Tõnu Tormise ja Ilmar Kruusamäe ühisnäitus „Silmitsi“ Vaala galeriis kuni 15. III.
Tõnu Tormis ja Ilmar Kruusamäe „Silmitsi“ on kahe kunstniku loomingu dialoog. Lisaks muule on see ka portreemeistrite duell ja debatt, aga pigem on selle näol tegemist mõlemat poolt täiendava atraktiivse tervikuga. Tormisel ulatub selle terviku algus aastakümnete taha, osa pilte on lausa 1970. aastatest. Kruusamäe alustas portreedega 1980ndatel, kuid keskendus sihikindlamalt kultuuritegelastele 1990ndatel. Näitus on mahlakas pildikooslus, mis ei jäta ilmselt ühtegi kultuuriteadlikku inimest külmaks – kujutatud on Eesti viimase ligi viiekümne aasta kultuurilugu.
Tõde on kardina taga?
Mõistagi erinevad kunstnike meediumid ning teostuse meetodid varieeruvad märgatavalt: Tormisel on selleks foto ja Kruusamäel õlimaal. Esmalt toimivad kunstnikud jäljendamise tasapinnal: impulss kujutisi ja inimesi järele teha on sama vana nagu kunst kui selline. Näiteks kirjeldab Plinius Vanem oma 77. aastal pärast Kristust kirjutatud teoses „Looduslugu“ Zeuxise ja Parrhasiuse vahelist maalivõistlust, mis korraldati selleks, et välja selgitada parim kunstnik. Seal läks nii, et võitja ei maalinud muud kui kardinat, mille taga maal pidi olema, aga tegi seda nii hästi, et pettis ära vaatajad, kes tahtsid selle eest tõmmata.
Ka Kruusamäe virtuoossus langeb sellesse kategooriasse: persoonid on äratuntavad ja mõneti üleelulised. Ülitäpselt maalitud hiidportreed viitavad hüperrealismile. Kui tunda tema loomingut ja eesti kunstiajalugu, võiks liigitada seda laadi kunsti fotorealismi alla. See 1970. aastatel Eestisse tulnud kunstilaine kõnetas läänemaailma arengusuundi ja sobitus selle ja järgmise kümnendi ametlikku näitusepilti. Maalikunstnike ja graafikute loomingus avaldus tõik, et foto oli nende tööde aluseks pigem peidetult, s.t foto pealt ei olnud otseselt maha tehtud. Foto oli pigem visuaalsete mängude algpunkt ning fotorealistlikud maalid Eestis ei järginud lääne hüperrealismi otse (viimane oligi pigem kontseptualistlik maal, kus jäljendati fotograafilisi faktuure ja filminegatiivide markeeringuid).
Foto on siiski osalenud maalikunstis fotograafia algusest peale. Mõnikord on foto maalis tuntav kaudselt. Selle kohalolu väljendub näiteks selles, et kunstnikud jäljendasid kadreeringut ja pildistamise juhuslikkust, nagu seda võib näha impressionistide maalides: objekt või inimesed on poolitatud, esemete kontuurid laiali uhutud … Ka futuristide fotoeksperimentides võib näha säriajaga mängimist ja nõnda imiteerib tulemus nende dünaamilist maalikunsti. Objekte pildistati liikuvatena. Hiljem on olnud fotod ja reprod selliste suuruste nagu Francis Baconi toormaterjaliks ja tema ideede allikaks. Hoopis otsesemalt esineb foto Robert Rauschenbergi siiditrükimaalides. Nii võib öelda, et foto ja maali sõprus on kunstnike loomingus pigem üksteist täiendav. Seda näeb ka Vaala galerii näitusesaalis, kus foto ja maali keskmes on sama teema – portree.
Usaldus ja täpsus
Ilmar Kruusamäe töötab foto ja reaalse modelliga – reaalse isiku, tuntud isiksusega. Ja see ongi tegelikult tema selge ühisjoon Tormisega. Mõlema loomingust paistab oskus inimestega kontakt luua ja neile läheneda: Tormisel väljendub see pildistatavate soojades ja rahulikes ilmetes (kui nad otse tegevuses tabatud ei ole) ja Kruusamäel modelli avatuses, mis põhineb arusaadavalt usaldusel kunstniku vastu. Veelgi enam, Kruusamäe läheb siin kaugemale, ütleksin isegi, et rohkem naha alla kui modelli respekteeriv Tormis, kasutades usaldust omamoodi ära, ent minemata sealjuures groteskseks, irooniliseks või karikatuurseks.
Mõne Kruusamäe portree puhul olen täheldanud vaatajate hämmingut, eriti seotult naistest tehtud maalidega. Et kujutatu oleks justkui koledam kui tegelikult. Et kortsudega on liiale mindud või mingid muud välimust puudutavad etteheited. Eha Komissarovi näo kortsumaastik on silmapaistvalt dramaatiline, nagu ka persoon ise. Kes on Ehaga suhelnud, teab, et tema pingestatud diktsioon ei võimalda vastuvaidlemist – ta on üdini veenev. Kruusamäe on tabanud oma teosega selle teravuse ja selguse, mida leiab ka kunstiteadlase tekstides ja esinemistes. Meeste kujutamisel tundub autor rohkem liialdavat: „Marko Mäetamme peegelpilt“ sobiks hambaarsti kabinetti nõukaaegse hambaravi illustratsiooniks.
Mõnel portreteeritaval on pea allutatud deformatsioonidele, ent siiski vaevumärgatavalt ja äratuntavust kahjustamata. Kohati pole selge, kas kunstnik on liialdanud tahtlikult või ongi tema loomulik teostusviis väheke omapärane (umbes nagu oli ka Vincent van Gogh omapärase käekirjaga kunstnik täiesti loomulikult, ilma veidruste poole püüdlemata). Pigem arvan siinkohal, et autor liialdab veidi. Ta otsib kunstilist viisi isiku nihestamiseks, et tulemus poleks tavaline fotoülesvõte maalikunsti vahenditega, ent püüab sarnasusest mitte liialt kaugele hälbida.
Kurblikud mõtted
Tormise fotode puhul on üllatav nende ajatus, kuna pole võimalik tuvastada esemelist ja ajalist keskkonda. Vaid üksikud fotod, nagu näiteks Jaanus Nõgisto Nõukogude-aegse telefoniputka kõrval ja Toomas Lõhmuste arhiivisahtlite ees, viitavad möödunule. Kui need arhiivisahtlid on mõnes kirjandusmuuseumis veel alleski, siis sidevahendi paiknemine kabiinis vajaks noorema vaatleja jaoks kahtlemata kommentaari. Telefoni näeme seinal ka Evald Hermaküla kõrval.
Eelkõige on siin tähelepanu inimese väärikal esitamisel, kuigi alt üles vaatamist on neil fotodel raske tuvastada. Pildistatud on oma kaasaegseid, enamasti võrdseid, autoriga ühes kunsti- ja muusikaruumis tegutsenud kunstnikke, kellest osa olid suurkujud fotode tegemise ajal, mõned on kerkinud kultuurisümboliteks hiljem. Kuna paljusid on pildistatud nende noorusaegadel ja paljusid pole enam elavate hulgas, siis kerkib kurblik mõte aja voolavusest, nooruse kaduvusest ja inimelu lühidusest vist enamiku vaatajate teadvusse.
Tervikuna on näitus kultuuritegelaste portreede maitsekas kooslus, kus võib täheldada teatavat kunstimeediumide ja kunstnike suhtumiste duelli. Tõnu Tormis jääb delikaatse eemaltvaatajana vaoshoituks, lastes modellil esituda talle endale sobivas olekus, tabades üksikuid erialases aktsioonis. Kruusamäe tundub oma maalides liikuvat tegelase esitamisel suuremas amplituudis, alates üliekspressiivsest Marko Mäetamme portreest kuni Tõnis Mäe pühakuliku vormistuseni. Tema maalide pinnatöötlus annab aga aimu kuudepikkusest kihtide kuhjamisest, mis tagab värvikihtide läbipaistvuse ja optilise segunemise. Tulemus on intensiivne, sellele lisandub mõne tegelase nihestatud moonutus.
Kõigest sellest kokku tekib kummastav ja dramaatiline näitusekogemus.
