peaks hõivama Kumus kogu suure saali. „Kinnismõtete muuseumi“ väärtus seisneb esmajoones tema ajalises ja sisulises (aga ka stiililises, ruumilises) mahutavuses, millest kujuneb rohkem kui teoste lihtne summa ning mis teeb nähtavaks – või mõnikord ka varjab – maailmu nende piltide taga, n-ö aja jälgi teoste sees ja ümber.
