$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Igasuguse looritatud tantsu taga on veel midagi, mis taotleb aktiivselt omakasu.
Toimub kolmekordne metamorfoos: liha saab joonistuseks, joonistus saab graafikaks ning graafika saab vaataja peas kunstiks.
Iga teos sõltub teda saatvatest teostest. Figuurijoonistuste näituse sisu koorub välja tööde vastastikustest suhetest ja riimidest.
Näitus „Igatsus kaotatud ruumi järele“ avaneb surma kaudu tegelikult sügavamale tarkusele, kui sõna „kaotus“ seda suudab.
Varsti muutub kõik. Näitus „Valik nr 5“ näib peegeldavat ennekõike ajavaimust tingitud tormieelset atmosfääri. Selles on midagi apokalüptilist.
Maarit Murka maalide võlu peitub võrrandis, mille komponendid on meisterlik maalitehnika, teatav teadvustatud distants ning jahe huumorimeel.
„Ilmar Malin. Igaviku hõng“ koondab kunstniku elu ja surma piiril mängiva loomingu sürrealismiks. Paradoksaalsel kombel jääb sellest väheks.
„Mälestused Altai kraist“ hoiab kaugelt maalt tulnud meenutused värske ja kaunina.
Melanie Bonajo näitus „Kui keha ütleb Jah+“ on näitus, mille puhul tahaks öelda: „Jah, aga …“
Dokumentaalfilm Neeme Järvist maalib vaatajale edukalt muusiku portree, kuid jääb müüdiloomena lahjaks, mis ongi äkki hea.
Kaubamärkidest tehtud filmid on sisu poolest reklaamid, millel on kinematograafilisest taotlusest tähtsam turunduslik eesmärk.
„Sügavik“ on imeilus aeglane meditatsioon ajast, elust ja surmast, ning suudab astuda kõrgemale melanhooliast või nostalgiast aja kaduvuse üle.
Ulrich Seidli värske film sunnib vaatajat silmitsi seisma nii surma, tähtsusetuse kui puhta poeesiaga.
Värske vampiirifilm „Renfield“ ei lenda kõrgelt, aga välja paistavad mitmete osakondade hoolsa töö tulemused, näitlejad näivad tundvat oma rollist rõõmu ning paar korda saab naerda ka.
„Netflixi“ selle suve suurproduktsioon „Sandman“ ei jõua algmaterjalile lähedalegi, ehkki üritab üsna tõsiselt.
„Abstract City“ toob vaatajani arhitektuuri vormi ja ilu, pihta on saadud tundele, mis paneb arhitektuuriloolase maja kallistama.
Tartu kunstimuuseumi näitustelt paistab välja ports pisikesi, kuid hoolega tehtud otsuseid, mille juures ühe aja kunstnikud on aimanud teise aja omade eelistusi. Sellest on sündinud midagi ilusat.
Eero Alev, Marleen Suvi ja Brenda Purtsak on tekitanud liikumise transtsendentaalselt transtsendentsele. Pretensioonitult, edvistamata ja vististi endalegi teadvustamata sügavusastmel.
Indrek Peilist ja Siiri Vallnerist rääkiv dokk „Lokaalsed linlased“ illustreerib nii oma majade nägu arhitekte kui peaga vastu Tallinna linnavalitsuse seina jooksmist.
Kas unistada oleks kergem, kui me ei teeks seda silmadega? „Heli. Müra. Ruum“ õpetab, kuidas tajuda ruumi, kuidas olla tähelepanelik ning usaldada kõrvu.
Kolm eripalgelist dokumentaalfilmi pakuvad üllatavalt kerget juurdepääsu Pimedate Ööde filmifestivali sädeleva südameni.
Jüri Arrak töötab igavikus, mis on täis universaalsust. Seal, kuhu mahub argipäev, nõnda et suurte sõnade suitsuvine hajudes selgub, et see vist ongi kõik.
„Maailma halvim inimene“ annab millenniumipõlvkonna sihitusele hääle nõnda, et see on empaatiline ja inimlik, aga ka põnev vaadata.
Riia nüüdiskunsti festivalil „Survival Kit“ on võetud lähivaatluse alla hoolitsuse osa ühiskonnas, kus hoolitakse vaid võimekusest.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.