Aare Pilv pälvis emakeelepäeval luulekoguga „Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007–2015)“ korraga kaks auhinda: Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna luule kategoorias ning Gustav Suitsu luuleauhinna. Detsembris tunnustati luulekogu Pilvele Eesti Rahvuskultuuri Fondi Ivar Ivaski mälestusfondi stipendiumi andmisega ning veebruaris sai Pilv Tartu linna „Kultuurikandja“ auhindade jagamisel aasta teose looja aunimetuse.
Aija Sakova on esile toonud, et kogumikus „Kui vihm saab läbi …“ julgustab Aare Pilv lugejat kuulatama iseend ning astuma…
Kirjandusmuuseum andis eelmisel aastal välja plaadikomplekti „Linda kivist Lilla Daamini“, mis sisaldab kokku 4 tundi ja 10 minutit jutte ja muusikat: jutuvestjad Piret Päär ja Anne Türnpu vestavad lugusid, mis on pärit Tallinna-Tartu maantee äärde jäävatest kohtadest, ning Andre Maaker on mänginud jutupause täitvad palad. Kogumiku on koostanud Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja, rahvajuttude uurija Risto Järv. Komplektis on kaks plaati, üks kummalegi suunale, üks tuleb mängima panna Tartu linna piiril,…
Novembris viibis Tallinnas leedu kirjandusteadlane Taisija Laukkonen. Vilniuse ülikoolis vene filoloogiks õppinud ja seejärel Leedu Kirjanduse ja Rahvaluule Instituudis tegutsev teadlane kaitses 2012. aastal doktoritöö Leedu venekeelse kirjanduse toimimisstrateegiatest nõukogude ajal ja hiljem.1 Praeguseks on ta oma uurimisvaldkonda laiendanud kõigi Baltimaade venekeelsele kirjandusele. Eesti keeles on temalt varem ilmunud artikkel „Baltivene kirjandus – kirjutisi eikuskilt?”.2
Kust on pärit huvi just selle teema vastu?
Taisija Laukkonen: Mulle on see isiklik huvi, sest mingil…
Näib, et kriitika on praegu kuidagi päevakorral: Sirp on viimasel ajal kriitikaküsimustele tihedamat tähelepanu osutanud, augustis toimus Vormsil tõhus kriitikute suvekool,1 kirjanike liit korraldas eelmisel hooajal vestluste sarja „Kriitiline olukord”. (Aset on leidnud neli vestlust: sissejuhatavalt kriitika olukorrast ja võimalustest rääkisid Tiit Hennoste, Johanna Ross ja Mart Velsker; noorte kriitikuks saamisest kõnelesid Carolina Pihelgas, Berk Vaher ja Rein Veidemann; eri valdkondade kriitika erinevustest vestlesid Virge Joamets, Alvar Loog ja Rebeka…
Mõne aasta eest algatasid Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Kirjandusmuuseum CDde sarja „Kirjanike hääled”, kus kirjanikud loevad oma tekste. Seni on ilmunud Indrek Hirve, Jaan Isotamme, Ain Kaalepi, Hando Runneli ja Ene Mihkelsoni plaat, järgmisel nädalal esitletakse Jaan Kaplinski oma.
Sarja viies plaat ilmus tänavu märtsis. Selle puhul on tegu Ene Mihkelsoni kolmanda valikkoguga pärast raamatuid „Kaalud ei kõnele” (2000) ja „Uroboros” (2004). Nagu noodki, on nüüdne Mihkelsoni luule n-ö kogukorpuse…
Teatrifestivali „Draama” põhiprogrammi seekordne valik meenutas väikest juturaamatute riiulit, kust saab aeg-ajalt võtta ühe köite, et selle seltsis kogu õhtu meeliskleda.
Lev Rubinstein: „Venemaa on kirjanike maa, kuid Putin ise ei kuulu nende hulka. Ta ei ole romantik ega kirjanik, ta on tšekist – ma pean seda omaette antropoloogiliseks tüübiks.”
Moskva kirjanik Lev Rubinstein käis hiljuti Eestis, et osaleda Avatud Eesti Fondi korraldatud arutelusarjas „Venemaa hääled”. 22. augustil vestles ta Käsmus keskkonnaaktivisti Jelena Tširikova ning muusikakriitik Artjom Troitskiga (vestlust juhtis David Vseviov). Kohtusime päev enne seda üritust Tallinna kesklinnas ning ajasime aktuaalsetel…
Raua lähenemine paigutub üldisemasse sotsiaalse konstruktivismi voolusängi, oluline mõjutaja on Bourdieu oma sümboolse kapitali käsitusega
Rein Raud, Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse. Toimetanud Siiri Soidro. Küljendanud Sirje Ratso. TLÜ Kirjastus, 2013. 456 lk.
Rein Raua kõrgkooliõpik „Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse” on tõesti see, millena teda tagakaanel reklaamitakse: esimene eesti algupärane ülevaade kulturoloogia suundadest, põhiprobleemidest ja uurimisvõtetest. Nagu Raud ise ka sissejuhatuses osutab, kuulub raamat mõttelisse komplekti Epp Annuse koostatud „XX sajandi…
Peeter Torop, Tõlge ja kultuur. Toimetanud Elin Sütiste ja Ülle Kurs. Kujundanud Piia Ruber. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011. 231 lk.
Selge on see, et Peeter Toropi „Tõlge ja kultuur” ei ole raamat laiale lugejaskonnale – ja ma ei pea siin silmas seda endastmõistetavust, et tal pole vähimatki üldrahvaliku bestselleri potentsiaali, vaid seda, et see raamat on ka intellektuaalsele ja kultuurihuvilisele lugejale ilmselt pisut liiga krüptiline. See tuleb asjaolust, et laiast haardest…
Elo Viiding, Kestmine. Kujundanud Ly Lestberg, küljendanud Ulvi Lahesalu. Tuum, 2011, 68 lk.
Elo Viidingu looming on minus ikka tekitanud kahetist tunnet: ühest küljest olen ma selle austaja (otseses mõttes: tunnen nende raamatute vastu just pigem austust kui meeldivus-, vaimustus- vms tunnet) olnud juba „Laeka lähedusest” saadik (küll vist teatava väsimusega 90ndate teises pooles, kuid seda enam uue sajandi raamatute puhul), teisest küljest olen aga ikka tundnud, et ma ei oskaks…
Tartus on praegu Kursi koolkonna päevad. Olen Kursil ikka püüdnud silma peal hoida, aga olen aru saanud, et kõige ahnemalt otsin nende näitustel Imat Suumanni pilte. Nüüdki sain, mida otsisin, või õigemini, sain, mida otsida ei oska, vaid mis tuleb äkki, otsekui juhtumisi, millegi elusana vastu. Seekord vist eelkõige kaks pilti pealkirjaga „Betooni tänav”, aga ka muid pilte igavatest maastikest.
Mind hämmastab jätkuvalt, kuivõrd vabad on need pildid joonistuslikkusest, kunstniku nn…
Paul-Eerik Rummo meelest peaks luule olema vaba mitte ainult sotsiaalsest determineeritusest, vaid ka erilise institutsiooni painest, luulet ei tohiks rangelt eristada muudest inimelu valdkondadest.
Paul-Eerik Rummo, Kuldnokk kõnnib. Jooksvast kirjandusest 1964–2009. „Eesti mõttelugu” 91. Sarja peatoimetaja Hando Runnel, toimetanud Siiri Ombler, sarja kujundanud Kaljo Põllu. Ilmamaa, 2010. 608 lk.
Paul-Eerik Rummo mõtteloo-raamat koondab kirjutisi, kus keskendutakse „kirjapandud kunstilisele sõnale”, nagu öeldakse autori eessõnas. Tähelepanuväärne on see raamat juba selle poolest,…
Ettekanne EYS Veljesto 90. sünnipäeva konverentsil 23. veebruaril Tartus
Proloog „Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere me hoiame nõnda ühte ja läheme läbi mere ja läheme läbi mere mis tõuseb me vastu tige ja läheme läbi mere ja muud me ei vaja tuge ja muud me ei vaja tuge kui üksteise selged õlad ja muud me ei vaja tuge kui ühised rõõmsad võlad” Ma ei tsiteerinud mõnda Paul-Eerik Rummo…
Autobiograafilisuse juures ei pruugi narratiivsus olla see põhiline muster, millele endast-kirjutamine püüdleks või milles „mina” nii-öelda selgub või tabatakse. 1
2005. aastal kirjutasin artikli „Tekst kohandamiste vahel”, kus vaatlen Tõnu Õnnepalu, Peeter Mudisti ja Jaan Kaplinski autobiograafilisi tekste, ning seal olen kirjutanud ühes joonealuses märkuses: „Kasutan siin autobiograafia mõistet mõnevõrra vabamalt, kui tavaks, mõistes selle bio-osa all mitte niivõrd elu kui teatavat narratiivi (seda välistamata), vaid pigem lihtsalt elusolekut; selliselt mõistetud autobiograafia…
25. aprillil toimus Tartus ettekandepäev „Unustuse arhiiv”, mille oli korraldanud Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, konkreetsemalt Neeme Lopp ja Jaak Tomberg. Unustuse arhiivi all peeti silmas tuntud autorite selliseid tekste, mis ei kuulu kaanonisse, kuid mis ometi võivad sisaldada olulisi osutusi teoreetilise mõtlemise jaoks. Selle kõrval oli ürituse eesmärgiks ärgitada mõtlema ka selle üle, mida üldse tähendab unustus kultuuris ning kultuuri kohta käivas diskursuses. Kokku said kirjanduse uurijad, semiootikud…
Lugesin 29. veebruari Sirbist Valle-Sten Maiste „Augutäidet” pealkirjaga „Miks ma armastan punaprofessoreid?”. Mu pealispindne esmareaktsioon oli üldjoontes nõustuv, kuid siiski tundsin kohe, et miski häirib mind selle kirjutise puhul tugevasti. Järele mõeldes oskan selle kokku võtta kolme punktina.
Esiteks. Mind häiris, et see punaprofessori mõiste oli siin nii probleemitult omaks võetud, seda kasutati nüüd juba deskriptiivse mõistena, nagu oleks see üldaktsepteeritud. Minu meelest on tegu vildakatel alustel moodustatud, aga ometi tugevalt…
Teatris NO99 sai kogeda puhastavat ja vabastavat, inimlikust mõõtkavast väljumise riitust.
„99x”: Kristjan Sarv ja Henry Milleri monoloog 99 korda. TIIT OJASOO
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Diana Tamane teos „Otsides pehmust“ on väga täpselt välja peetud nii meelelises kui ka kontseptuaalses mõttes.Marje Eelma
Noore näitlejana, kes kehastab Betti Alveri kõnekust uue põlvkonna jaoks, esitab Alveri luulet filmis Saara Nüganen (paremal), kes käib kaasas osal Enn Lillemetsa käikudest.Kaader filmist
Laia ampluaaga literaat Paul-Eerik Rummo on andnud oma teostega hoogu nii keele- kui ka teatriuuendusele.Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum
Ekspressbussis, mis järgib kõiki liiklusreegleid ja märke, toimib kohalugude plaat ajalises mõttes täpselt.Pille-Riin Larm
Sarja „Kriitiline olukord” viimane vestlus leidis aset kirjandusfestivalil „HeadRead”. Aare Pilv vestlemas teemal „Kas kriitikul peab olema maailmavaade?”.Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com
„Ma olen tuul”: loo sisu on väga selge, kuid lugu ise on väga minimaalne.Foto: Ülar Mändmets