Nüüdiskultuuri seksuaalsust kujutava diskursuse ühe erijoonena võib täheldada pornograafia ja erootika vahelise piiri hägustumist, varjamise ja otseütlemise poeetika põimumist. Muidugi on püütud neid ka rangemalt, nt feministliku teooria positsioonilt, defineerida: esimesel juhul on tegemist naistevaenuliku, hierarhilise allutussuhtega, mis annab edasi mehe fantaasiaid ja ihasid. Erootika seevastu vahendab seksuaalsust mitteseksistlikult ja väljaspool võimu kehtestatud norme. Gloria Steinemi arvates eristab neid kaht kategooriat see, et „erootika olemus on seksuaalsus, aga pornograafia rõhutab võimu ja seksi kui relva”. Vägivaldsuse ja valikuvõimaluste puudumise korvab erootilise representatsiooni „mõlemapoolsus, võrdsus ja valiku olemasolu”.4 Neile lisaks võiks pornograafia ja erootika eristamisel lähtuda järgmistest opositsioonipaaridest: tegelik/simuleeritud seksuaalakt, alandav/õilistav, kaubanduslik/isiklik, alasti keha / varjatud kehapiirkonnad jms. Seriaalist „L-sõna” („The L-Word”) meenub lesbidraamat kavandava lavastaja seisukohavõtt, kus kahe representatsiooni erinevus oli praktiku jaoks väga selge: pornofilmis puudub lugu, aga meie filmis on see keskne element. Pornograafia teoreetilised kirjeldused lähtuvad suures osas Frankfurdi koolkonna massikultuurikäsitlusest, mille järgi on tegemist korduse printsiibil töötava ja kasumit tootva tarbekaubaga. Erootiline kujutuslaad mõtestab seevastu inimese seksuaalset olemust loomingulisemalt ja dramaatilise väljenduse raamides. „Pornograafia ei kirjelda seksuaalsust, vaid seksuaalakti. See kujustab valge heteroseksuaalse mehe fantaasiaid ja seejärel kaubastab need … Erootika on seksualiseerunud Kunst ja pornograafia on seksualiseerunud kapitalism.”5 1980.–1990. aastate pornograafia-teemalise debati kokkuvõtteks rõhutataksegi muu hulgas, et kõik need eristavad kirjeldused lähtuvad klassi- või soopositsioonilt või on laiemas mõttes mõjutatud kultuurilisest snobismist, poliitilisest ideoloogiast, homofoobiast või lihtsalt isiklikust hinnangust (à la see, mis on minu jaoks erootika, on sinule pornograafia).6 Nii et küsimus, milline on erootika side obstsöönsuse ja tabudega, jääb tegelikult lahtiseks ehk lõpuks määrab erootilisuse astme ikka vastuvõtja.
Erootilisust on võimalik vaadelda ka kitsamalt kui seksuaalset iha käivitavat jõudu. See hõlmab näiteks mitmesuguseid riietusesemeid või moeideoloogiaid. Naha erootiline tõmme erutab ja võimendab nii meeste kui ka naiste ihasid; paljudel juhtudel võib erootilise energia tekkimist genereerida kõrge kontsaga kingade kandmine. Kunagist kuuekümnendate sümbolit, miniseelikut saadab tänapäevani seksuaalse vabanemise erootiline oreool. Kõigi nende näidete puhul saab selgeks ka põhimõtteline pornograafilise ja erootilise eristus.
Kui jätta peavoolu- või žanrierootika kõrvale ja vaadelda tõsisema kunstipretensiooniga loomingut – radikaalsemaid armastus- või nn suhtefilme –, siis defineeritakse erootika olemus lähtuvalt iga autori kontseptsioonist pidevalt ümber. Iga fotoseeriat või filmi saab käsitleda ühe võimalusena erootilise tõe konstrueerimise teel. See sõltub spetsiifilistest detailidest (kaameranurk, kaadri suurus, valgus, suhtumine traditsiooni jms) ja on samas millegi enama kui lihtsalt seksuaalakti filmimise teenistuses. Philippe Diazi minimalistlikus indie-filmis „Nüüd & hiljem” (Now & Later, 2009) võib tähele panna nii erootika segunemist pornofilmi võtetega kui ka selgelt uut tüüpi erootilise kujutamise põhimõtteid. Lavastaja eesmärk oli näidata, et seks ja kõik selle komponendid (erektsioon, ejakulatsioon, masturbatsioon jm seksuaalse naudingu vormid) on loomulikud nagu söömine, muusika kuulamine või lihtsalt elu nautimine. Pankur Billile on seks alati seostunud hirmu ja häbiga, ja seda isegi konservatiivses abielus olles. Teine protagonist, illegaalne immigrant Angela, kes pakub seadusega pahuksisse läinud mehele ööbimiskohta, viib ta filmi edenedes hoopis uuele arusaamisele oma kehast ja seksuaalsusest. Teema avamisel kasutab lavastaja väga selgeid kujundeid ja tegevuse kõrvuti esitamist. Pärast õhtusööki ja vestlust palub Angela mehel sulgeda silmad ja lihtsalt keskenduda kohe järgnevale suuseksile. Korraga hõlmatakse elamise tervikkogemusse nii seksuaalsusest saadav nauding kui ka söömise ja maitsmismeele idee. Filmis esineb ohtralt seksuaalakti kujutavaid episoode, kuid nende ülesvõtmise tehnika on selgelt avarama s.o naudingut manifesteeriva põhiidee teenistuses. Kordagi ei näidata suguelundeid suures plaanis, mehe erektsioonist libiseb kaamera üle üksnes lühikeseks hetkeks. Kaadris kujutatakse samal ajal ülejäänud keha, rõhuga muutuvatel näoilmetel. Suguorganid saavad niimoodi ühemõtteliselt hõlmatud keha tervikusse, sest inimlikkus tähendab ka naudingute loomulikkust.
Erootika teema käsitlemine lubab seega rohkelt mänguruumi teistegi tänapäeva indiviidi piiravate küsimuste käsitlemisel või isegi lahendamisel. „Ta keppis mind. Mina lebasin selili ja tema minu otsas, mu raha või elu, mu üks käsi tema tagumikul ja teine tema reite vahel. Kõik haises tema toas peale tema enese, tema lõhnas lagritsa järele. Ta lamas minu peal ja liigutas nii aeglaselt, see nägi välja nagu ballett. Tal oli sülg lõua otsas.”7 Selles hollandi kirjaniku Joost Zwagermani romaanist „Gimmick!” pärinevas katkendis hõlmatakse seksuaalakti kirjeldusse muutuv võimu ja kontrolli problemaatika (naine on aktiivne osapool), meeleline aspekt lõhnade ja seksi segunemisel ning puänteeritakse see ideega kõrgstiilse tantsukunsti ja eemaletõukava kehavedeliku samaaegsusest. Lugeja või vaataja seksuaalse kujutlusvõime käivitamise kõrval haakuvad tänapäeva suhtenarratiivides erootilise kujundiga, seega tihtipeale ka sotsiaalsed, esteetilised ja süvapsühholoogilised teemaarendused. Kui sügavale või kaugele need erootikateemade kõrvalplaanid võivad viia, demonstreerib suurepäraselt nüüdseks ka eesti keeles ilmunud J. G. Ballardi romaan „Crash”.
1 Vt nt Linda Williams. Proliferating Pornographies On/ Scene: An Introduction – Porn Stidies. Ed. L. Williams, Duke University Press, Durham and London 2004, lk 1–2.
2 Roland Barthes. Tekstimõnu. Varrak, 2007, lk 15.
3 Linnar Priimägi. „White Box”. Märkmeid erootilise filmi semiootikast – Teater. Muusika. Kino. 1988, nr 11, lk19.
4 Vt Brian McNair. Mediated Sex. Pornography & Postmodern Culture. Arnold, 1996.
5 Barbara Smith. Sappho was a Right-Off Woman. – Feminism and Censorship: the Current Debate. Ed. G. Chester, J. Dickey, Prism: London, 1988, lk 179.
6 Liza Z. Sigel. Looking at Sex. Pornography and erotica since 1750. – The Routledge History of Sex and the Body. 1500 to the Present. Ed. S. Toulalan, K. Fisher. Routledge: London, New York, 2013, lk 224–225.
7 Joost Zwagerman. Gimmick! – Huma 2002, lk 110.
